Tänapäeva maailmas on peaaegu võimatu olla anonüümne, tee mida tahad. Ning siis on neid kes eriti soovivad tähelepanu. Vaimuhaigetele, psühho- või sotsiopaatidele meeldib tähelepanu ja otsa – neil pole süütundeid üldsegi. Kanadas on neid ridu kirjutades käimas Manitoba provintsis erakordselt suur jaht kahele kurjategijale. Õigemini, seaduse järgi tuleb ütleda väidetavatele mõrvaritele, kuna kahe noormehe tegusid pole ju seaduslikult kinnitatud, isegi kui üldsusele on asi selge. Kui oled süütu, miks oled redus.
Aga nii on juba inimajaloos alati olnud. Ameerikas, kui hulljulged pangaröövlid ja mõrtsukad Bonnie ja Clyde olid alati kordnikutest samm ees oli ikka neid, kes arvasid, et ehk oli neil põhjus vastu hakata. Ning populaarsesse ajalukku on nad läinud kui põhimõtteliselt süsteemi vastased. Ei siis pankureid sugugi sallitud. Vist ka tänagi. Või võtame vennad Voitkad, okupatsiooni viimastel aastatel kuulusust kurjategijatena leidnud, päris võikalt. Voitkad võimutsesid. Ent kuna nad sooritasid hulljugeid, erakordseid põgenemisi, näitasid pikka nina miilitsale, oli neid, kes neelasid nende lugusid alla kui mitte kiituses siis vähemalt parastades, et säh sovjeedid. Inimelu loeb vahel vähe.
Ameerikas, eriti USAs on kindlasti osaliselt süüdi video/arvutimängud. Sellised, milledes saab punkte mõrvade eest või kui mitu inimest oled autoga surnuks sõinud. Ei see ole sugugi sobiv mõttemaailm, et noored ja kahjuks mõned mängivad tundidega kaupa selliseid on kaotanud inimlikuse arusaama. Kuid raha valitseb. Sealt Bonny ja Clyde saidki oma kuulsuse. Keegi ei tea, kas oli Willie Sutton, Jesse James või John Dillinger kes vastas ajakirjaniku küsimusele, et miks nad pangaröövlid on. Neid nö legende jagamises olevat väidetavalt hoopis ajakirjanik süüdi, kes ise kirjutas, et panke röövitakse kuna seal on ju kus raha on. Et lehti müüa. Mis on iga meedia realiteet, kasumit teenida.
Internet teeb asjad palju keerulisemaks. Keda uskuda, keda mitte. Seoses praeguse väidetavate (aga päris kindlasti enne kohtut võib arvata, et kaks noormeest on veriste kätega) kurjategijate jahiga on teatavasti sotsiaalmeedias esitatud nii muret kui poolehoidu. Viimase seisukoha pidajad on selgelt ajudest loputatud Hollywoodi ja legendide poolt.
Asja teeb hullemaks, et kahe noormehe vanemad esitavad meedias seisukohti, et poeg on ikka põhimõtteliselt hea inimene. Tulgu vaid koju. Kuidas aga siis juhtus, et nad on nagu vennad Voitkad massilise jahi objektiks? Ning keegi ei tea, mis viis inimelu võtmise teele.
Vaimuhaigused on tõsised asjad. Neid ei tohi alahinnata. Kui aastapäevad pärast seda kui Toronto Danforthi tänapäeval toimus vaimsete häiretega inimese poolt läbiviidud massidesse tulistamine, kahe noore inimese surmaga ja mitme haavatuga, siis kuidas saab tolerantne läänemaailm lubada selle kordumist? Ei ootaks et oleks taas koledad keskaegsed vaimuhaiglad, vanglad, tuleriitadel põletamised. Aga siin on ju ühiskonnal roll. Selline, kus tunnistatakse, et need verised tagaajamise-ja-tapmise arvutimängud pole sugugi kellegi mõistusele, maailma arusaamisele kasuks. Ent jälle kapitalism soovib müüa sõnavabaduse nimel igatsorti pahna ja ilgust.
Läänes on olemas mõiste avaliku arvamuse kohus. Kui enamus inimesi arvab üheti, siis nii ta ju on, mitte teisiti. Leitakse, et milleks isegi kõike neid seaduseid jälgida, raha kulutada legaalsete protseduuride peale. Usun, et siililegi on selge, et ülal nimetatud kaks noormeest kes väidetavalt on põhja-Manitoba metsades redutamas on süüdi paljus, protsessi pole tarvis. Samas ei tahaks näha, et politseinikud või sõjaväelased niisama kõmmutaks neid maha – kuna see oleks nagu punaste terrori tegu. Veel ei sooviks näha, et kui neid suudetakse arreteerida, süüdi mõista, kartsa saata, et nad siinses leebes ühiskonnas poleks eluksajaks trellide taga. Nii nagu möödunud sajandi üks koledamaid kujusid Paul Bernardo ei tohiks kunagi vaba inimesena liikuda.
Kuid meie süsteem on paraku just malbe, lootuses et ehk inimene suudab muutuda. Psühhopaadid ei kunagi. Surmanuhtlus pole vastuseks, ükstapuha mida Vana Testament ütleb. Inimelu võtmine kas omal volil või seaduse kaitsel on ikka patt.
Kokkuvõtteks on meie tänane moodne maailm tundlikule inimesele, ka mõtlejale paradoksaalne. Südant saab valutada Danforthi mõrvari ohvrite üle. Kuid kuna triklitõmbaja võttis oma elu, siis ei saa kunagi seletust et miks, eriti kuna süsteem ei suutnud vaimuhaiget aidata.
Sealt on viimane küsimus – kuidas need relvad kätte jõuavad? Danforthi mõrvari püstol oli seaduslikult Saskatchewanis ostetud, varastatud. Kuidas saab süsteem mõne seadusega seda muuta, eriti kuna need kes seaduslikult kõike samme on astunud, et laskesporti harrastada ainult, et jääda kurjategijate, murdvaraste ohvriks ei peaks kannatama? Ühiskondlikud, meedia mõjud on suured.
Sõnavabadusel peab olema piir. Seniks aga kui ülistame filmides Bonnie ja Clyde’i, toodame kasvavatele, veel mitte väljakujunenud ajudele tapmisvideosid, arvutimänge on inimkonna tulevik päris kurb ja selliseid klaperjahte saab enam ja enam toimuma. Näidates meie ühiskonna kärne ja pahesid eriti suurendusklaasi alt. Saksa keeli on sotsiaalmeedia paljuti unser Untergang, meie allakäik.
