Selgus, et tegemist on raketiga, mille Venemaa lasi välja 16. detsembril 2022. massiivse raketirünnaku käigus, kui Ukraina poole lendas 76 erinevat raketti. Aga ühe raketiga läks algusest saadik midagi viltu, ta lendas Saraatovi oblastist üle Valgevene Poolasse. Ukraina teavitas Poola armeed, et üks rakett on nende poole teel, Poolas tõusid selle info peale õhku nii Poola kui USA hävitajad. Ometi raketti alla ei tulistatud, sellel lasti lennata niikaua, kui see alla kukkus. Kolm päeva otsiti allakukkunud raketti, siis loobuti otsingutest. Sündmus vaikiti sõjaväe tasandil maha, nii et sellest ei saanud väidetavalt teada isegi Poola kaitseminister. Ei teagi, kas intsidendi mahavaikimise põhjus oli võimetus Venemaa tiibrakett maha võtta või midagi muud, aga usaldust selline käitumine küll ei ärata.
Tiibrakettidega jätkates. Eelmisel aastal kirjutasin päris põhjalikult UK/Prantsuse tiibraketist Storm Shadow /Scalp-EP’st, mille kohta oli infot, et Ukraina on suutnud oma Su-24-d nii moderniseerida, et saaks neid rakette välja lasta. Raketi lõhkepea sisaldab 450 kilogrammi lõhkeainet, lennukiirus 0,8-0,95 machi, sõltuvalt modifikatsioonist ja lisapaakide paigaldamisest on lennu-ulatust 250 kilomeetrist kuni 1000 kilomeetrini, samas päris täpseid andmed ei ole avalikkusele teada ja nii räägitakse Ukrainale üleantud rakettide kontekstis lennuulatusest 250 kilomeetrist kuni 290 kilomeetrini ja Krimmis asuva Kertši silla ründamise kontekstis on sellel 40 kilomeetril väga suur tähtsus. Pikema lennuulatusega rakettide saamine (UK on kinnitanud rakettide üleandmist Ukrainale) likvideeris ühe suurima Ukraina armee võimekuse puudumise võimaliku suurrünnaku kontekstis, sest nüüd saab rünnata ka raudteesildasid, mis tulevad Krimmist, võimaldades nii halvata kütuselogistika sellest suunast. Tiibraketid on kallid, selle raketi hinna osas leidsin ühiku hinna kohta info, et see on 2,5 miljonit dollarit, aga tänasel päeval võib ka rohkem olla. Venemaa õhutõrjesüsteemidega S-300 ja S-400 on võimalik neid alla lasta, aga eks ukrainlased on ka sellega kursis ja oskavad selles vastu rohtu leida. Ukraina armee jaoks on nende rakettide saamine äärmiselt oluline areng.
Olukorrast rinnetel ka. Wagnerlaste juht Prigožin on esitanud väljakutse Venemaa kaitseministeeriumile ja tema viimaste päevade tegevused ei jäta minule küll muud muljet kui see, et mees tahab võimalikult kiirelt oma veel allesolevate meestega taanduda, sest praegusel keerulisel ajal on tema ustavad ja hea väljaõppega võitlejad tema jaoks eluspüsimise ainsaks garantiiks. Eelmises postituses kirjutasin Venemaa 72. brigaadi kahe roodu hävingust ja oma positsioonide kaotamisest Bahmutist lõuna pool, aga nüüd on lisandunud infot, et tegelikkuses võis asi välja näha hoopis nii, et wagnerlased lahkusid ise esimestena ning ümberpiiramise ohus 72. brigaadi sõduritel ei olnud eriti variante peale põgenemise või vangiandmise. Eilse päeva arengute valguses on selgelt näha, et Ukraina tungib kahest suunast (läänest ja kirdest) Klišeejevka suunas ning kui Venemaa väed ei tagane, siis on neil oht seal piiramisrõngasse sattuda. Ukraina vasturünnakud on Ukraina armee jaoks üliolused selles lõigus, sest nii suudetakse Venemaa suruda eemale trassist, mille kaudu saab Ukraina paremini varustada Bahmutis asuvaid üksusi, lisaks saavad rohkem tegevusvabadust ka Tšasiv Jaris asuvad Ukraina suurtükid ja mitmikraketiheitjad.
Ukraina on teinud edukaid vasturünnakuid ka Bahmutist põhja pool, kus Venemaa z-blogijad hädaldavad kaotuste pärast Bogdanivka lähistel, kus nende sõnul kordus sarnane olukord kui oli ka lõuna pool – z-blogija Anastassija Kaševarova sõnul olevat seal omavahelise koordineerimatuse tulemusena wagnerlased lahkunud, aga Venemaa armee üksustel olid ainult suurtükid. Kuna Venemaal on sellest kohast natuke põhja pool Soledaris arvestatavad reservid, võis oodata nende liigutamist Bogdanovka suunale appi ning selle vältimiseks läks Ukraina vasturünnakule ka Soledarist kirdes Bilohorivka juures, et siduda ära Venemaa üksusi. Piirkonna kaarti vaadates võib tõmmata uljaid Ukraina üksuste rünnakuvektoreid ja rääkida pealetungist lääne ja põhja suunalt nii, et Bahmutis olevad Venemaa väed jääksid üldse piiramisrõngasse, aga ka sellise narratiivi kehtestamine Venemaa z-kanalites on infosõja kontekstis suur võit.
Ukrainat aitab infosõjas väga usinalt Prigožin ise, sest lisaks pidevale jutule Bahmuti ümberpiiramisest Ukraina vägede poolt lisandusid eile tema juhitavates meediakanalites paanilised lood sellest, kuidas Ukraina on asunud suurrünnakule kogu rindejoone ulatuses. Kuigi Venemaa kaitseministeerium üritas seda infot ümber lükata, siis Prigožin oli juba oma eesmärgi saavutanud, millest andis tunnistust massiline eraisikute liikumine Venemaa poole, nii olevat Donetski oblastis Novoazovskis põgenejatest kilomeetrite pikkused sabad autodest. Prigožin on ilmselgelt esitanud väljakutse, aga Venemaa armee ei suuda temaga midagi ette võtta, sest Prigožini isiklikud turvameetmed on tasemel ja kui teda üritataks tappa, siis võivad Venemaal käivituda täiesti ettearvamatud protsessid.
Kusjuures on Prigožin nii enesekindel, et on lausa hakanud tegelema sotsioloogiaga ning ta avaldas väidetavalt 10. mail läbi viidud telefoniküsitluse tulemused, mille järgi oleksid presidendivalimistel Putini poolt 42,5% valijatest, tema poolt 39,7% valijatest ja praeguse Venemaa peaministri Mišustini poolt 15,2% valijatest. Ma võtan julguse väita, et need andmed on täielikult nö õhust võetud, sellele viitab tulemuse kompositsioon, kus Prigožin on sobivalt teisel kohal, aga väikese vahega ning ka Mišustinil on soliidne tulemus. Ukraina jaoks on selline Putini ja Prigožini omavaheline maadejagamine väga hea variant, aga Venemaa enda tuleviku seisukohalt tähendaks Prigožini võimuletulek veelgi karmima kriminaal-sõjaväelise võimu kehtestamist kui on praeguse diktaatori režiim, aga see saaks toimuda alles peale Venemaa häbistavat lüüasaamist selles sõjas. Demokraatia võimaluse osas Venemaal on mul vähe lootusi, Venemaa demokraatide tasemeks jääb Euroopas kõiksugu ürituste pidamine, kus pea alati selgub, et nende viletsas olukorras on süüdi paha lääs, aga mitte nad ise.
Mujal rinnetel suuremaid liikumisi ei ole märgata ja Venemaa poolt on pigem tunda Ukraina võimaliku pealetungi ootust, kuigi nad jätkuvalt teevad rünnakuid nii Marinka kui Avdiijivka juures, aga ilma suurema eduta.
Venemaa toob rindele ka teisi uunikume, nii võetakse ladudest jalaväe lahingmasinaid BTR-50, millised ilmusid NSVL-i armee käsutusse aastal 1954. Neile on lisatud mitmetel juhtudel 23-millimeetrised õhutõrjekahurid Zu-23-2. Kuigi selliseid BTR-50 pidi paberite järgi ladudes olema suurusjärgus 1000 tükki, on asjaga paremini kursis olevad inimesed veendunud, et liikumisvõimelisteks saadakse ainult väike osa sellest kogusest.
Belgorodis on inimesed väga pahased võimude peale, sest tulenevalt keerulisest olukorrast ei lubata neil aiamaal toimetada, aga Venemaa vaestes ääremaa piirkondades annavad aiamaad inimeste toidulauale olulist täiendust. Lisaks sellele tuleb neil tihti istuda varjendites, kuskohast tehakse nüüd juba videopöördumisi mitte enam Putinile, vaid Prigožinile stiilis, et nad on kujunenud olukorrast väsinud ja tahavad muutusi.
Erinevaid probleeme on ka Ukrainas, nii on õhus olukord, et kesksuvel tuleb riigis elektrienergiast puudus, sest mitmed tuumaelektrijaamad lähevad hooldusesse, samas paljud soojuselektrijaamad on saanud nii palju Venemaa raketirünnakute käigus kahjustada, et ei tööta siiamaani. Varasematel aastatel tuli suviti 25% Ukraina elektrienergiast Zaporižžja tuumaelektrijaamast, aga see on hetkel okupantide kontrolli all.
RBK-Ukraina andmetel organiseerisid Ukraina piirivalvurid Odessas raha eest üle piiri noori mehi, kes on sõjaväkke kutsumise eas ja seetõttu muidu riigist lahkuda ei tohi. 6000 dollari eest tehti dokumendid, mille järgi need mehed ei ole tervislikel põhjustel sõjaväekõlbulikud ning üle piiri toimetamine maksis täiendavalt 1000 dollarit. Ühes kuus toimetati keskmiselt nii üle piiri 3-4 meest ja kurjategijad võeti vahele asitõenditega.
Financial Times’s ilmus materjal, milles käsitletakse kaupade transiiti eelmisel aastal läbi Euroopa Liidu (sh Balti riikidest) läbi Venemaa kolmandatesse riikidesse (näiteks Kasahstan, Gruusia, Armeenia), mille käigus jõudis väljaande andmetel sihtriiki kõigest suurusjärgust 50% kaupadest, ülejäänud kaup, peamiselt sanktsioneeritud, jäi erinevate mahhinatsioonide tulemusel Venemaale ja nii sai riik sanktsioonidest mööda hiilida. Selles kontekstis on juttu kaupadest rahalises mahus kokku miljard dollarit (millest pool nö haihtus Venemaal) ning väljaanne nimetab seda tegevust „ghost trade’ks“.
Venemaa armee sõdurid on nüüd hakanud ennast alla andma droonidele ehk siis Ukraina poolelt antakse Venemaa sõduritele juhtnöörid droonidelt antud kilekottides olevatel paberlehtedel, aga üldjuhul on seal kiri stiilis, et järgne droonile. Venemaa sõduritele on see riskantne otsus, sest esiteks on väga raske elusalt Ukraina vägedeni jõuda (oma üritavad ülejooksikuid tappa nii laskerelvadest kui miinipildujatest), aga vangis olles tuleb neil arvestada variandiga, et suure tõenäosusega vahetatakse neid välja teiste vangide vastu.
Kõik variandid on väga halvad, kõige targem oleks olnud kodumaale jääda.
Järgmine ülevaade esmaspäeval.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
