Venemaa on Kiievi ründamisel kasutanud kõikvõimalikke kombinatsioone erinevatest rakettidest ja Iraani droonidest, aga tulemusetult. Võib arutleda stiilis, et Venemaa eesmärk on sundida kulutama Ukrainat õhutõrjerakette ja hoidma õhukaitsekomplekse Kiievi lähistel, kuigi neid võiks rinnetel rohkem vaja olla. Samas tuleb vaadata teist poolt – Venemaa on küll Ukraina luure andmetel suutnud natuke suurendada ballistiliste ja tiibrakettide tootmist, aga nende laovarud on jätkuvalt väikesed ning iga Kiievi peale lastud rakett tähendab ühte raketti vähem, mida saaks lahingutegevuses kasutada. Ukraina elanike turvatundest rääkides on hea meenutada sõja algust, kus RUSI uuringus välja toodud andmetel laskis Venemaa Ukrainasse ajavahemikul 24. veebruar 2022-31. mai 2022 kokku 2000 ballistilist ja tiibraketti ning Ukraina õhukaitse võimekus neid alla tulistada oli suurusjärgus 10%. Nüüd suudetakse üle riigi tiibrakette alla tulistada suurusjärgus 90% juhtudest ning Kiievis võetakse alla kõik ballistilised ja tiibraketid.
Muutus on olnud selles osas väga suur ning Venemaa tiibraketid on muutunud vähe-efektiivseteks, samas on tegemist väga kalliste kõrgetehnoloogiliste relvadega, mille tootmiseks vajaminevaid komponente peab Venemaa salakaubana riiki smugeldama.
Ballistiliste rakettidega Iskander-M on Venemaal see teema, et neid lihtsalt on väga väike arv alles (väidetavalt alla 100) ja z-kanalitel on selles osas ohkimist palju stiilis, et miks me pidime sõja alguses neid rakette suures koguses vähetähtsate sihtmärkide peale kulutama (näiteks tulistati nende rakettidega kõige tavalisemaid Ukraina armee tehnikakolonne, mis vedasid peamiselt sõdureid).
Eilse päeva kõige rohkem vastukaja saanud sündmus oli aga kindlasti droonirünnak Moskvas. Spekulatsioone selle ümber, et kes droonid sinna saatis, on palju, aga antud kontekstis on kõige olulisem see, et nad Moskva kohal lendasid ja sundisid Venemaa armeed kasutama nii õhukaitserelvi kui elektroonilise sõjapidamise vahendeid. Suures plaanis võiks vaadata seda rünnakut kolmes aspektis:
1. Sõjaline. Sundida Venemaad hoidma õhukaitsekomplekse rinnete asemel Moskvas ja isegi suurendama seal nende arvu.
2. Psühholoogiline. Moskva on Venemaal nagu riik riigis, sinna on koondunud suur osa poliitilisest, majanduslikust ja administratiivsest võimust. Kuskil Belgorodis võivad ju pommid ja raketid plahvatada, aga see on kaugel ja enamuse moskvalaste arvates neid üldse ei mõjuta. Nüüd tuli sõda koju kätte ja ühtäkki selgus, et nad ei olegi seal linnas kaitstud. See oli esimene Moskva suurem ründamine 80-aastase vaheaja järel.
3. Poliitiline. See on otsapidi seotud esimese ja teise punktiga, sest Venemaa elanikud nägid, et riigi poliitiline juhtkond ei ole võimeline tagama inimeste turvalisust isegi Moskvas.
Kokku osales rünnakus droone suurusjärgus 25-32 ning tegemist oli nn mopeedidega ehk siis kahetaktiliste mootoritega kõva häält tegevate ja aeglaselt lendavate lennumasinatega. Rünnaku korraldajad tundsid suurepäraselt venemaalaste psühholoogiat ja nii oli droonide sihtmärgiks Moskvast läänes asuv eliitrajoon Rubjlovka, kus elavad küll Venemaa kõige rikkamad ja mõjukamad inimesed, aga samas väga suur osa venemaalastest vihkab seda piirkonda, sest see toretsemine on nende arvates suures osas võimalik raha eest, mis on rahva tagant varastatud. Ja siis polegi imestada, et Venemaa sotsiaalmeediavõrgustikes oli selle rünnaku kontekstis valdav kahjurõõm ning kostusid üleskutsed, et neid rünnakuid võiks veel ja veel korraldada. Asi muutus esipropagandist Solovjovi jaoks nii hulluks, et ta pidi antud teemal emotsionaalselt sõna võtma stiilis, et eliitrajoonis elavad venemaalased on samasugused nagu kõik teised.
Droonides olnud lõhkekehad ei plahvatanud, seega soovisid rünnaku korraldajad vältida inimohvreid, küll aga olid droonides samasugused kumulatiivsed lõhkepead nagu kasutatakse Venemaa tapjadroonides Lancet 3, seega rünnaku korraldate ähvardus oli ka selgelt mõistetav – järgmine kord võime soovi korral palju rohkem pahandust teha. Psühholoogilise sõja plaanis hea käik.
Venemaa suursaadik Suurbritannias rääkis, et Ukraina ei suuda Venemaad võita, sest Venemaa territoorium olevat 16 korda suurem, aga droonide kontekstis tähendab suur territoorium, et seda lihtsalt ei ole võimalik õhukaitsega katta ning kujutame nüüd ette, et järgmises rünnakus osaleb korraga rohkem kui 100 drooni, mille lõhkeaine kokkupõrkel plahvatab ning Moskvas jagub erinevaid riiklikke objekte, mida rünnata. Israeli sõjaväelise eksperdi Igal Levini sõnul pidi see sõda minema ka Venemaa territooriumile, sest kui lastakse Venemaal karistamatult Ukrainas asuvaid objekte rünnata, ei ole tema arvates võimalik seda sõda võita.
Venemaa kaitseminister Šoigu otsustas anda inforindel vastulöögi ja teatas arvud, kui palju nad hävitasid kuu jooksul Ukrainas nii ukrainlasi kui ka Ukraina sõjaväe tehnikat. Näiteks tanke 400 ühikut. Arvud oli nii absurdselt suured, et Prigožinile kuuluv Grey Zone meedianali andmetel vastavat Venemaa kaitseministeeriumi infost tõele suurusjärgus 5-15%. Samas teatas Oryx, et neil on olemas pildiline tõestusmaterjal selle kohta, et Venemaa on sõja jooksul kaotanud juba 2000 tanki (tegelikult rohkemgi, aga nende kohta on olemas pildiline tõestusmaterjal), millest hävitatud on 1239, kahjustatud on 106, maha on jäetud 113 ja Ukraina on võtnud kasutusele 544 Venemaa tanki. Seega on Venemaa jätkuvalt suurim Ukraina armee tankidega varustaja sõja jooksul.
Rinnetel on olnud suhteliselt vaikne ja on infot, et 29. mai öösel tegid ukrainlased petterünnakuid kogu rinde ulatuses, luues illusiooni, et suurrünnak on alanud. Oleksii Arestovitši sõnul on sellise tegevuse eesmärk vastaseid psühholoogilises plaanis kurnata, sest rünnakut ootamine on äärmiselt stressirohke ja vaimses plaanis väsitav tegevus. Paralleelselt jätkab Ukraina raketilöökide andmist Venemaa poolt okupeeritud territooriumile ning Ukraina poole andmetel on 100% väljalastud tiibrakettidest Storm Shadow ka sihtmärke tabanud. Värskelt ilmus meediasse ka pildimaterjal selle kohta, et esimest korda sõja jooksul hävitas Ukraina Hersoni oblastis Venemaa õhukaitsesüsteemi S-400 juhtimispunkti 55K6E (siiani oli tänavu jaanuaris suudetud hävitada üks selle kompleksi laskeseade). Ukraina poole väitel hävitati juhtimispunkt mitmikraketiheitjalt HIMARS lastud raketiga, aga teades selle raketi maksimaalset laskekaugust (80 km) on vähemalt minul küll küsimus, et miks pidi S-400 olema rindejoonele nii lähedal. Või on Ukraina hakanud kasutama suurema laskekaugusega rakette? Kokkuvõttes on tähtis, et Venemaa kompleksi S-400AD oluline komponent sai hävitatud ja loodetavasti ei jäänud see viimaseks korraks.
Venemaa piiriäärne asula Šebekino on jätkuvalt Ukraina tugeva suurtükitule all, sest just sealt toimub Harkivi tulistamine S-300 rakettidega. Aga Ukraina ei tulista mitte ainult suurtükkidega, Venemaa poolelt väidetakse, et nad leidsid tõendeid selle kohta, et Ukraina olevat kasutanud õhutõrjerakette S-200 Angara, milliseid pidavat Ukrainal olema ladudes veel omajagu alles. Kollaborant Oleg Tsarjovi sõnul oli raketile paigaldatud uus lõhkepea (fugass) ja lisatud olid ka elektroonilised komponendid raketi juhtimiseks. Neid rakette saab välja lasta S-300 juhtimispunkte kasutades, küll on aga Tsarjovi sõnul küsimärke selles osas, et kui palju on Ukrainal alles laskeseadmeid (väidetavalt olid need kõik varem utiliseeritud). S-200 kasutamine võib olla Ukraina jaoks omamoodi sundkäik, sest Storm Shadow rakette ei tohi vastavalt kokkuleppele Venemaa territooriumil kasutada, aga Totška-U raketid on otsakorral. Hoolimata väikesest lõhkepeast (217 kilogrammi) on S200 Angara rakettide lennuulatus kuni 180 kilomeetrit ja see on ikka parem kui mitte midagi.
Eelmises postituses kirjutasin Venemaa raketirünnakust Hmelnitskis, kus olevat Ukraina poole andmetel vigastusi saanud viis lennumasinat. Täpsemat infot pole, aga on teadmine, et just seal sõjaväelennuväljal olid enne Venemaa sissetungi lennukid Su-24, mis nüüd kannavad tiibrakette Storm Shadow. Samas on eksperdid ühel meelel selles osas, et kindlasti ei hoidnud Ukraina seal rünnakute ajal lennuvõimelisi lennukeid, küll aga võisid lennuväljal olla näiteks osad lennukid, millelt võeti varuosasid teiste jaoks.
Venemaa jalgpallifännid on masenduses, sest Venemaa koondisega ei soovi tänavu suvel sõprusmänge mängida ühegi riigi rahvuskoondis, kelle poole on sellise sooviga pöördutud. Viimane lootus oli Kamerun, aga ka seal ei andnud riigi juhtkond selleks luba. Seetõttu tänavu suvel Venemaa jalgpallikoondis ei kogune ka laagrite läbiviimiseks ning lõpuks peavad fännid ikka leppima sellega, et neile jäävad ainult võimalused mängida sõprusmänge Valgevene, Iraani ja Põhja-Korea võistkondadega. Pole midagi teha, need on nüüd teie sõbrad ja see on teie endi valik olnud.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
