Teet Kalmus: lahinguväljal on Venemaad keeruline võita (4)
Eestlased Ukrainas | 18 Mar 2024  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Farss nimega „Venemaa presidendivalimised“ sai läbi ning sellega seoses oli minu jaoks ainuke huvipakkuv detail see, et kui palju Putinile seekord toetust „joonistatakse“. Kontrollarvud olid ette antud juba enne valimisi ehk siis valimisaktiivsus peab paberite järgi olema vähemalt 70% ja Putini toetus vähemalt 80%. Esialgse info kohaselt joonistati kenasti veel juurde ka, nii et valimisaktiivsus saadi üle 73% ja Putini toetus üle 87%.

Ma olen kindel, et Putin oleks üle 50% häältest saanud ka ausas valimisvõitluses ja ausal häälte üle lugemisel, ehk isegi üle 60% või siis ehk oleks olnud see poolthäälte protsent natukenegi usutavam väga madala valimisaktiivsuse tingimustes ehk siis näiteks valmisaktiivsus alla 50%, mis tähendanuks, et paljud Putinit mittetoetavad isikud boikoteerivad valimisi, aga 73% valimisaktiivsuse juures ei ole 87% toetuse saavutamine Venemaal lihtsalt reaalne. Aga vähemalt sai Putin nö ära teha Valgevene diktaatorile, kes viimastel presidendivalimistel joonistas endale toetusprotsendiks 80, samas on tal veel pikk maa minna Kesk-Aasia diktaatorite toetusprotsentideni, mis olid ikka üle 90 ja mõnedel juhtudel isegi üle 99%.

Sellega seoses meenus mu kadunud ema meenutus okupatsiooniaja valimisreaalsusest, kui ta töötas Kuusalu külanõukogus ning kus siis reaalne valimistest osavõtu protsent oli 70 ringis, aga komisjon tükk aega kaalus, et kas panna osavõtuks 99,5% või 99,6% ning eks toetusprotsendiga oli sama teema. Putini Venemaa on teel tagasi NSVL-i, nii et järgmine kord on nö ametlikel andmetel tema toetus üle 90%, muidugi juhul, kui nö Venemaa suurele juhile ja õpetajale on nii palju elupäevi antud.

Kes on mu ülevaateid mitme aasta jooksul lugenud, need peaksid mäletama, et läbivalt on minu jaoks olnud olulised nii asümmeetriline lahingutegevus kui ka droonid. 2022. aasta suvel unistasin, et Ukraina saaks palju droone, millega oleks võimalik distantsilt vastase soomustehnikat hävitada, sest selline areng tundus väga loogiline, seda enam, et otsapidi toetas neid arenguid ka Karabahhis varem toimunud lahingutegevus. Nüüd on see reaalsus tõelisuseks saanud ning poole aasta jooksul on sõjapidamine tänu droonidele tundmatuseni muutunud.

Mis veel parem, Ukraina on hakanud kasutama droone löökide andmiseks Venemaal ning kui eelmisel suvel olid need tihtipeale sellised vaat et pooljuhuslikud üritused, siis nüüd on peale Mustal merel meredroonide abil enese kehtestamist fookus liikunud Venemaa nafta rafineerimistehastele ning järjest on tehtud nii palju edukaid rünnakuid, et endal kipub ka järjepidamine keerukaks minema. Nafta rafineerimistehased on suurepärane sihtmärk mitmel põhjusel, millest peamine on see, et neid on väga lihtne rünnata.

Rafineerimistehase nö südameks on kõrged tornid, kus nafta kuumutamise käigus eraldatakse erinevad fraktsioonid, mis siis edasise töötlemise käigus saavad erinevateks naftatoodeteks - näiteks bensiin, petrooleum, diiselkütus, masuut jne. Kui torni rünnatakse ja ta muutub kasutuskõlbmatuks, siis seiskub kogu tehase töö. Kui neid torne on kaks, siis ühe torni edukal ründamisel väheneb toomismaht poole võrra.

Seega on Ukraina droonide jaoks naftatöötlemise ettevõtetes suured sihtmärgid, mida on lihtne tabada ning millel puudub reeglina ka õhukaitse, sest õhukaitsekomplekse napib isegi rindel ja sõjaväeliste objektide kaitseks. Tornide remont on äärmiselt problemaatiline, sest tihtipeale on tegemist lääne päritolu seadmetega, milliseid saadakse tellimuse alusel ning see võtab palju aega. Viimatiste rünnakute kontekstis on räägitud vähemalt poolest aastast (kuni kahe aastani), mis kulub rohkem kahju saanud tornide uuesti ülesehitamiseks, aga kogu selle aja tööstuse see osa seisab. Ja probleeme oleks isegi siis, kui õhukaitsekomplektse oleks varus, sest nendega võivad tööd teha ainult kõrge kvalifikatsiooniga sõjaväelased, aga neid napib.

Samas ei saa ka Ukraina poolelt eufooriasse minna, sest need rünnakud on alles esimesed pikal teel ning suurema mõju saavutamiseks peaksid sellised rünnakud kestma kuude jooksul iga päev kümnete droonidega. Iga päev. Nafta rafineerimistehaseid on veel küllaga, mida sihikule võtta, lisaks muud tööstusettevõtted, mis on otseselt seotud Venemaa sõjatööstusega ning lõpuks ka erinevad sõjalised objektid Ukraina piiri lähedal, aga seal on vaja juba teistsugust lähenemist, kasutades eri tüüpi droonide koostööd, kusjuures osad neid on lendutõusmise hetkel Venemaa territooriumil. Loodetavasti jõutakse ka selliste operatsioonideni. Vahetult lahinguväljal on Venemaad keeruline võita, küll aga saab Venemaa majanduslikule toimimisele kaikaid kodaratesse visata ning loodetavasti Ukraina suudab seda ka edaspidi teha.

Olukorrast rinnetel. Donbassis on Ukraina Avdiijivkast läänes taandunud positsioonidele Berditši – Semenivka – Orljanka liinil, kus nad asuvad kõrgemal ja neist ida poole jääb veetõke. Ukraina jaoks on ülimalt oluline sellel joonel vastane pidama saada, sest järgmine looduslikult sobiv piirkond kaitsetegevuseks on rohkem kui viis kilomeetrit lääne pool. Venemaa aktiviseeris nädalavahetusel seal rindelõigus liugpommide kasutamist, lisaks helikopteritelt lastavad juhitamatud raketid ning ründelennukitelt lastavad raketid. See näitab, et varasemalt oluliselt vähem kardetakse Ukraina õhukaitsekomplekside tööd.

Marinkast üritas Venemaa rünnata lääne poole Georgiijivka suunas, aga kaotas edu saavutamata 12 ühikut soomustehnikat.

Pingelisem on Ukraina armee jaoks olukord Robotõnest ida pool, Verbove suunal, kuhu Venemaa tõi täiendavalt merejalaväelasi ning nende rünnakuid toetasid ründelennukid. Hall ala on seal suurenenud ning lähipäevil võib Venemaa sellelt suunalt ka natuke edeneda.

Krinkis on olukord endine, aga Venemaa on Hersoni rindelõigus ka suurendanud droonide arvu ning nüüd on mõlema poole sõdurite jaoks ohtlik Dnepri idakaldal nö nina välja pista. Ukraina poole jaoks tähendab see väga tõsiseid probleeme haavatud ja langenud sõdurite äraviimisega, sest see on seotud ülimalt suurte riskidega, samuti on riskantne juurde tuua sõjaväelasi. Selles kontekstis kostub ka Ukraina poolel järjest rohkem küsimusi, et kas sellisel kujul on mõistlik seda territooriumi edaspidi hoida, sest selle hoidmise hind järjest kasvab.

Jätkub Venemaa vabatahtlike üksuste tegutsemine Venemaa territooriumil ning nad on teatanud mitme küla enda kontrolli alla võtmisest. Kusjuures ka Ukraina poolelt on olnud arutelusid stiilis, et kas Ukrainal oli ikka mõttekas sellist operatsiooni toetada, sest selle käigus kulutab Ukraina laskemoona, mida niigi napib kaitsetegevuse läbiviimiseks ning kaotatakse paratamatult ka tehnikat (näiteks ühe helikopteri). Operatsiooni pooldajate sõnul on seda toetavaid põhjuseid mitu, neist ühena võib välja tuua poliitilise ehk siis Venemaa juhtkonna pinge alla seadmine selles valguses, et neil pidavat kõik plaani järgi kulgema.

Teine on aga sõjaline, sest Venemaa armee peab sinna lõiku viima täiendavaid reserve, mistõttu väheneb nende võimekus Kupjanski suunal suuremale pealetungile minna. Ja kui veel mingi aeg tagasi lääne meedias oli paanika, et kohe-kohe võtab Venemaa Harkivi ära, siis reaalne elu näitas, et sellelt suunalt oli piiri ääres väga vähe vägesid ja need ka peamiselt ajateenijad.

Droonidest veel. Ukraina 109. brigaadi sõjaväelase Jegor Firsovi sõnul on droonid armee jaoks silmadeks taevas ning kellel on neid rohkem, see näeb paremini. Firsovi sõnul on Venemaa armee hakanud viimasel ajal järjest rohkem kasutama luuredroone, mis lendavad isegi kümnete kilomeetrite sügavusele Ukraina armee tagalasse ning head vasturohtu nende leidmiseks ja hävitamiseks Ukraina armeel ei ole. Venemaa luuredroonid omakorda võimaliku sihtmärgi leidmisel kas juhendavad sihtmärgini lendama Lancet droone või teatud juhtudel on nende antud koordinaatide abil isegi lastud Venemaa poolt Iskander-M rakette.

Üks teema on see, et Ukraina drooniekspertide arvates on juba poole aasta pärast olukord, kus mõlemal poolel on nii palju rallidroone, et neid jagub iga üksiku sõjaväelase jaoks lahinguväljal, aga efektiivselt on vaja lahendada ka vastase luuredroonide temaatika, sest kui vastane ei saa kasutada luuredroone, on neil palju keerulisem leida üles Ukraina armee läänest saadud sõjatehnikat.

Droonid on toredad, aga ka see sõda on näidanud, et keerukates ilmastikuoludes muutub nende kasutegur väikeseks ning siis on põhiroll taas teistel relvadel. Ukraina sõjaväelane Arty Green analüüsis ka selles osas toimunud muutusi sõja jooksul. Tema sõnul on viimase poole aasta jooksul tankid kaotanud oma varasema tähtsuse ning kui temalt küsitaks, et kas vaja oleks juurde jalaväe lahingumasinaid Bradley või lääne tanke, siis ta igal juhu eelistaks Bradley’sid.

Green tõi välja, et eriti just eelmisel aastal oli Ukraina armee sunnitud täitma 155 mm mürskudega ülesandeid, mida oleks palju odavamalt ja efektiivsemalt saanud lahendada miinipildujatega, aga kuidagi jäi see miinipildujate teema avalikkuse tähelepanu alt välja, sest kõik rääkisid ainult suurtükimürskudest. Kuigi miinipildujaid on palju odavam toota ja miinipildujamiinid on odavamad kui suurtükimürsud, olid Green’e sõnul eelmisel aastal miinipildujatest kogu rindejoone ulatuses kriitiliselt suur puudus. Suure kriitikasurve all oli Ukraina armee organiseerinud küll miinipildujate tootmise ning neid hakkas rindele saabuma, aga nihu oli läinud miinidega, mis väidetavalt telliti läbi vahendajate välismaalt ning kohale nad ei jõudnudki. Ehk siis nüüd olid olemas miinipildujad, aga nendega polnud midagi lasta.

Natuke tasandas probleemi kassettmürskude rindele jõudmine, aga Green’e sõnul ei ole kassettmürsk alati parem kui paar miinipilduja miini, sest neid peab kaugelt tulistama, samas kui miinipildujad saavad sõjaväelased kiirelt laskmisvalmis panna ning anda neist kiirtuld.

Greene sõnul oleks kõige kiirem tee olukorra parandamiseks laskemoona osas suurendada oluliselt miinipildujamiinide toomist, see annaks lahinguväljal kõige suurema efekti, lisaks on nad odavamad kui suurtükimürsud. Kusjuures on Green’e sõnul droonide ajastul sõjategevuses oma tähtsuse kaotanud iseliikuvad miinipildujad, mida on vastasel kerge kiirelt hävitada.

Kuna Arty Green’e amet on suurtükiluure läbiviimine, siis avaldas ta arvamust mürskude osas. Tema sõnul on sõja praeguses faasis, kus Ukraina on kaitses, vaja sihtmärkide vastu 95% juhtudest kasutada kassettmürske, mis on jalaväe vastu kuni kümme korda efektiivsemad kui kildfugassmürsud. Et kui sõja praeguses faasis mürske Ukrainasse tuua, võiksid 80% neist olla kassettmürsud ja 20% kildfugassmürsud. Kassettmürske on USA-s veel mitu miljonit järgi, aga nende suuremas koguses saatmine olevat ikka selle taga kinni, et Kongressis ei ole suudetud otsust teha Ukrainale antava abi osas.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
poliitik20 Mar 2024 12:49
Eesti mees Rootsis20 Mar 2024 06:25
Eesti mees Rootsis20 Mar 2024 02:57
Riik võõrandab eestlasi...

https://youtu.be/6AonIAFr3Z0?s...

Loe kõiki kommentaare (4)

Eestlased Ukrainas
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus