Ma olen viimastel kuudel ülekaalukalt kõige rohkem kirjutanud Dnepri läänekaldal asuvast okupeeritud territooriumist, sest nii minu kui paljude teiste arvates on see hetke realiteete arvestades sisuliselt ainuke piirkond, kus Ukrainal oleks võimalik edu saavutada veel enne suuremate sügisvihmade saabumist. Teen ka allpool lühikokkuvõtte enda varasematest tekstidest, mis annab parema aluse mõistmaks praegu Dnepri läänekaldal toimuvat Ukraina erioperatsiooni koondnimetusega "Me pole veel tõsiselt alustanudki" (nali).
Peale Kiievi alt taandumist tegi Venemaa peapanuse sellele, et koondada Izjumi juurde suur väekontingent. Mariupolist vabanesid väeüksused lõuna pool ning Venemaa plaan oli üheaegne pealetung põhjast ja lõunast, et võtta kogu Donbassis asuv Ukraina väegrupeering kotti ning see oleks olnud Ukraina jaoks väga raskeks kaotuseks. See ei õnnestunud, sest nii põhjas kui lõunas oli Ukrainal kaitses piisavalt ruumi, et manööverdada. Venemaa üritas oma kaardid ümber mängida, suunates rohkem vägesid nii Harkivi alt kui Izjumi juurest Severodonetski juurde, sest seal oli võimalik kõige efektiivsemalt kasutada nn tulevalli taktikat, mis oli juba edu toonud Popasna juures. Nii Severodonetski kui Popasna juures kaotas Ukraina armee palju sõdureid ning Ukraina pidi midagi ette võtma, et seal piirkonnas survet vähendada. Selleks andis Ukraina president meedias teada, et Ukraina peab lõuna suunas asuma vastupealetungile.
Ega Ukrainal sellel hetkel paremat varianti ei olnud, kui nii üritada meelitada Venemaad tooma oma üksusi Donbassist ära. Piirkonda, kus ilmselgelt on Ukrainal palju paremad kaardid käes kui Venemaal - piisab kolme Dneprit ületava silla kahjustamisest, kui koheselt oleks Venemaa väegrupeering äralõigatud. Dnepri läänekaldal asuv Herson on Venemaa jaoks ülioluline linn, sest kogu kuue sõjakuu jooksul on see ainuke suurem vallutatud oblastikesus. Mis ei ole purustatud, mida saab kasutada propagandistlikel eesmärkidel (erinevalt Mariupolist, mille hävitasid venemaalased ise). Lisaks ka strateegiline mõõde, sest Odessa suunas liikumine oleks võimalik ainult siis, kui on platsdarm Dnepri läänekaldal.
Venemaa võttis Zelenski juttu tõsiselt ning Donbassist hakati väeüksusi ümber paigutama. Dnepri läänekaldal on praegu hinnanguliselt 25-30 pataljon-taktikalist gruppi (PTG-d), mille arvukust hinnatakse olevat rohkem kui 20000 inimest. Varem seal olnud nn rahvavabariikide mobikutele toodi lisaks palju dessantväelasi. Surve Donbassile vähenes, aga kasvasid ka ohud Ukraina jaoks, kuna dessantväelased mängivad üldjuhul kandvat rolli rünnakutegevuses. Läks liikvele info, et Venemaa armee planeerib 10. augustiks pealetungi nii Mõkolaijvi kui Krivoi Rigi suunale.
Aga mäng muutus ja mängumuutjaks said mitmiktraketiheitjad, esialgu ainult HIMARSid, millele hiljem lisandusid M-270-d. Ukraina jaoks oli nüüd kõige olulisem üritada sulgeda liiklus üle sildade, aga teada oli ka see, et massiivse raudbetoonkonstruktsiooni hävitamiseks on M-31 juhitavate rakettide 90 kilogrammi lõhkeainet vähevõitu. Esimeste rünnakute järel olid Ukraina poole jaoks olemas nii head kui halvad uudised. Hea oli see, et raketid tabasid ülitäpselt ja Venemaa õhukaitse ei suutnud rakette maha võtta, halb aga see, et kahjustused olid mittepiisavad selleks, et liiklust pikemaajaliselt peatada. Lisaks suunas Venemaa peamise sõjatehnika liikluse üle Nova-Kahhovka, kus on veehoidla paisu peal ainult lühike lõik, mida saab tulistada, kartmata tammi kahjustamist.
Ukraina suutis mitmikraketiheitjate abil edukalt likvideerida Venemaa laskemoonaladusid, juhtimispunkte, kütusebaase. Uute rakettide AGM-88 HARM abil suudeti vähendada oluliselt Venemaa õhukaitse võimekust, Krimmis toimusid seletamatud "õnnetused". Venemaa aga harjus uue reaalsusega ning Dnepri läänekaldale toodi varustust pidevalt juurde. Aeg kulus ning rahulolematus kasvas ukrainlaste hulgas - kuskohas on lubatud pealetung, miks ei suudeta peatada liiklust, sest lisaks sildadele kasutati ka improviseeritud praame ning hakati Antonovi silla kõrvale ehitama pontoonsilda. Venemaa suutis enda kontrolli alla saada Blagodatne ning asjad tundusid mitte plaanitud rada minema.
Kuni esmaspäevani, kui toimus Venemaa armee jaoks midagi täiesti ootamatut - ühtäkki olid Ukrainal olemas tankid, suurtükid andsid marulist tuld, HIMARSid lasid kordades rohkem rakette kui varem, tulistades nüüd ka eesliinil olevaid väeüksusi, mida varem ei olnud märgatud. HARM rakettidega suruti õhukaitse maha ja Ukraina lennuvägi tegi kordades rohkem väljalande päevas kui varem. Sillad olid iga päev järjest tule all ning neid parandada on ülimalt keeruline, esiteks juba iga tulistamisega suurenevad konstruktsioonikahjustused ning teiseks pidev oht tule alla jääda. Eile said löögi ka pontoonsild ja praam. Sisuliselt on suurem liiklus üle Dnepri seal piirkonnas nüüd katkenud. Tänaste teadmiste kohaselt on Ukraina asunud pealetungile kolmest suunast, mõnest kohast on suudetud liikuda läbi esimese kaitseliini (kokku on neid kolm), tagasi on võetud omamajagu asulaid. Kurikuulsa Girkini arvamuse kohaselt on kaks pealetungisuunda pettemanöövrid ja peamine pealetung on keskel Nova Kahhovka suunal, et nii ideaalis jagada Venemaa väegrupeering kaheks ja siis need eraldi kas purustada või sundida alistuma.
Mis saab edasi? Ukraina jaoks on kõige olulisem see, et Venemaa väegrupeering ei saaks juurde varustust. Venemaa üksustel on mitu kaitseliini ning sinna on omajagu kogutud ka laskemoona, Venemaa üksuste seas on neid, kes on varasemates lahingutes näidanud ennast heast küljest. Seega ei tasuks ootusi väga kõrgele ajada, et Ukraina suudab kiirelt Dnepri läänekalda territooriumi vabastada, ees on rasked lahingud. Ukraina huvides on sundida Venemaa üksustele peale aktiivse kaitsetegevuse, kus nad oleksid sunnitud kasutama laskemoona, millele täiendust tulemas ei ole. Ideaalvariant oleks kogu läänekaldal asuva väegrupeeringu alistumine, aga see on ideaalvarint, mis oleks Putini jaoks väga valus löök - ta jääks ilma nii linnast, sõjaväelastest kui tehnikast, lisaks tekiks Ukrainal vahetuskaup azovlaste tagasisaamiseks. Lähipäevad annavad kindlasti indikatsioone, mis suunas seal asjad areneda võivad, aga tuleb valmis ka olla selleks, et asjad ei pruugi kiirelt edeneda.
Venemaa ei istu ka kindlasti käed rüpes ning suure tõenäosusega koondavad nad arvestatavad jõud Donetski piirkonda, et üritada sealt suuremat läbimurret. Paljuräägitud kolmas armeekorpus on küll mehitatud ainult 70-75% ulatuses, aga 11500 meest koos 700 ühiku korraliku rasketehnikaga (T-90 , BMP 3 jne) on oluline jõud, lisaks muud üksused.
Laskemoon. Seda pole lõpmatult kummalgi poolel. USA poole andmetel on Ukrainale antud (koos viimaste saadetistega) kokku 800000 suurtükimürsku kaliibriga 155 mm, aga nende laoseisud kuivavad kiirelt kokku ning juurdetootmine võtab aega. Sama teema on juhitavate rakettidega mitmikraketiheitjate jaoks, mida küll hakatakse kiirendatud korras juurde tootma, aga ikkagi on see aeganõudev. Venemaa poole laskemoona seisust on juttu põhjalikult The Insideris ilmunud artiklis, mille järgi tekivad praeguse lahinguaktiivsuse jätkudes aasta lõpuks ka Venemaal probleemid nii laskemoona, suurtükitorude kui ka rasketehnikaga.
Venemaa vajab hädasti juurde droone ning ta üritab neid tuua riiki kõiki võimalusi kasutades. Sellega seoses tegi Kasastan elegantse liigutuse ning keelas aastaks ajaks relvade ekspordi. 19. augustil tulid Iraanist Venemaale mitu lennukit, mis tõid droone, mis on valmistatud USA droone kopeerides. Paraku selgus, et nende droonide kvaliteet olla alla igasugust arvestust ning nende efektiivsus lahingutegevuses seetõttu küsitav. Iraani tegevus on olukorda arvestades (nn tuumatehingut oodates) kummaline esmapilgul, aga kirjutan sellest pikemalt reedel.
Palju kõmu on ka tekitanud The Washington Post'is avaldatud artikkel liba-HIMARSitest. Väidetavalt on Ukraina kasutanud peibutisteks väga hea kvaliteediga puidust koopiaid, mille pihta olla Venemaa Mustal merel asuvatest sõjalaevadest lasknud juba 10 tiibraketti Kalibr, mille hinnaks on 6,5 miljonit dollarit tükk. Kas see kõik nii ka on olnud, on raske kõrvalolijal kommenteerida, sest dünaamilise sihtmärgi pihta küllaltki kaugelt ja aeglaste rakettidega tulistamine on sõjalisest aspektist lähtuvalt pehmelt öeldes küsitav, aga kõlab hästi. Ja teades Venemaa droonide küllaltki viletsat optikat võib-olla ka usutav see, et ei suudeta vahet teha puidul ja raual. Ja kui isegi ei peaks see kõik tõeks osutuma, on tegemist laheda trollinguga, sest Venemaa enda andmetel on nad hävitanud 46 HIMARSit, samas kui Ukraina on neid saanud 26 ja nad annavad iga päev valu.
Aleksandr Nevzorov kirjutas, et Peterburgist saabusid Mariupolisse ehitajad, kes pidid hakkama draamateatrit taastama, aga töö seisab siiani. Põhjuseks kloori puudus, millega katta keldrites asuvad surnukehad. Kusjuures ehitajatele oli soovitatud kõik surnukehad lihtsalt betooniga üle valada, aga ehitajate vastuväide oli, et sellisel juhul võib laibalõhn veel pikka aega tulla läbi betoonpõrandate. Lisaks on Mariupolis toidupuuduse tõttu rahulolematus kasvamas rahutusteks ja nii katkestas viimane kord Punane Rist toiduabi jagamise, sest olukord ähvardas kontrolli alt väljuda. Selline see russki mir välja näebki - sind "vabastatakse" kõigest ja kui ellu jääd, pead veel olema tänulik.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
Teet Kalmus: Dnepri läänekalda vabastamine saab olema raske ülesanne (1)
Eestlased Ukrainas | 31 Aug 2022 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlased Ukrainas
TRENDING
