Olen sündinud 30. juunil 1935 Tallinnas. Mu isa Heinrich Fridrich Tann võttis osa Vabadussõjast ja oli üks juhtivaid tegelasi Päästekomitee loomisel a. 1940 eesmärgiga kehtestada iseseisev Eesti Vabariik enne sakslaste sissetulekut, kuid asetleidnud reetmise tõttu lasksid NKVD-lased ta maha.
14. juunil 1941 küüditati mind ema, kahe venna ja õega Kirovi oblastisse. Tulin üksinda Venemaalt tagasi 1946.a. sügisel, 1947.a. naasesid ka ülejäänud perekonnaliikmed.
Sama aasta mai algul mõrvati mu ema ja vanem vend Heino SMERSi poolt. Lõpetasin Jõhvi I Keskkoolis 7. klassi a. 1951, misjärel töötasin autojuhi ja töölisena.
1958. a. keeldusin minemast nõukogude armeesse, mille eest määrati mulle aastane vanglakaristus.
1967 lõpetasin eksternina Tallinna I Kaugõppe Keskkooli. Minu katsed astuda Tartu Ülikooli ja Moskva Võõrkeelte Instituuti nurjusid. Poliitiliste vaadete tõttu keelduti mu dokumente vastu võtmast.
Alates a. 1968 töötasin filmistuudio „Tallinnfilm“ administraatorina, filmidirektorina ja stsenaristina, olles samal ajal hõivatud nõukogudevastase tegevusega.
1979. a. avanes mul Göteborgis elanud tädi Elisabeth Jungermanni kutsel võimalus lahkuda Eestist. Hakkasin seal tegelema ajakirjandusega, kuna leidsin, et just selle kaudu saan olla kõige kasulikum Eestile.
1981. a. edastasin enda poolt koostatud venekeelse Eesti vabadusnõude memorandumi Euroopa Nõukogusse kuuluvate Lääne-Euroopa riikide saatkondadesse.
1986—1991 osalesin eesti ajakirjanikuna kõigil Euroopa Julgeoleku ja Koostöö konverentsidel (Bernis, Viinis, Pariisis, Kopenhaagenis ja Pariisis). Et venelased protesteerisid minu osavõtu vastu, siis USA toetusel osalesin hiljem NGO esindajana.
1983. a. kirjastasin Robert Raidi romaani „Kui venelased tulid...“, mis käsitleb okupatsiooniaegseid hirmutegusid. Raamat ilmus hiljem ka saksa ja ingliskeelse tõlkena.
1983—1993 organiseerisin Frankfurdi raamatumessidel eesti kirjanduse ekspositsiooni ning 1991—1993 panin eesti kirjandust välja ka Göteborgi raamatumessidel.
Viibisin esmakordselt taas Eestis 1991.a. otsustavatel päevadel, kus 20. augustil kuulutati ametlikult välja iseseisev Eesti Vabariik, tõlkisin vastava deklaratsiooni inglise keelde ja lähetasin selle välisministeeriumist Saksamaa parlamenti, USA Stockholmi saatkonda ning Washingtoni, Valgesse Majja.
Alates Eesti taasiseseisvumisest olen osa võtnud kõikidest NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumistest ning sellest kirjutanud ülevaateid Eesti ja Lääne ajakirjanduses.
1990— 1994 edastasin välismaiseid uudiseid Eesti Televisiooni saatele Aktuaalne Kaamera, samuti tegin koostööd Eesti Raadioga ja jätkan seda aeg-ajalt ka praegu.
Ma kandideerin Euroopa Parlamenti sõltumatu kandidaadina. Juhul kui rahvas valib mind sinna, ei kavatse ma kusagile läbi murda, nagu mõned parteid oma valimisloosungites lubavad, vaid tahan kasutada oma kogemusi ja teha koostööd viie valituks osutunud kolleegiga 781-liikmelises Euroopa Parlamendis kujundamaks Eesti jaoks soodsaid tingimusi, mis aitaksid esmajoones kaasa investeeringute suurendamisele ja tööhõive olukorra parandamisele. See viib omakorda Eesti rahva elujärje tõusule ja võrdse taseme saavutamisele , et sel viisil saavutada võrdne tase „vanade“ Euroopa Liidu riikidega.
Ma kavatsen vähemalt kord kvartalis kohtuda oma valijatega, et anda aru tehtust ja aidata kaasa avatuma ühiskonna kujundamisele Eestis.
Tahan ka omalt poolt teha kõik selleks, et vältida ajakirjanduse stagneerumist.
Ma olen liberaal-konservatiivsete vaadetega.
Lugupidamisega
Heikki H.Tann
Sõna on Euroopa Parlamendi valimiste sõltumatul kandidaadil Heikki H. Tannil
Arvamus
TRENDING
