Elukutselt arhitekt, oli ta oskuslikult valmis lahendama küsimusi mitmel alal, olles pikemat aega nii Baltimore Eesti Maja kui ka olulisil aastail ESTO USA komitee esimees.
Peerter Kiik sündis 1946. aastal Geislingenis, Saksamaal asuvas suurimas eesti põgenike keskuses. Tema vanemad, Põlva piirkonnast pärit Johannes ja Elsbet, saabusid Geislingeni kahe pojaga, Mattiga (1942), kes elab Texases ja põgenemise teekonnal sündinud Antsuga (1944-2005). Baltimore’i tuli perekond Seabrookist, kuhu pere oli saabunud Ellis Islandi kaudu, nagu enamus uustulnukaid uude maailma.
Baltimore’is tegeles Peeter noorelt skautlusega, olles noorema skautmasterina Baltimore’i skautüksuse juht. Vastav tegevus pälvis aastal 1997 tänumeelse Skaudisõprade Seltsi poolt tammelehe (teine järk).
Ka üliöpilasena oli ta aktiivne eesti ühiskonnas. Mäletan selgelt tema saabumist Kotkajärve Metsaülikooli, üks peamistest alustaladest tema peatse tegevuse juures eestlaskonna teenistuses. Siinjuures ei tohi mööda minna KLENKi (Kesklääne Eesti Noorte Koondise) kogunemistest Chicagos. Seal kohtus Peeter oma
tulevase elukaaslasega aastal 1968, kui Lea Siivik oli kohale tulnud Toronto Eesti Rahvatantsu Rühma koosseisus.
Olles peatselt saavutanud arhitektikraadi, abiellus Peeter Leaga aastal 1970. Siis hakkas elu aina põnevamaks kujunema. Sündisid lapsed Helvi ja Andrus ja ees ootas ESTO 76.
Edukalt suurejoonelised Ülemaailmsed Eesti Päevad Kanadas (1972) olid äkki seljataga ja dünaamiline kogukond Baltimore’is oli valmis neid USAs edasi viima, seekord aga esimest korda uhke ESTO nime all. Suurpidustuste raames oli Peeter Kiik osa ESTO 76 staabist kui seltskondlike ürituste korraldaja, mille juurde
kuulusid näiteks noorteõhtu, laevasõit ja ESTO piknik. Tehnilises toimkonnas hoolitses Peeter majutuse eest.
Edaspidiselt ESTO, INC. egiidi all korraldas Peeter ühisreise Stockholmi (‘80 ja ‘96) ja Melbourne’i (‘88).
USA eestlaskonnas oli ta mitu korda valitud Eesti Rahvuskomiteesse (ERKÜ), olles ka aeg ajalt juhatuse liige.
Ta oli ka Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) peasekretär. Lisaks Eesti Maja esimehe kohustustele Baltimore’is, tegutses ta veel kui selle sekretär ja sama ülesandega kohaliku Eesti Seltsi juures.
Kõikide nende organisatsioonide juures tegeledes oli Peeter alati valmis rakendama oma kunstiandi ja oma arhitektiala kogemusi, kavandamaks nägusaid ja arusaadavaid aruandeid, teateid ja perioodilisi väljaandeid eesti tegevusest kas Baltimore’is või mujal, ka Austraalia ESTO ‘88 albumi juures kui peamine
produktsiooni asjaajaja.
Austraalias oli ta suurejoonelise rahvapillide ja rahvalaulude õhtu (,,Oleme Vanemuise lapsed“) tehniline jõud, olles seda rolli täitnud juba esimesel Rootsi ESTO’l toimunud neljaõhtuste esinemiste raames Stockhomi Scala teatris, kuhu tuldi tagasi aastal 1996, et viia läbi kirev laululavastus ,,Esto Kaja“, mille juures oli tema samuti asendamatu. Nii muusikalisi sündmusi kui ka üldist ESTO tegevust ei jätnud Peeter salvestamata. Nii ilmus tema käe läbi kahe LP näol sisukas heliplaat ,,Põhja-Ameerika noored taidurid“ (1981) ja tublisti videomaterjali.
Peetri kodus võis tihti kohata Eestist tulnud külalisi, tihti näitlejaid ja muusikuid, kuna pikemat aega oli Baltimore-Washington väga aktiivne eestlaste keskus. Samas oli Peeter väga organiseeritud inimene.
Seda omadust jagas ta oma sõpradega. Kord saabus allakirjutanule Peetri poolt esinduslik pakk, mis sisaldas kokkupandud sarja CDsid, mis katsid kõiki filmitud Ülemaailmseid Eesti Päevi Torontost kuni Riias 2004. a. toimunud ESTOni välja. Varem oli ta minule saatnud ametliku kirjavahetuse elegantselt vormistatud
korrespondentspaberil.
Mälestame Peetrit kui tähelepanelikku sõpra, kelle peamine tähelepanu oli oma perekonnal - abikaasa Leal, lastel Helvil ja Andrusel, tütrepoeg Lukasel ja estofiilist väimehel Johnil oma poja Andyga. Viimasel kümnendil pidasid Peeter ja Lea oma mesinädalaid tehes põhjaliku ringreisi paljudes USA osariikides läbi mitme huvitava keskuse ja loodusliku maa-ala.
Peetril on kindlasti veel siin mainimata panuseid ja tänuavaldusi eestlaste globaalse kogukonna raames.
Tagasihoidliku inimesena ei pidanud tema vajalikuks avaldama kõiki oma saavutusi.
Puhka rahus, kallis sõber!
Andres Raudsepp
