Sa olid kaua aega aktiivne poliitik, kuulusid Isamaa ja Vabaerakonna ridadesse. Mis sundis Sind poliitikast loobuma?
Ma ise ennast poliitikuks ei pea. Olen küll olnud poliitikategemise juures, kuid pigem abitööjõuna, milleks on ju ka pesekretäri amet. Mina võtsin seda tööd kui organisatsiooni ülesehitamist ja sisemist sidustamist. Nii olin ma Ismaaliidu ajaloo jooksul (1995 – 2006) viis aastat selle peasekretär – esimene ja viimane. See amet viis mind ka vahepeal riigikogusse, selle IX koosseisu aastatel 1999-2003. Olen näinud lähedalt poliitikategemist ja aidanud töös neid inimesi, kes minu arvates on tõesti poliitikud.
Mina olen olnud peasekretär Isamaaliidu nelja esimehe juures. Kõige kauem Toivo Jürgensoni ja Tunne Kelami juures, vähem Mart Laari ja Tõnis Lukase juures. Nemad kõik olid ja on kõvad poliitikud, sest neil on olnud oma tugev poliitiline agenda ning soov seda ellu viia. Kõik nad on suuremal või vähemal määral ka oma plaanide elluviimisel õnnestunud. Nii või teisiti – nad kujundasid poliitilist ruumi ning tänapäeva Eesti on natuke neist igaühe nägu.
Kuidas Sa neid siis iseloomustaksid?
Mart Laar tõuseb nende hulgas esile kui peaminister esimeses põhiseaduslikus valitsuses, mis hakkas tööle peale iseseisvuse taastamist ning kelle juhtimisel seati Eesti ühiskond ja majandus radadele, millel on Eesti liikunud edukalt juba 30 aastat. Olen uhke võimaluse eest töötada koos Tunne Kelamiga, kellest oleks kindlasti saanud Eestile väärika presidendi, kuid poliitiline konstellatsioon seda ei võimaldanud. Kuid Eesti Komitee esimehe ja kolm korda viis aastat edukalt Euroopa Parlamendi liikme ametit pidanud Kelam on kahtlemata ka üks Eesti suurmeestest üle aegade. Toivo Jürgensonile on aga Isamaaliit erakonnana kahtlemata kõige rohkem võlgu, sest just tema juhtimisel tõusis erakond 1996.aastaks 2-3% toetuse pealt 1998.aasta lõpuks tasemele, et 1999.aastal valimistel saime taas peaministrierakonnaks. Tõnis Lukas, kes jäi viimaseks Ismaaliidu esimeheks, oli samuti energiline ja edukas ning enne kui me Res Publicaga ühinesime, tõusis meie toetus taas 11-13% peale. See andis märku, et peale järgmisi valimisi oleme tõenäoliselt taas valitsuskoalitsiooni üks osapooli.
Miks Sa siis poliitikast taandusid?
Ühinemise järel ma taandusin poliitikast, sest ei tundnud ennast hästi uues erakonnas, mille nime, Isamaa ja Res Publica Liit, ma ise nimetoimkonnas välja pakkusin. Kuid mul olid siis juba ka teised huvid ning olin aru saanud sellestki, et ega minust poliitikut ikka päriselt ei saa. Sest peale konkreetse agenda, et mida poliitikas ära teha, on heal poliitikul vaja ka oskust teha vajadusel „pokkerimängija“ nägu, nautida esinemiste ja läbirääkimiste pinget, kuid mina jään nende asjadega tavaliselt hätta.
Aga Sinu tegevus Vabaerakonnas?
Vabaerakonnas ma erilist rolli ei mänginud. Olin küll selle lätete ja alguse juures, kuid kaugemale eriti ei jõudnud. Seal osalemine tulenes pigem aja ülejäägist ja harjumusest kusagil erakondlikus keskkonnas aega veeta, kui kaugematest pürgimustest. Vabaerakonna korraldamisel tegime ka palju saatuslikke vigu, mistõttu sellest erakonnast ei saanudki lõpuks elulooma. Tagantjärele tarkusena küsiks endalt pigem, et mis sundis mind veelkord poliitika juurde tulema, sest ära tulin sealt kerge südamega.
Kuidas Sulle nüüd tundub Eesti poliitikat kõrvalt vaadata?
Eesti poliitika on noore demokraatliku ühiskonna poliitika. Ajakirjanikutöös on mul olnud hea võimalus mõtestada meie poliitilise elu praegust arengufaasi, intervjueerides väga lugupeetud poliitikaveterane – eriti toon esile Jüri Adamsi ja Liia Hänni väga selged selgitused ja nägemused meie poliitika hetkeseisudest. Jah, meil on juba teatud määrani arenenud demokraatlik ühiskond ja kõik demokraatlikud institutsioonid töötavad, kuid ometi pole me veel minu arvates samale tasemele jõudnud, kus on Põhjamaad. Puudu on vähemalt sada aastat demokraatia kogemust, hulk mitte kirjapandud kokkuleppeid ja punaseid jooni, millest üle ei tohi minna. Meie poliitikud ei saa sageli aru, et pidevalt täht-tähelt seadust täites ja kehtestatud protseduurireegleid järgides me tegelikult õõnestame nende püsivust ja reguleerivat jõudu. Käitudes lubatuvuse piiril ning mängides nullsumma mänge, mis tähendab, et võitja võtab kõik, lõhestatakse mitte ainult poliitikat, vaid kogu ühiskonda. Väikese rahva poliitikud peavad suutma üle olla väärtuskonfliktide kalgist maailmast, otsima rohkem ühisosa nii minevikus kui ka olevikus ning ühsikonna sidusust tugevdavaid lahendusi tulevikus. Praegu ma seda Eesti poliitikas ei näe.
Töötad nüüd Postimehes ajakirjanikuna. Kas ajakirjaniku leib on magusam kui poliitiku oma?
Töötan juba peaaegu viis aastat Postimehes ning usun, et olen ehk juba ka ajakirjanikuks saamas. See ei tule kohe ja lihtsalt. Arvan, et mind on aidanud pikk elukogemus ja harjumus oma mõtteid kirja panna. Meie toimetuses töötab palju Eesti tipp-ajakirjanikke, mis loob väga hea arengukeskkonna, kus tahad ka ise paremaks muutuda. Eriti õnnelik olen ma aga meie uudistoimetuse üle, kus töötab üle kahekümne ajakirjaniku.
Olen alati kõrgelt hinnanud head psühholoogilist töökeskkonda, head kambavaimu ja üksteisest hoolimist. Siin on seda küllaga – kuid lisaks on ka väga kõrged nõuded eetikale ja professionaalsusele. Kui oled pühendunud oma tööle ja teed kõik selleks, et mitte alt vedada oma kolleege ja toimetust, siis tunned, kuidas sulle vastatakse samaga. Tunnen end siin väga hästi ning imestan isegi, miks ma varem selle ameti peale ei tulnud. Ekslesin liiga kaua poliitikas ja ettevõtluses, mis kindlasti ei olnud minu elemendid.
Missugune on Sinu suhe Kanadaga? Kas oled siin varem käinud?
Kanada on minu jaoks olnud üks kauge imemaa, millest olen palju mõelnud ning kuhu jõudmine on tundunud pigem utoopilisena. Esimene kokkupuude oli lasteraamat „Seidžo ja tema kobraste seiklused“, mille autoriks oli märgitud indiaanipealik Hall Öökull. Sulgedega ehitud peakattega autori pilt ilutses ka raamatu tiitellehe ees.
Teine kokkupuude oli 1970. aastatel, kui ema sünnipäevapeole tuli üks tuttav kassetile lindistatud Olaf Kopvillemi lauludega. Minul ei olnud varateismelisena mingit teadmist Välis-Eesti ühiskonnast, nüüd tuli see Kopvillemi vaimukas sõnastuses kohinal mu ellu sisse. Kuulasin neid laule siis palju ja kopeerisin sõpradelegi. Neist kupleedest sain aimu, kui suur on tegelikult Eesti ühiskond ja kui huvitavat ja mitmekesist elu elavad eestlased väljaspool okupeeritud kodumaad, samas aga sedagi, et sellel kõigel on olnud hind. Teadmine, et eestlased kõigist raskustest hoolimata suudavad sellist ägedat elu elada, julgustas ja ülendas.
Hiljem, kui Eesti taas vabanes, on mul olnud kokkupuuteid mõne Kanadast tulnud eestlasega, kuid seda ei ole juhtunud tihti. Mul on hea meel, et 1992. aastal, kui minust sai peaminister Tiit Vähi nõunik, sain tuttavaks Tõnu Altosaarega, kelle kohta võisin enne aimata, et oleme sugulased. Vastastikku andmeid vahetades on selgeks saanud, et Altosaared on küll ühest tüvest pärit, kusagilt Sangaste kandist. Mina olin aga üles kasvanud kasuisaga, mistõttu nimeandja suguvõsaga oli kokkupuuteid vähe.
Tänavuse reisi algne idu hakkas kasvama kaks aastata tagasi sügisel, kui Kanadas toimus eestlaste hulgas kibe arutelu Eesti Maja üle ning ma kirjutasin selles meie lehte. Seda artiklit tehes sain rääkida mitme inimesega, kes neid maja asju tollal ajasid. Eriti palju suhtlesin Ellen Valteriga, kes pakkus esimesena välja ka meie võimaliku Kanadas liikumise marsruudi.
Tuled sel suvel Kotkajärve Metsaülikooli. Mis Sind siia toob?
Metsaülikoolidest olin muidugi kuulnud juba ammu, aga ma ei kujutanud ette, et minul võiks olla mingi võimalus sinna pääseda. Kuid esimene ime juhtus 2012. aastal, kui sain tuttava käest teada vabast kohast Kääriku Metsaülikoolis. Tänaseks olen seal käinud vähemalt kuuel aastal, ühel korral on see korraldatud isegi minu välja pakutud teema alusel. Seekordne Kotkajärve Metsaülikool tuleb aga ette juhusliku lisaväärtusena, sest kui abikaasaga Kanada reisi kavandasime, siis ei mõelnud me Metsaülikoolile, vaid lootsime lihtsalt näha Kanadat ning kui veab, siis kohtuda ka kohalike eestlastega.
Mis on Sinu ettekande teema?
MTÜ Kuldne Liiga algatajana huvitun vananeva ühiskonna teemadest, sest olen veendunud, et vananemine ongi inimkonna helge tulevik. Liiga asutamise idee tuli siis, kui sain viiekümneseks ja üle selle ning pidin imestusega märkama, kuidas selles vanuses inimesed jäävad tööturul väga hätta. Eestis postsovjetliku ühiskonna sündroomina häbeneti olla vanad, häbeneti ja tõrjuti vanemaid inimesi. Tänaseks on meie liiga kujunenud Sotsiaalministeeriumi strateegiliseks partneriks. See on üks teema, millest võiksin Kotkajärvel rääkida.
Teiseks võiksin rääkida Narva ja Ida-Virumaa integratsioonist, venelaste lõimumisest ja rahvastikuprobleemidest laiemalt. 22. juuli Postimehes on mul fookuslugu 30 aastat tagasi nurjatud autonoomiareferendumist, kus silmapaistev roll oli Indrek Tarandil.
Mida ootad Kotkajärve Metsaülikoolist?
Kotkajärve Metsaülikoolist ei oska oodata midagi muud, kui koosolemist mõnusate inimestega, kuulata põnevaid ettekandeid ja kui kellelgi on huvi, siis jagada ka oma mõtteid ja teadmisi. Olen kuulnud, et see on ka looduslikult ilus koht – see sobib ju ka meie puhkuseplaanidega väga hästi.
Suur tänu intervjuu eest ja toredat puhkust Kanadas!
