Järjekordne tänavune üllatusvili Kotkajärvel. „Misasja, kas tõesti humal või?“ küsisin endamisi, esmakordselt märgates suhteliselt madalat kasvu puudelt rippumas selliseid käbilaadsete taskukeste kobaraid. Peagi selgus, et neid on tänavu metsas kõikjal. Kuidas pole varem näinud? Mind lohutas, et ka meie kohalik bioloog ja teadlik loodusgiid Maret Tae tegi vilju nähes suured silmad. Viljuvad nad harva? Igatahes vist harva nõnda massiliselt kui tänavu. Kas siit võib peatselt tullagi Kotkajärve eripruul?...
Väike sööst raamaturiiulini kinnitas, et tegemist on puuga nimega Ironwood. Ah, tuttav! Sellest on Jaan Timusk ju aastaid lõiganud Metsaülikooli (nime)kettaid, mida kaelas kanname. Ometi on nende puit (nimi ju reedab) üks kõvem ja tihedam, mis Kanadas sirgub. Puu tuntuim nimi on (American) hop-hornbeam, ladina Ostrya virginiana. Hops ongi humala (Humulus lupulus!) käbid, kuigi antud puu nimi on vaid sarnasusest tingitud. Kuid Kotkajärve kaldal ujumissildade juurest Järvetareni minnes ripub üks ronitaim, mis võiks juba olla... too „õllevõsu“. Vajab uurimist.
Hiljem õnnestus (ladinakeelse nime järgi otsides) leida ühe Eesti puukooli võrgulehelt puu Virgiinia HUMALPÖÖK! Pöögi (Beech) sarnased on ta lehed küll, koor on aga väga erinev - „raudpuul“ pikkade, pealt ja alt kaarjalt lahtiste ribadega koor, mis pöökidel on hõbehall ja täiesti sile. Kuna nad on nii suured, on pöökide tüved mulle alati meenutanud elevandijalgu!
Kotkajärve pöökidega on väga kehvad lood. Pöögi koorehaigus on kaheastmeline putuka ja seene koostöö, mille julm laastamistöö algas juba 1920ndatel Nova Scotias ja on aina läänepoole roomanud. Ontariosse jõudis haigus hilis-1990ndatel ja karta on, et Kotkajärve mets on varsti neist imelistest hallitüvelistest hiiglastest paljas. Surnud puude murdunud tüvesid on lehtmetsaalused täis, teistel on peal koorehaavandid ja/või valged villased seenetäpid. Seen sisenebki putukate puretud haavadest. Seda poleks iial uskunud, et need massiivsed puud millelegi alluda võiksid. Mäletan lapsepõlvest jalakasurma (Dutch elm disease), mis nüüd on Eestisse jõudnud ja silmnähtavalt lõikab Tallinnas tänav-tänava haaval kauneid jalakaid. Nüüd ida-Kanada ja -USA pöökide puhul tuleb ka jääda lootma üksikutele vastupidavatele, millest kunagi toimub uus tulemine ja tõus.
Lõikustänupüha nädalavahetuse uuring kinnitas, et noori pööke on metsa all oma jagu. Loodame, et äkki nende kiitsakatest tüvedest pole kahjurid huvitatud. Veel avastasin äsja metsas oma suureks ehmatuseks väike-sarapuid! On needki kogu aeg metsa all väikselt-vaikselt tiksunud, harva jõudes viljumise (ja seega märkamiseni) nagu tänavu?! Ning lõpetuseks vastus päris humala küsimusele. Kasvab küll too ronitaim Kotkajärve kaldal. Käbid (õigupoolest emasõisikud), lehed, väädid tuvastatud.
Riina Kindlam, Kotkajärve
Meie suvilakrundil on üks minuga koos kasvanud pöök, mida olen eluaeg imetlenud ja hoidnud. Tema koorel on peal valged seenhaiguse täpid... raske südamega kardan, et tuleb valmistuda tema minekuks. Praegu on ta ikka lehes ning tema pähklisaaki nautisid tänavu veel maialt puna- ja vöötoravad. Fotol on maast korjatud pähklikestad ja esiplaanil ka pöögipähklid. Neid on neli tükki ühes kestas. Kui metsast kaob täielikult üks loomadele nii suur ja oluline toiduallikas, mõelda vaid, millised tagajärjed sellel on. Kas ülemöödunud nädala lehes esiletoodud sarapuu suudab täita pöögihiiglaste kohta toiduahelas? Ei veel, aga küllap emake loodus praegu selle üle pead murrabki.
Sügisene Kotkajärv humalavarte vahelt nähtuna. Humalakäbid pole mitte ainult õlletootmiseks, nendest tehtud tee on tuntud stressimaandaja iidsetest aegadest peale. Sama hea pingetepeletaja kui Kotkajärve ise ja üleüldse looduses viibimine. Fotod: Riina Kindlam
Humala (common hops) väät toetub lehisele (larch).
Ronitaim loob järve kaldale džunglimeeleolu.
Humala taime lehed, common hops, Humulus lupulus.
Humala emasõied. Alt vaadatuna ongi rohkem õie, kui "käbi" moodi.
Juba augustis oli näha, et see pöök (beech) on oma pika elu lõpusirgel pöögikoorehaiguse tõttu (beech bark disease).
Pöögipähklid on ka inimesele hea rasva- ja valguallikas.
Elupuu käbid, white cedar, arborvitae, Thuja occidentalis.
"Triibulise" (Pensilvaania) vahtra tiibviljad, striped maple aka moosewood keys (winged seeds, samsara), Acer pensylvanicum.
Kollase kase küpsed emasurvad on püstised nagu käbid, yellow birch's female catkins, Betula alleghaniensis.
Kollase kase seemneid täis emasurvad.
Eestist tulnud inimesed imestavad kollase kase kuldse tohu üle. See kasvab pärismaisena vaid Põhja-Ameerika kirdeosas.
Kaksikpähkel samal põõsal. Võimalik on ka kolmenokne; võiks öelda, et kolme peaga lind.
Fotod: Riina Kindlam
