Kommentaar: Meie ja nemad (6)
Arvamus | 09 Jun 2006  | Eerik PurjeEWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Kanadas sündinud ja Eestisse elama asunud Siiri Aulik, neiuna Oder, edastas siinkirjutajale hulga huvitavat informatsiooni, millest kaaluv osa leidis kasutamist eelmises lehes ilmunud „Nädala portrees“. Osa jäi aga reservi, sest nagu eelmises artiklis tähendatud, käsitleb see kodu- ja väliseesti kogukondi, mis on aastate edenedes hakanud üksteisest üha rohkem eemalduma. Teataval määral on see ju mõistetav, kuid samal ajal teame, et väikerahvale on see luksus, mida me endile lubada ei tohiks. Asjalik arutlus ja mõttevahetus sel teemal peaks olema teretulnud ja kelle muuga sellist arutelu alustada kui mitte inimesega, kes ise ühest kogukonnast teise siirdunud, mõlemas piisavalt kaua elanud, ja mis peaasi — probleemi olemasolu pärast siiralt südant valutab. Allakirjutanu tungival palvel nõustus Siiri Aulik oma mõtteid selles küsimuses avalikkuses tuulutada laskma.

Ühe faktorina näeb Siiri asjaolu, et mõned inimesed kipuvad andma kindlat hinnangut asjadele, mida nad ise ei mõista. Väliseestlased ei ole kogenud seda, mis kodueestlased, ja vastupidi. Sellele lisandub sageli oskamatus asju teise poole mätta pealt vaadata. Peaksime õppima hindama neid inimesi, kes on teise poole suhtes avatud ja üritavad aru saada, mida ja kuidas teistsuguses ühiskonnas elanud inimene mõtleb.

Teine faktor on kalduvus üldistada ning sellega langeda eelarvamuste ohvriks. Me paigutame oma rahva liikmed kas välis- või kodu-eesti lahtrisse ja hindame neid eelkõige selle lahtri järgi, isikut ennast teisejärguliseks jättes. Lahtri järgi teeme järelduse tema mõtlemisviisist, unustades, et igas ühiskonnas on igasuguste iseloomudega inimesi. Kõik kodueestlased ei ole kaugeltki igas asjas ühel nõul ja sama kehtib väljaspool Eestit. Kui siis üks konkreetne kodueestlane konkreetse väliseestlasega ei sobi, ei tarvitse põhjuseks olla kummagi alaline elukoht.

Kolmanda faktorina näeb Siiri õige eestlase tiitlivõistlust. Mõlemal pool leidub küllalt arvajaid, et vaid nemad on õiged ja puhtad eestlased. Paljude väliseestlaste meelest on kauaaegne nõukogude võimu all elamine muutnud kodumaa inimesed kui mitte punaseks, siis roosaks kindlasti. Sealpool on vastukaaluks küllalt arvajaid, et need, kes nii kaua kodumaast eemal olnud, on põhimõtteliselt võõrad ja neil puudub igasugune õigus Eesti kohta midagi arvata, veel vähem seda valjuhäälselt avaldada. Siinkohal ei suuda ma kiusatusele vastu panna ja toon lagedale oma arvamuse sellest ajast, kui Eesti taas iseseisvaks sai: kui 1944. aasta tõesti eesti rahva nii must-valgelt lahutas, et kommunistid jäid sinna ja natsid lasksid jalga, kellele seda uut vabariiki siis peaks vaja minema? Kust hakkame sellele riigile häid ja lojaalseid kodanikke importima? Siiri tajub teravalt meie rahva väiksust ja leiab, et meil tuleks väärtustada ja hinnata igaüht, kes Eestit armsaks peab ja Eesti huvides tegutseb, vaatamata tema kunagisele või praegusele elukohale.

Kuid võtkem nüüd Siiri enda isik korraks luubi alla ja küsigem, kes ta siis õieti on ja millisesse lahtrisse ta kõige paremini mahub. Selgub, et Siiri ei armasta lahtreid, veel vähem lahterdamist. Temalt on küsitud, kas talle meeldib elu paremini Eestis või Kanadas. Mõni küsib neutraalselt, lihtsalt huvi pärast. Mõne puhul on aga kohe selge, millist vastust oodatakse: kinnitust, et ikkagi Kanadas/Eestis on parem. On ka küsitud, kus ta õige kodu on. Kuid kodusid on tal palju, sest see sõna on mitmetähenduslik. Mõnest küljest on Kanada ikkagi kodu, seda enam, et vanemad siiani elavad samas ja ainsas majas, kus Siiri üles kasvas. Kuid oma maja Nõmmel on ka kindlasti kodu, nagu ka praegu üüritav ridaelamu Luxembourgis. Ükski neist pole päris „õige“ ega lausa „vale“.

Siiri hinnangul, millega tuleb nõustuda, on kogu see välis- ning kodueestluse küsimus muutumas. Olukord on mitmekesistunud. Enda kohta on ta välja mõelnud termini „kodustatud väliseestlane“ (kanu enam ei murra, aga muidu ikka rebane mis rebane — EP). Väliseestlasi on juba mitu kategooriat. On need, kes põgenesid II maailmasõja ajal, on nende võõrsil sündinud-kasvanud järeltulijad, nõukogude ajal ärahüpanud või väljapääsuks legaalse tee leidnud, ja lõpuks need, kes pärast taasiseseisvumist on otsustanud elu kasuks väljaspool Eestit, olgu siis ajutiselt või permanentselt. Liigitamine ja lahterdamine muutub aina keerulisemaks.

Neile asjalikele ja väärtuslikele mõtetele oleks allakirjutanul palju lisada, kuid meelsamini jätaksin otsa lahti avalikuks mõttevahetuseks sel teemal. Võetagu seda artiklit heatahtliku provokatsioonina selles suunas. Ja mitte vaid võrgukommentaaridena, vaid selliselt, et ka päris-lehe lugejad sellest osa saaksid. Seda eesmärgiga käeoleva artikli pealkirja edaspidises käsitluses lühendada. Mitte „meie ja nemad“, vaid lihtsalt „meie“. Leheruumi kokkuhoid oleks väike, kuid rahvuslik võit määratusuur.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eerik Purje14 Jun 2006 17:35
Ütlemegi. Ja saadame jõudumööda oma elujõulisi noori appi seda ülesehitustööd jätkama. Siiri Aulik on üks ere näide ja ta pole ainus. Ütelge meile aitäh, et oleme suutnud nad sellisteks kasvatada.
Eestist14 Jun 2006 13:47
Ja mis kodueestlastele maha jai! Sojast laastatud okupeeritud kodumaa! Valiseestlased jatkasid elu Austraalias, Kanadas, Rootsis ja USA-s mis ei saanud sojas kannatada nagu Euroopa riigid! Voiks aitah oelda, et kodumaa on yles ehitatud!
Maxim14 Jun 2006 12:58
Nii see on; aga õnneks on ajad muutunud, ja kui vähegi ringi vaadata, siis huvitaval kombel on eestlus üldse nagu mingit muud suunda võtmas. Ei kehti enam need vanad tavad-et väljspool Eestit unustatakse oma esiisade keelt ja meelt, ning Eestis on kõik venestumise teed minemas. Täna elavad Eestis paljud inimesed kes räägivad eesti keelt, aga kellel varem polnud mingit pistmist meie rahvuspärandiga. Õnneks see nii on läinud, ja tundub et eestlus ei pea ainult lootma oma otseste järeltulijate peale, vaid on lihtsalt inimesi kes oma huvides tahavd ühineda meie riigi ja kultuuri mosaiiki. Palju õnne neile kõigile!

Loe kõiki kommentaare (6)

Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus