No nüüd on siis nii, et õntsa Tammsaare ajad tulevad tagasi. Vata Vargamäel oli ju kah igavene jagamine selle piirikraaviga. Alguses oli kõik nii lihtne, et kui peremehed omavahel kohut käisid, klaaris karjapoiss asjad vaikselt ära ja elu läks edasi. Aga pikapeale läks nii ulluks, et perepoeg pidi ise labida pihku võtma ja heinamaa veerele korda looma minema. No ega seal Petseri kandis praegast teistmoodi ei ole. Seal on tegelikult veel nurjatum. Vene Pearu on nii ülbeks läind, et oia ja keela, ja mis tal viga ülbitseda, kui teab, et Eesti poole peal ühtegi Andrest vasta panna ei ole. Nüüd on asi nii, et ei aita enam perepojast kah. Kui tahame korda majja saada, peab peremees ise platsi minema. Ja peremeheks on Eestimaal minu teada eesti rahvas.
No te teate küll, millest ma siin kõnelen. Ikka sellest, et Toompea targad, kelledest ükski pole ommikumaalt tuld, otsustasid rahvaste suure ja igavese sõpruse uvides setukesed ja nende potivabrikud Ivanile kinkida. Et siis ehk Ivan jätab meid rahule. Ja rahu on meie rahvas alati armastand, niikaua kui see on ikka Tartu rahu. Aga Ivan, kelle rahvusvahelises kõnepruugis on ainult kaks sõna — netu ja vetu — ütles, et vot ei taha. Propuskile alla ei kirjuta, pakkumist vasta ei võta ja sellega on asi nende poolt katoova.
No eks meie Kustaga oleme kah rahvas ja sellepärast ma mõtlesingi, et kutsume koosoleku kokku. Kriisi aeg, kahe mehe komidee võib kah midagi ära otsustada. Ärmani kutsusime siiski kolmandaks, et nagu mootsama joonega mees, ehk teab mõnd uuemat nõksu või oskab muidu tarka nõu anda. Naisi me seekord kampa ei võtt. Liiga tähtis asi, mine tea, mis pudru kokku keedavad. Ma kuulutasin ennast koosoleku juhatajaks ja ütlesin esimese ja ainukese päevakorra punkti all kohe, et nisukest asja pole ilmas enne old. Kui veel Kustaga koolipoisid olime, siis lõõpisime, et mõni mees oli nii suur suli, et visati varguse pärast vangimajast välja. Aga nüüd pole lõõpimist ega kedagist, on kohe tõsiasi, et Ivan ei võta võõrast maatükki vasta, olgugi et pakutakse. Kusta arvas, et see on tühi jutt. Võtab vasta küll, tal on see tükk juba käes. Aga alla ei kirjuta, sest on nende setukeste käest üht-teist õppind. Vata kui setu sulle suure kausi müüs, siis andis ikka pisikese pealekauba. Nüüd Ivan ütleb kah, et mul Petserimaa juba on, antke Ida-Virumaa ja Lasnamäe pealekauba, siis kirjutan alla.
Ma vaatasin Ärmani otsa, et mis tänapäev ja kaasaeg selle jutu peale kostavad. Ärman köhatas ja ütles, et seda kutsutakse tänapäeval progressiks. Ja progress tähendab seda, et kannibal sööb inimesi nagu ennegi, aga nõuab nuga ja kahvlit. Kui ei anta, kannatab kasvõi natuke aega tühja kõhtu. Ta teab, et lõpuks antakse ikka, kes talle midagi keelata julgeb. Meie Kustaga ei öeld kumbki midagi, sest poisil paistis olevat õigus nagu alati.
Karla kalendrisaba: Uutmoodi piiritülid (1)
Meelejahutus | 30 Jun 2005 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Üheski tülis pole süüdlane vaid üks osapool. Laar ei tagunud rauda, kuni see oli kuum...nüüd tõmbleb, vaeseke, sest piirileppega tegelemise asemel soodsatel aegadel oli tal vaja omale seljatagust kindlustada.
Meelejahutus
TRENDING
