Aga sealsamas märkad ja tuleb meelde, et noort elu nahka panna pole kah miskit kunts, kui aga leidub siin ilmas sihukesi tõpraid, kes ei või näha, et inime elab ead ja ilusat elu, arib päeval oma põllulappi ja õhta silitab laste päid või paneb oma noorikule kareda töömehekäe ümber piha. No nagu see juhtus just juunikuus kuuskümmend neli aastat tagasi. Et rong seisis rööbastel, loomavagunid taga, aga ilmasüüta inimeselapsed loobiti sinna sisse nagu karielajad, naised-lapsed, vanad ja vigased kõik segamini, ja logistati Siberi poole. Kui arv ei saand täis, rabati sellel tukast kinni, kes juhtus ligidal olema, ja plaan oli täidetud. Kui palju neid elusalt pärale jõudis, sellest keski ei oolind, sest seda punkti plaanis ei old.
Mina elasin külas ja neid rongisi oma silmaga nägema ei juhtunud. Ja see on ka jumala õnn, sest ei mõista mõtelda, mis ma teind oleks, kui oleks ligidalt näind. Rahulikult magada poleks vist siiamaani saand. Paljas kuulmine võttis une pikaks ajaks ära ja tegi inge nii täis, et jätsin oma pere koos taluga sinnapaika ja läksin sõtta. Nüüd kuulen, kudas Putini mehed seletavad, et paltlased olid läind suurele ja laiale kodumaale puhta vabatahtlikult ja lauld veel kiidulaule kah.
No minuteada oli nii, et viimane inime, kes Eestimaalt vabatahtlikult Siberi läks, oli Laksi Tõnis. Sel ajal pold Venemaal veel kommuuna aisugi, aga tagasi tuli tema kah sealt, kõrvad lontis, ja ei leid ta sealt õnne ühti, jäi isegi oma kodusest maalapist ilma. Sest on nii palju aega tagasi, et mina olin veel päris poisike, kui tema juba puhkas ammu Alatskivi surnuaial. Ma olen ta auda vaatamas käind ja mäletan, kudas mul temast kahju oli. Nüüd ma saan aru, kui ästi temal veel tegelikult läks. Tema sai vähemalt oma kodumulda puhkama, ristike ja hauakivi on siiamaani paigas ja laul tehti temast kah, mida noorest peast laulsime ja millest muist ikka veel meeles on, et seal on ühe risti peale nõnda kirjutud: siin on ühte eesti venda maha maetud...
Teate, sõbrad, teeme nii, et me täna pikemalt ei kõnelegi. Teil on mõnel sest ullust ajast palju alvemaid mälestusi kui minul. Ma lasen teil olla nende mälestustega omapead. See sünge nädal saab kah mööda ja siis mõtleme Võidupüha pääle ja teame, et elus on ilusaid asju kah, mida mäletada.
Karla kalendrisaba: Sünged sündmused (1)
Meelejahutus | 17 Jun 2005 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mina mäletan kuidas ema hoidis minu kätt kui vaatasime eemalt ühte küüditatute rongi, mis oli peatunud Arukülas. Isa viis ämbritega vett kuumas vagunites janustele inimestele. Rongi valvurid ei takistanud isa seda tegemast. Kaks kuud hiljem isa läks koos sõbraga metsa. Nad leiti ja lasti maha. Leitsime nende laibad kaks nädalat peale saksa truppide saabumist.
Meelejahutus
TRENDING
