No nüüd on selles värskelt kahessateistkümne aastaseks saand riigis asjad oopis imelikuks läind. Minu ajal oli asi nii, et kui mees sai kahessateist, siis akkas tal aru kah pähe tulema. Siis tuli minna pääkooli ehk leeri, nigu seda iljem kutsuma akati ja järgmisel aastal oli aeg kroonu kapsaid süüa. Nüüd on nii, et rahvas jusku oleks ikka kahessateist küll, aga seda rahvast juhitasse kahessa aastase mõistusega. Ei tahaks uskuda, et valitsuse eesotsas kõik nii opakad on, aga need, kes kõva äälega suud pruugivad, paistavad küll lapsearuga olevat.
Just lugesin hinternetist, kuda üks kõrge Venemaa natsalnik oli ühes kirjatükis pahandand, et Eestimaa tahab Petserit omale saada. No venekal on täitsa õigus. Muidugi tahame, oleme kogu aeg taht, sest meil on õigus tahta. Aga kohe tõstis üks eestipoolne asjamees kisa, et tühi jutt ja provukatsijoon, eestlased pole kunagi teise riigi teritoorijummi omale taht. No see on kah õige jutt, aga ma tahaks teada, kuna see Petserimaa Venemaa osaks sai. Rahvas pole teda ära kinkind, seda tegid rahvajuhid.
Kui mina neljakümne neljandal aastal Narva all oma elunatukest mängu pannes lahinguid lõin, siis tegin ma seda terve Eestimaa eest, Saaremaast Setumaani välja. Ei teind mina ega keski teine vahet mulgi ega tartlase, junlase ega järvaka vahel, kõik oli üks Eesti. Ei taht me Pihkvat ega Peterpurki omale, aga mis oli meie, seda kaitsesime. Setu oma kausikoormaga oli meile niisama tähtis kui mulk oma mõisaga ja on tänaseni. Oleme nisukesed inimesed, kes võõrast ei võta ja oma ei jäta. Aga valitsuse liikme seisus nõuab miskipärast teist sorti seisukohti.
Noh, ja üks kange mees, kes kahessateist aastat tagasi avitas meie rahval iseseisvust tagasi saada, tõusis püsti ja näitas, et ta on ikka veel kange mees. Nõudis selge sõnaga, et kes meie riigile ja riigikorrale truu olla ei taha, sel tukast kinni ja riigist välja. Prauh piiri taha ja piirivalvurile pistul pihku, et nigu tuled, nii tina saad. Mõistlikumat juttu pole mina elus kuuld. Mida sest piirist valvata, kui piiride sees on rohkem vaenlasi kui piiri taga.
Aga nigu see mees oma kõvad sõnad öeldud sai, kerkis kohe üks teine käkk vee peale ja akkas ädaldama, et teine kolistab ämbreid. See vend oli kah omal ajal old kõva lõuamees ja rahvarinde võitleja, aga nüüd on temas äkki kunstiinime välja löönd ja mees vehib uue loosungiga, et ükskord me kaotame niikuinii.
No ei me veel kaota ühti. Meil on ikka kõvasi mehi kah veel järele jäänd. Võtame kasvai need kuus mereröövlit — Ivan, Vassa, Kolla, Miska, Kriska ja Sergei. Kõigil ilusad eesti nimed ja kõik politseile ästi tuttavad. Terve maailm tunneb neid kui tublisi eesti poisse, küll me nende abiga oma vabadust juba oiame.
Karla kalendrisaba: Seisusekohased seisukohad
Meelejahutus | 28 Aug 2009 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
