Pealkirja järgi peaks igaühel selge olema, et juttu on maast, kus laulusalmi kohaselt midagi muud ei kasva. Mõni irvhammas ütleb, et sassis peaga tüdrukuid ikka ka, aga küünlapäeva õhtul või õhtupoolikul, mida 3. veebruaril Eesti Maja kohvikus peeti, olid küll kõik tukad kenasti siledaks kammitud. Jah, see oli Toronto Saarlaste Ühing, mille liikmed koos oma mandri sõpradega kokku tulid. Seesama seltskond, mis poolsada aastat tagasi Masaryk Hall'i ära ei tahtnud mahtuda ja kellele nüüd Eesti Maja kohvikus juba ruumi üle jääma kippus. Madal iive, noh. Ometi on meie nooremal generatsioonil üldreeglina õ-tähega raskusi, nii et keelemurde järgi peaksime olema nüüd juba ühed saarlased kõik.
Vähe või palju — see polnud oluline. Saarlased olid koos ja keegi ei rüübanud merest soolast vett, vaid veini, olgu punane või valge (st vein, mitte saarlane). Suupisted Ülle köögist olid ka leti kõrval laual saadaval, maitsvad nagu ikka. Ju jutt jooksis kenas saare murdes, mõningal määral siiski kirjakeelest risustatuna.
Ja saabuski hetk, mil peasaarlane Johannes Pahapill tõusis püsti ja köhatas hääle puhtaks, sest oli tarvis üks üldine tere öelda. Vahetult tere taga tuli kurbtõsine sõnum, et ühingu auliige ja endine esimees Ludvig Raun on lahkunud, jäädavalt. Tublit ja lugupeetud saarlast mälestati hetkelise leinaseisakuga. Kuid rõõm ja kurbus on kaksikvennad, nagu räägib rahvasuu. Ja saimegi kohe kuulda, et teine tubli saarlane Estra Väli-Toompuu pühitses oma sünnipäeva. Kohalviibivale sünnipäevalapsele sooviti ohtralt õnne. Esimees pajatas veel Saaremaa dünaamikast, mis väljajagatud diagrammide kohaselt siiski eriti dünaamiline ei olnud — ikka seesama eelmainitud iive. Edastati ka tervitused Saaremaa Ühenduselt Tallinnas.
Juttu tehti veel küünlapäeva tähtsusest. Sel päeval pidi murtama talve selgroog. See jutt tegi kõigile rõõmu, sest meie kohalik talv oli oma selgroo just kangeks saanud. Kui ta kohe murtakse, siis saab seekord üpris lühikese talvega läbi. Mis need küünlapäevale järgnevad tahipäev ja küünlalühtripäev pidid tähendama, jäi natuke segaseks, kuid jutt tangupudrust ja sealihast ajas kõigil suud vett jooksma. Kurvem lugu oli, et neid toite pidid mehed keetma ja üldse kõik naiste tööd ära tegema, emandad muudkui pillerkaaritasid ja trimpasid naistepuna. Millised need meeste kraesse aetud naiste tööd olid, seda ei täpsustatud.
Toit sai valmis ja Leida Helde luges söögipalve. Sealiha toodigi lauale ja järgmiseks aastaks lubati tanguputru. Oli maitsev küll ja väheks ajaks sumbus jutusumin — suuga oli parematki teha. Kes teab, kui kaua vaikus oleks kestnud, kui poleks saabunud Peeter Kopvillem abikaasaga. See mees, nagu räägiti, oligi vaikuse peletamiseks kohale tellitud. Esimese hooga lasti temagi lihavaagna ligi, kuid varsti kadus ta korraks lauast ja ilmus kitarriga tagasi.
Peetri repertuaaris oli hulk toredaid laule, mis mõnusate vahekommentaaridega pipardatud. Lobises avameelsusehoos välja mitu hästihoitud perekonnasaladust. Näiteks kuidas Tõsise Leida talle esimese biitliplaadi kinkis ja vana Villkopa tigedaks ajas. Võit jäi muidugi Leidale ja Peetrile. Aga muidu oli Villu poega hästi hoidnud ja pojale meeldis, et teda hoiti, aga... miks nagu pilpa peal? Küllap ta nüüd teab ja oma tütreid veel paremini hoiab. Igatahes võeti nii Peetri laulud kui jutud rõõmsa meelega vastu. Nii rõõmsalt, et rahval tekkis endal ka laulutuju. Paari saarlaste sekka eksinud mandriroti eestvedamisel sai asjast asjagi, õpiti mitu uut laulu selgeks ja tuletati sama palju vanu meelde.
Esimees teatas veel, et saarlaste elulugude viienda ning arvatavasti viimase köite jaoks on veel võimalik materjali Tallinna läkitada. Nii olevat sealne esindaja Paul Tamkivi teada andnud. Varsti on pood kinni ja see saarlane, kes kähku ei tee, peab oma elupäevakesed ilma loota lõpule ajama.
Loterii viisid läbi Leida Helde ja Pilvi Niit. Oli ohtralt ostjaid ja omajagu õnnelikke võitjaid ka. Esimees jagas oma tänusõnu kõigile, kes nad välja olid teeninud ja siis polnudki enam muud kui aga välja külma küünlailma kätte. Aga südame ümber oli soe.
Kadakaist ja männipuist (1)
Eestlased Kanadas | 09 Feb 2007 | PiilurEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Esiteks, lubagem mul veel kord öelda siiras tänu "mandrirotile" - Alatskivi metsa "laululinnule" - maestro "Piilurile" äsjase SÜT küünlapäeva koosviibimisel ühislaulude osava ja sõbraliku juhendamise eest!
Teiseks, EESTI ELU lugejaile teadmiseks, eile (8.veebruaril) ilmus ka kodusaare lehes OMA SAAR kirjutis meie koosviibimise kohta. Selle leiate veebiaadressilt http://www.omasaar.ee/index.ph...
Lugupidavalt,
SÜT nimel,
Johannes Pahapill, esimees
Teiseks, EESTI ELU lugejaile teadmiseks, eile (8.veebruaril) ilmus ka kodusaare lehes OMA SAAR kirjutis meie koosviibimise kohta. Selle leiate veebiaadressilt http://www.omasaar.ee/index.ph...
Lugupidavalt,
SÜT nimel,
Johannes Pahapill, esimees
Eestlased Kanadas
TRENDING
