Mu elutoa akna ees on põõsad kollaste, torukujulise õitega. Nende nektar maitseb niihästi koolibritele (Trochilidae) ja kimalastele (Bombus terrestris) kui ka oranž-musta-kirjudele monarh liblikatele (Danaus plexippus).
Florida kimalaskoolibrid on umbes 5 sentimeetrit pikad ja kaaluvad umbes 2 grammi. Oma tiibu laksutavad nad 4200 korda minutis, see tähendab 70 korda üheainsa sekundi jooksul. Süda tuksub umbes 1260 korda minutis kui nad lendavad, aga ainult 50 kuni 150 korda minutis kui nad puhkavad.
Kimalaste tiivad on veelgi kiiremad – nad teevad 125 tiivalööki sekundis. Kuigi kimalased on poole väiksemad kui koolibrid, ei saa kaugemalt vaadates kohe arugi kas õie juures kogub nektarit koolibri või kimalane.
Monarh liblikad hõljuvad õhus palju aeglasemate laterdavate tiivalöökidega, umbes 10 korda sekundis. Nad ei suuda ka õhus paigal püsida nagu suudavad koolibrid, kimalased ja helikopterid.
Õhus hõljumine on minu jaoks meeldivam kui pelgalt edasitormamine. Kui ma veel lendur olin meeldis mulle helikopteriga sõita rohkem kui tiivuliste lennukitega, kuigi helikopterite, vähemalt minu aegsete, lennuks pidin kasutama alalõpmata mõlemaid käsi ja jalgu. Tiibadega lennumasinate jaoks lendurid nii palju vaeva ei pea nägema.
