„Klounid, provokaatorid ja hüppavad jänesed“ — niisuguste hävitavate sõnadega iseloomustas ekspeaminister ja Reformierakonna esimees Siim Kallas eurovastaseid oma intervjuus Postimehele, nimetades nende rahvahääletuse-eelset kampaaniat näitemänguks.
9. augustil Tartus toimunud Eesti suurima partei, Keskerakonna IX kongress jättis pealtvaatajaile samuti palagani mulje. Efektne sissesõit erirongil Taaralinna, vihmasajus korraldatud veider rongkäik ja Vanemuise saalis peetud kongress pidid kõik tõestama Keskerakonna ridade ühtsust, kuid laupäevast kujunes hoopis partei lõhestumise päev.
Delegaatidel oli võimalus hääletada kolme võimaluse vahel. „Ei”d pooldas 341; „ja”d 235 delegaati. Nn. südametunnistuse eelnõu (ei liha ega kala) kogus 227 häält. Viimast propageeris ka erakonna esimees Edgar Savisaar. Temalt tahaks küll küsida, kas ta on siis ikkagi euroliitu astumise poolt või vastu. Hiljuti lubas ta nädalalehes Eesti Ekspress (10.07.) avalikult välja öelda oma seisukoha kongressikõnes, seda aga ei juhtunud. Esimees jättis otsad lahti.
Hääletades ELiga ühinemise vastu nullis kongress ühtlasi omaenda programmi, mis toetab Eesti ühinemist euroliiduga ja avaldas sellega sisuliselt ka umbusaldust oma juhtkonnale. Ehkki Savisaar kannustas oma kõnes parteikaaslasi toetama just „südametunnistuse varianti“, käis kongressil siiski võitlus „ei“- ja „jah“-tiiva vahel, mis on ka loomulik, sest kuldset keskteed eelolev rahvahääletus ei võimalda.
Võibolla lootis Savisaar sogases vees purjetades veel kalu püüda ja aega võita? Aga äkki tegi kogenud taktik ja võimumängur hoopis saatusliku vea, ajades pilli päris lõhki? Kohalviibinute sõnul olnud kongressil õhk pingest ja vihast paks.
Mitmed vaatlejad on arutlenud, kuidas hääletustulemus võiks mõjutada Savisaare tulevikku. Võibolla on tal kavatsus rahvahääletuse „ei” abil kukutada praegune valitsus ja riigikogu ning haarata riigis võim koos eurovastastega? „Jah“ võidu korral ja esimeste ühinemisest tulenevate ebameeldivuste korral avaneb tal aga võimalus tänitamiseks: „Eks ma hoiatanud teid!“ Viimased küsitlused näitavad Keskerakonna populaarsuse vääramatut tõusu. Järeldusi oskame siit kõik teha.
Kas Keskerakonna „ei” tuli üllatusena? Jah ja ei (oh seda sõnademängu küll!). Savisaar ise on elukutseline opositsionäär. Selles mõttes pole Keskerakonna vastuseisus ELile midagi üllatavat, ehkki käesolev „ei” on märksa põhimõttelisem kui kõik senised kaikavedamised vastastega.
Esimees rõhus oma kõnes Eesti iseseisvusele, mida delegaadid vägeva lauluga „Jää vabaks, Eesti meri” ka kooris kinnitasid. Paraku ei selgu sellest isamaalisest tunnetepuhangust, kuidas ikkagi hoida Eesti iseseisvust ülejäänud Euroopat eirates. Siinkohal tasub ehk meenutada aastat 1940.
Kahju, et liitumisküsimus on muudetud taas poliitiliseks tsirkuseks ja porigaloopimiseks. Selle tagajärg võib pikas perspektiivis olla traagiline. Sotsioloogide hinnangul muutub rahvahääletus 14. septembril Keskerakonna „ei“ tõttu tasavägisemaks. Seda usinamalt peaksid ülejäänud parteid praegust hetke kasutama, sest rahvahääletuseni jääb täna vaid 29 päeva. Siiski, siiski — üle pingutada neil ka ei maksa, sest liigne pealetükkivus võib umbusklikule eestlasele just vastupidist mõju avaldada.
Juhtkiri: Kaugeleulatuvate tagajärgedega palagan (9)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VLADIMIR BUKOVSKI (s 1942) on endine N Liidu poliitvang; tudengina osales ta samizdatis ja Majakovski väljaku luulekogunemistel Moskvas; sestap pandi ta 1963-65 erivaimuhaiglasse; see andis talle hiljem, 1971 alust pöörduda psühhiaatrite ülemaailmse kongressi poole tõenditega meditsiini kuritarvitustest erimeelsete vastu N Liidus; seejärel 29a-lt sai karistuseks 2+5+5 aastat türmi+laagrit+asumist; 1977 algul vahetas N Liit Vladimir Bukovski välja Läände Luis Corvalani, Chile Kommunistliku Partei peasekretäri vastu. Jätkas antikommunistlikku tegevust välismaal. Osales 1992 Venemaa põhiseaduskohtu protsessil N Liidu kompartei keelustamise üle, tunnistajana president Jeltsini poolel. Praegu elab Bukovski ELis.
(Kommentaari algust vt Vald Bukovski nime alt)
Praegu nad räägivad meile, et tulemas on üldine õitseng, et ühendamise tagajärjel Euroopa maade majandus tugevneb, kasvades tugevaks konkurendiks Ameerika Ühendriikidele, ja see kõik on meie majanduslikes huvides. Tegelikult on tulemus hoopis vastupidine. Me ei muutu mitte üksnes vaesteks, ebaefektiivseteks ja ülereguleerituteks, vaid järjest enam sõltuvateks Ameerika Ühendriikidest.
Ma tean neid nii hästi ja võin nii kergesti ette öelda nende järgmise käigu, et võiksin saada väga rikkaks, kui leiaksin kellegi, kes oleks valmis minuga kihla vedama. Aga keegi ei taha. Näiteks pakkusin hiljuti ühele oma sõbrale Inglismaal kihlvedu: Vean kihla ükskõik kui suure summa peale, et mõne aasta pärast on meil Euroopa-maks, et maksta kõigi nende kulukate struktuuride eest. Tema ei uskunud mind. Ma pakkusin talle kihlvedu. Kahjuks ta ei nõustunud, vastasel korral ma oleks kahe aastaga rikkaks meheks saanud. Mõned minu teised sõbrad Inglismaal vaidlevad vastu minu võrdlustele, öeldes et N Liidus oli GULAG ja siin Euroopas meil seda ei ole ja ilmselt ka ei tule. Ma vaidlen jällegi vastu. Meil on juba olemas GULAG-i alged. Alustuseks, meil juba on intellektuaalne GULAG. Praeguselgi ajal kiusatakse inimesi taga, nad jäävad ilma töökohast ja kaovad alatiseks avalikkuse vaateväljast lihtsalt seepärast, et nende vaated mõnes küsimuses erinevad ametlikest seisukohtadest, olgu see siis rassi-, seksi-, nais- või jumal-teab-milline küsimus. Suitsumehena tean ma, et ma juba olengi GULAG-is.
Kuid see pole veel kõige lõpp. Gulaag tuleb! Ma lugesin just praegu Nizza lepingut, ja kui teie veel ei ole seda lugenud, siis – lugege kohe! Sest see, millele nad detsembris alla kirjutasid, oli Euroopa politsei loomine. Euroopa politseijõud! Nad on loomas uut KGB-d väga laiade võimupiiridega, sellistega, mida praegu ei ole üheski Euroopa riigis. Kõigepealt on sel politseijõul, Euroopa politseil immuunsus. Küll on tore – politseinik, kes on diplomaat. Ta võib tulla ja teid peksta, ja teie ei saa teda kohtusse kaevata. Kas pole kena! Sellel politseil on isegi rohkem võimu kui KGB-l on kunagi olnud. Peale selle pole teil mingit eelnevat asja arutamist kohtus, enne kui teid välja antakse, sest nad võivad teid viia riigist, kus te elate, mistahes Euroopa riiki. Mitte mingi kohalik seadus ei kaitse teid, kui need inimesed on otsustanud, et te kurjategija olete.
Ma arvan, et ma olen välja öelnud küllalt palju halbu uudiseid. Läheme üle heade asjade juurde. Kuna tegemist on struktuuriga, millega ma olen küllalt hästi kursis, siis võin ma kindlalt öelda, et see laguneb. Lagunedes ta võib tekitada mõningaid majanduslikke raskusi. Ta jätab endast maha lahkhelide ja vaenulikkuse pärandi. See aeg ei tule eriti meeldiv. Kuid see lagunemine tuleb. Üks teine hea uudis on, et selle vastu on palju kergem võidelda kui oli võidelda N Liidu vastu. Asjaga seotud inimesed on nõrgemad, nad ei ole nii jõhkrad kui N Liit. Neil ei ole nii palju kogemusi. Enamus neist on intellektuaalid, kes armastavad rääkida sellest, kui väga nad armastavad inimkonda.
Ma võin teile isegi öelda, kuidas nende vastu võidelda, sest me oleme seda teinud küllalt edukalt. Kuna meil oli juttu korrumpeerunud eliitidest, vaatame neid lähemalt. Me ei räägi ühest või teisest parteist, ühiskonna ühest või teisest osast. Ei, me räägime eliitide korrumpeerumisest Euroopas. Vastuseks sellele on massiline liikumine rohujuure tasandil. See on ainus sobiv vastus. Nii et minge igasse ülikoolilinnakusse, püüdke luua organisatsiooni rakukesi igas ülikoolis, igal tasemel, igas koolis –kõikjal. Las meie noorsugu astub võitlusse, loome massiliikumised.
Kui see toimub, siis pole neil inimestel seal Brüsselis millegagi vastata. Nad ei suutnud vastu seista isegi sellisele väikesele riigile nagu Austria, kes suutis neile edukalt vastu hakata. Kõik, mis nad suutsid teha, oli organiseerida mingid tobedad sanktsioonid, mis tuli neil endil poole aastaga tühistada. See kõik näitab, et need inimesed on nõrgad, rumalad ja võimetud. Nad on enamuses bürokraadid ja, kui me toome tõelise rahvaliikumise võitluse esirinda, siis nad langevad kokku üsna kiiresti. Kui me alustasime meie liikumist kommunismi vastu N Liidus kuuekümnendate aastate alguses, siis keegi meist ei uskunud, et me elame küllalt kaua, et kõige selle lõppu näha. Vaenlane oli tõepoolest tugev – jõhker KGB, mis oleks võinud igal hetkel meid tappa. Ja ikkagi jäime võitjaks meie. Nemad on surnud, meie oleme elus. Ma olen kindel, et väljavaated edu saavutamiseks võitluses nende N Liidu jääknähtude vastu on praegu palju suuremad kui nelikümmend aastat tagasi.
(TÕLGE K MÄTIK)
Praegu nad räägivad meile, et tulemas on üldine õitseng, et ühendamise tagajärjel Euroopa maade majandus tugevneb, kasvades tugevaks konkurendiks Ameerika Ühendriikidele, ja see kõik on meie majanduslikes huvides. Tegelikult on tulemus hoopis vastupidine. Me ei muutu mitte üksnes vaesteks, ebaefektiivseteks ja ülereguleerituteks, vaid järjest enam sõltuvateks Ameerika Ühendriikidest.
Ma tean neid nii hästi ja võin nii kergesti ette öelda nende järgmise käigu, et võiksin saada väga rikkaks, kui leiaksin kellegi, kes oleks valmis minuga kihla vedama. Aga keegi ei taha. Näiteks pakkusin hiljuti ühele oma sõbrale Inglismaal kihlvedu: Vean kihla ükskõik kui suure summa peale, et mõne aasta pärast on meil Euroopa-maks, et maksta kõigi nende kulukate struktuuride eest. Tema ei uskunud mind. Ma pakkusin talle kihlvedu. Kahjuks ta ei nõustunud, vastasel korral ma oleks kahe aastaga rikkaks meheks saanud. Mõned minu teised sõbrad Inglismaal vaidlevad vastu minu võrdlustele, öeldes et N Liidus oli GULAG ja siin Euroopas meil seda ei ole ja ilmselt ka ei tule. Ma vaidlen jällegi vastu. Meil on juba olemas GULAG-i alged. Alustuseks, meil juba on intellektuaalne GULAG. Praeguselgi ajal kiusatakse inimesi taga, nad jäävad ilma töökohast ja kaovad alatiseks avalikkuse vaateväljast lihtsalt seepärast, et nende vaated mõnes küsimuses erinevad ametlikest seisukohtadest, olgu see siis rassi-, seksi-, nais- või jumal-teab-milline küsimus. Suitsumehena tean ma, et ma juba olengi GULAG-is.
Kuid see pole veel kõige lõpp. Gulaag tuleb! Ma lugesin just praegu Nizza lepingut, ja kui teie veel ei ole seda lugenud, siis – lugege kohe! Sest see, millele nad detsembris alla kirjutasid, oli Euroopa politsei loomine. Euroopa politseijõud! Nad on loomas uut KGB-d väga laiade võimupiiridega, sellistega, mida praegu ei ole üheski Euroopa riigis. Kõigepealt on sel politseijõul, Euroopa politseil immuunsus. Küll on tore – politseinik, kes on diplomaat. Ta võib tulla ja teid peksta, ja teie ei saa teda kohtusse kaevata. Kas pole kena! Sellel politseil on isegi rohkem võimu kui KGB-l on kunagi olnud. Peale selle pole teil mingit eelnevat asja arutamist kohtus, enne kui teid välja antakse, sest nad võivad teid viia riigist, kus te elate, mistahes Euroopa riiki. Mitte mingi kohalik seadus ei kaitse teid, kui need inimesed on otsustanud, et te kurjategija olete.
Ma arvan, et ma olen välja öelnud küllalt palju halbu uudiseid. Läheme üle heade asjade juurde. Kuna tegemist on struktuuriga, millega ma olen küllalt hästi kursis, siis võin ma kindlalt öelda, et see laguneb. Lagunedes ta võib tekitada mõningaid majanduslikke raskusi. Ta jätab endast maha lahkhelide ja vaenulikkuse pärandi. See aeg ei tule eriti meeldiv. Kuid see lagunemine tuleb. Üks teine hea uudis on, et selle vastu on palju kergem võidelda kui oli võidelda N Liidu vastu. Asjaga seotud inimesed on nõrgemad, nad ei ole nii jõhkrad kui N Liit. Neil ei ole nii palju kogemusi. Enamus neist on intellektuaalid, kes armastavad rääkida sellest, kui väga nad armastavad inimkonda.
Ma võin teile isegi öelda, kuidas nende vastu võidelda, sest me oleme seda teinud küllalt edukalt. Kuna meil oli juttu korrumpeerunud eliitidest, vaatame neid lähemalt. Me ei räägi ühest või teisest parteist, ühiskonna ühest või teisest osast. Ei, me räägime eliitide korrumpeerumisest Euroopas. Vastuseks sellele on massiline liikumine rohujuure tasandil. See on ainus sobiv vastus. Nii et minge igasse ülikoolilinnakusse, püüdke luua organisatsiooni rakukesi igas ülikoolis, igal tasemel, igas koolis –kõikjal. Las meie noorsugu astub võitlusse, loome massiliikumised.
Kui see toimub, siis pole neil inimestel seal Brüsselis millegagi vastata. Nad ei suutnud vastu seista isegi sellisele väikesele riigile nagu Austria, kes suutis neile edukalt vastu hakata. Kõik, mis nad suutsid teha, oli organiseerida mingid tobedad sanktsioonid, mis tuli neil endil poole aastaga tühistada. See kõik näitab, et need inimesed on nõrgad, rumalad ja võimetud. Nad on enamuses bürokraadid ja, kui me toome tõelise rahvaliikumise võitluse esirinda, siis nad langevad kokku üsna kiiresti. Kui me alustasime meie liikumist kommunismi vastu N Liidus kuuekümnendate aastate alguses, siis keegi meist ei uskunud, et me elame küllalt kaua, et kõige selle lõppu näha. Vaenlane oli tõepoolest tugev – jõhker KGB, mis oleks võinud igal hetkel meid tappa. Ja ikkagi jäime võitjaks meie. Nemad on surnud, meie oleme elus. Ma olen kindel, et väljavaated edu saavutamiseks võitluses nende N Liidu jääknähtude vastu on praegu palju suuremad kui nelikümmend aastat tagasi.
(TÕLGE K MÄTIK)
(Eelmine osa vt nime alt Vlad Bukovski 3)
Enamvähem samamoodi juhtus Saksamaal. Esimesed demonstratsioonid Honeckeri vastu organiseeriti Krenzi poolt Moskva korraldusel. Gorbatsov tahtis päris avalikult Honeckerist lahti saada ja esimesed rahutused olid kõik juhitud ja organiseeritud Moskva poolt Ida-Saksa julgeolekuteenistuse kaudu. Rumeenia oli ainus riik, kus neil edu oli. Seal tahtsid nad Ceausescu asendada Iliescuga ja see neil ka õnnestus. Teistes maades olid nende operatsioonide tulemused vastupidised sellele, mida nad saada tahtsid, sest ootamatult selgus, et inimesed ei taha seda, mida tahtsid nemad. Inimesed ei tahtnud “inimnäolist sotsialismi”. Nad ei tahtnud üldse mingit sotsialismi. Ja liberaalseid kommuniste ei tahtnud nad samuti. Nii et kui inimesed kasvõi lühikeseks ajaks said võimaluse välja öelda, mida nad tahavad, siis nad ka tõestasid seda, et neid uusi režiime, mida neile pakuti, nad ei taha.
Saksamaal tahtsid Nõukogud, et ühinemine viidaks läbi ainult Euroopa integratsiooni raamides. Selline oli N Liidu ametlik poliitika. Nad teadsid, et nad saavad toetuda oma partneritele Euroopa sotsiaaldemokraatidele. Ja kujutleme hetkeks, mis oleks juhtunud, kui Saksamaa ühinemine oleks toimunud hiljem, kui see poleks toimunud 1990, vaid oleks neli–viis aastat edasi lükkunud… Kuidas oleks läinud siis? Asi oleks toimunud kas praegu või veidi hiljem, mil Euroopa oleks juba koondunud. Nad oleks saanud ühinenud Saksamaa sotsialistide kontrolli all, demilitariseerituna, väljaspool NATO-t ja nii edasi. Seda tehes oleks neil samal ajal olnud stabiilne Poola, mis oleks olnud jagatud N Liidu ja Saksamaa huvisfäärideks. Nii nägi ette nende plaan. Plaan kukkus aga läbi, sest inimesed Ida-Euroopas teadsid paremini, mida teha. Nad ei jäänud ootama. Saksamaal otsustasid nad ühinemise läbi viia otsekohe ja tegid õigesti. Kui nad oleksid veel mõne aasta oodanud, ei oleks nad kunagi seda saavutanud, mis neil nüüd käes on.
Tulemuseks oli, et kogu plaani Nõukogude-osa kukkus läbi. Ja aasta jooksul lagunes ka N Liit. Kuid sama plaani Lääne-osa jäi alles. See, mis meil tänapäeval on selle plaani näol, on ainult pool plaani. Kuid see pool plaani üksindagi on küllalt kohutav. Üldjoontes on see tehtud N Liidu kavade kohaselt. Ma võin teile täpselt öelda, mis hakkab juhtuma, sest teie tulevikus olen ma piltlikult öeldes juba elanud. Ma võin teile näiteks öelda, et selle eksperimendi tulemused on täpselt vastupidised sellele, mida nad kuulutavad. Täpselt nii oli olukord N Liidus. Nüüd nad räägivad meile, et me vajame EL-i selleks, et sõdu ära hoida, säilitada rahu, ehkki praeguses Euroopas ei ähvarda keegi sõda alustada. Aga ma võin kindlalt öelda, et mõne aasta jooksul on enamus Euroopa riike üksteisega vaenujalal, nad on nii ägedalt tülis, et nad on peaaegu valmis sõdima. Nad lubavad meile, et Euroopa ühinemine lubab inimestel ületada nende rahvuslikke erinevusi ja matab alatiseks maha kõik rassilised, rahvuslikud ja etnilised vastuolud. Tulemus on aga täpselt vastupidine. Pärast N Liidu seitsekümmet kolme aastat, kus meid arvati olevat üks rahvuste suur perekond, on meil rohkem etnilisi kokkupõrkeid kui kusagil mujal maailmas.
(Viimane osa vt nime alt Vlad Bukovski 5)
Enamvähem samamoodi juhtus Saksamaal. Esimesed demonstratsioonid Honeckeri vastu organiseeriti Krenzi poolt Moskva korraldusel. Gorbatsov tahtis päris avalikult Honeckerist lahti saada ja esimesed rahutused olid kõik juhitud ja organiseeritud Moskva poolt Ida-Saksa julgeolekuteenistuse kaudu. Rumeenia oli ainus riik, kus neil edu oli. Seal tahtsid nad Ceausescu asendada Iliescuga ja see neil ka õnnestus. Teistes maades olid nende operatsioonide tulemused vastupidised sellele, mida nad saada tahtsid, sest ootamatult selgus, et inimesed ei taha seda, mida tahtsid nemad. Inimesed ei tahtnud “inimnäolist sotsialismi”. Nad ei tahtnud üldse mingit sotsialismi. Ja liberaalseid kommuniste ei tahtnud nad samuti. Nii et kui inimesed kasvõi lühikeseks ajaks said võimaluse välja öelda, mida nad tahavad, siis nad ka tõestasid seda, et neid uusi režiime, mida neile pakuti, nad ei taha.
Saksamaal tahtsid Nõukogud, et ühinemine viidaks läbi ainult Euroopa integratsiooni raamides. Selline oli N Liidu ametlik poliitika. Nad teadsid, et nad saavad toetuda oma partneritele Euroopa sotsiaaldemokraatidele. Ja kujutleme hetkeks, mis oleks juhtunud, kui Saksamaa ühinemine oleks toimunud hiljem, kui see poleks toimunud 1990, vaid oleks neli–viis aastat edasi lükkunud… Kuidas oleks läinud siis? Asi oleks toimunud kas praegu või veidi hiljem, mil Euroopa oleks juba koondunud. Nad oleks saanud ühinenud Saksamaa sotsialistide kontrolli all, demilitariseerituna, väljaspool NATO-t ja nii edasi. Seda tehes oleks neil samal ajal olnud stabiilne Poola, mis oleks olnud jagatud N Liidu ja Saksamaa huvisfäärideks. Nii nägi ette nende plaan. Plaan kukkus aga läbi, sest inimesed Ida-Euroopas teadsid paremini, mida teha. Nad ei jäänud ootama. Saksamaal otsustasid nad ühinemise läbi viia otsekohe ja tegid õigesti. Kui nad oleksid veel mõne aasta oodanud, ei oleks nad kunagi seda saavutanud, mis neil nüüd käes on.
Tulemuseks oli, et kogu plaani Nõukogude-osa kukkus läbi. Ja aasta jooksul lagunes ka N Liit. Kuid sama plaani Lääne-osa jäi alles. See, mis meil tänapäeval on selle plaani näol, on ainult pool plaani. Kuid see pool plaani üksindagi on küllalt kohutav. Üldjoontes on see tehtud N Liidu kavade kohaselt. Ma võin teile täpselt öelda, mis hakkab juhtuma, sest teie tulevikus olen ma piltlikult öeldes juba elanud. Ma võin teile näiteks öelda, et selle eksperimendi tulemused on täpselt vastupidised sellele, mida nad kuulutavad. Täpselt nii oli olukord N Liidus. Nüüd nad räägivad meile, et me vajame EL-i selleks, et sõdu ära hoida, säilitada rahu, ehkki praeguses Euroopas ei ähvarda keegi sõda alustada. Aga ma võin kindlalt öelda, et mõne aasta jooksul on enamus Euroopa riike üksteisega vaenujalal, nad on nii ägedalt tülis, et nad on peaaegu valmis sõdima. Nad lubavad meile, et Euroopa ühinemine lubab inimestel ületada nende rahvuslikke erinevusi ja matab alatiseks maha kõik rassilised, rahvuslikud ja etnilised vastuolud. Tulemus on aga täpselt vastupidine. Pärast N Liidu seitsekümmet kolme aastat, kus meid arvati olevat üks rahvuste suur perekond, on meil rohkem etnilisi kokkupõrkeid kui kusagil mujal maailmas.
(Viimane osa vt nime alt Vlad Bukovski 5)
Arvamus
TRENDING
