Inga Raitar, imagoloog, eile, 11:42
Foto: Stanislav Moshkov
https://www.ohtuleht.ee/100151...
Juba spekuleeritakse, et Rail Baltic saab praeguse valitsuse kirstunaelaks. Kõigil võimumägede tippu roninutel hakkab ligi hiilima kriisi vaadates kõhe tunne - kohe hakkavad rahajõed kuivama.
Mõlemad valitsuse suurparteid on olnud Rail Balticu uustrassi vastu kuni võimule jõudsid. Jüri Ratas ütles oma esimeses raadiointervjuus peaministrina, et kavatseb kohe lasta Rail Balticu materjalid oma lauale tuua. Paar päeva peale materjalidega tutvumist muutus senine RB vastane retoorika diametraalselt.
Nüüd sildistab tema erakonnakaaslane Taavi Aas RB vastaseid masinapurustajateks. Miks nii absurdne silt? On ju teada, et keegi pole mitte raudtee kui sellise, vaid just praegu rajatava teise rööpmelaiusega ja majanduslikult mittepõhjendatud uustrassi vastu. Majandusminister peaks teadma – kui meil üldse midagi on põhja-lõuna suunal vedada, siis võiks või peaks see salapärane miski (mida keegi pole üheski tasuvusuuringus siiamaani suutnud välja tuua) tulema ju Venemaalt. Ehk reformikilekotimeeste lausungid Kremli rõõmust RB kraavimineku puhul mõjuvad meie transiitkaubandusele ju sama viljastavalt kui nende võimudemonstratsioonist välja kasvanud pronksiöö.
Võim võtab süütuse
EKRE puhul toimus muundumise protsess aga vaat et piibelliku võimsusega. Kui eelmine riigikogu pidi ratifitseerima RB, kutsus rahvast Toompeale selle otsuse vastu protesteerima just EKRE. Paljud ei tulnud selle pärast – nad küll olid Rail Balticu uuslaristu vastu, kuid neile ei meeldinud EKRE ennast eksponeeriv parteikeskne retoorika. Meeleavaldus Toompeal oli hõre võrreldes sama aasta 26. jaanuari RB protestiaktsiooniga majandusministeeriumi ees, mil kõigi erakondade esindajad võisid rääkida vaid inimeste ja kodanikena.
Tol saatuslikul päeval hääletas RB uustrassi rajamise poolt 63 saadikut, vastu oli 20. Mitmed toonases võimuliidus olijad on pärast eravestlustes öelnud, et poolt hääletati, kuna neile oli jagatud partei ametlikku seisukohta tutvustavad bukletid. Tõenäoselt polnud ükski 63st poolthääle andjast võtnud vaevaks sisuliselt läbi töötada vaevalt mõni kuu varem valmis saanud rängas logistilises kantseliidis kirja pandud ingliskeelset mitmesajaleheküljelist tasuvusuuringut.
Aluseks võeti partei võimuhuvis koostatud ja saadikute kabinettidesse enne hääletust jagatud napp bülletään. Seega ei saanudki 63 poolthääletanud parteisõdurit arvestada näiteks faktiga, et meie kohalikul Rail Balticul puuduvad tasuvusanalüüsi kohaselt igasugused ehitus- ja käitusaegsed keskkonnakulud, sest sobiva lõpptulemuse saamise nimel otsustas uuringu läbiviija, et niisugused kulud ei ole lihtsalt olulised. Nüüd argumenteerib seesama Martin Helme, kes tol saatuslikul hääletusel teatas, et tema arvates pole seoses Rail Balticu rajamisega esitatud veenvaid argumente, mingi osa rajamise kasulikkust. Tundub, et esimest korda peaministriks saanud Jüri Ratasele pakutud võimu hea ja kurja tundmise puu õunast on ampsata saanud ka Helmed.
Paradiisist väljaajamine
Võimuparadiisi jõudes said senised rahva häälena kõlada püüdnud opositsionäärid aru, miks juba Reformierakond ja temaga samas valitsuses olnud Isamaa omal ajal Juhan Partsi ja Taavi Rõivase kätega selle laristutrassi Eestimaa ihule kinnitas. Selleks, et hoida end võimul. Kindlustada ehituslepingute jagamisega ettevõtjate toetus ja sellega järgmiste valimiste ajal tänavatele loobitav plakatiraha.
Lugu jätkub pärast reklaami.
Tegelikult teavad kõik võimuparadiisi asukad, et Rail Balticut ennast pole vaja, vaja on - eriti praegu, mil koroona varjus ligi hiiliva majanduskriisi tõttu kohe riigiaparaadi ülalpidamiseks laekuvad maksutulud kokku kuivama hakkavad - tema ehitamist. Ehitustööliste ja kõrgepalgaliste asjameeste maksud lasevad eurorahal voolata kuivaks jäävasse riigikassasse ja sealt ametnikearmee ülalpidamiseks. Sealt omakorda tarbimiseks ja jälle maksude kaudu riigikassasse. Aga siis on see jurakas valmis - loodus lõhutud raha kulutatud.
Kiiresti saab selgeks, et keegi seda teiste raudteeliinidega mittehaakuvat laristut tegelikult ei vaja. Ammu on maha raiutud tasuvusuuringus 52% ulatuses RB kaubavedude mahust moodustama pidanud puit. Töökäte puudusel kiratseb kohalik tööstus, juurde pole tulnud ühtki tööstusharu, mis vajaks überkiiret rongiühendust Tallinnast Leedu-Poola piirile. Arktika jäämägede kiireksport Saudi-Araabia kõrbetesse takerdub Soome tundras.
Aga kodumaasse on juba löödud parandamatu haav ning praeguste tarbimishullude majanduskasvu mantrat kordajate lapsed on puuduoleva puhta vee, mürgitamata mulla ja RB tühjalt seisva trassi ülalpidamiseks puudu oleva raha otsimise all kannatamas.
2020.aastal globaalmajanduse äkkpidurduse üle elanud maailma ressursside piiratus hakkab kõigile kohale jõudma ja niisamuti arusaamine, et vanaviisi ei saa. Selle asemel, et Rali Balticu ehitusega proovida väikseid poliitilisi liivakastihierarhiaid ümber jagada, võiks tegeleda Eesti jätkusuutliku tuleviku mudelite väljatöötamise ja elluviimisega. Võib ehmatusega selguda, et keegi ei tahagi vastutusvõimeliselt riiki juhtida.
Reformierakonna poliittehnoloogilise kõrgaja idee rumalast rahvast hakkab kaduma, sest rahvast sai lollitada rahaga. Ainus raha, mida veel juurde voolab, on RB promo raha. Vaadates seda kõike tekib lootusetuse ja jõuetuse tunne. Kuid akna taga on kevad. Linnurahu ajal pole veel kõigi laululindude pesapuud rahaüraskite ohvriks langenud. Mahetootjad panevad mulda mürgivaba kartuli. Kohe hakkavad koduaedades õitsema õunapuud. Sõrmuste isanda filmis ütles suurte kurjade hiidarmeele vastu astuv väikse rahva poeg Sam kõige lootusetumal hetkel: „Alati on olemas midagi head, mille eest tasub seista.“
