Vaktsineerimine Tšehhis
Kaebused puudutasid asjaolu, et Tšehhis on juriidiliselt kohustuslik vaktsineerida lapsi 9 haiguse vastu (difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatus, B-hepatiit, leetrid, mumps, punetised ja haemophilus influenzae b-tüüpi nakkus; lisaks teatud juhtudel pneumokokknakkus). Kuigi sundtäita seda kohustust võimalik ei ole, siis võidakse kohustust mittetäitvaid vanemaid trahvida. Lisaks ei võeta vaktsineerimata lapsi lasteaeda (erandiks juhtumid, kui last ei või tervislikel põhjustel vaktsineerida). Konkreetsetest kaebajatest ühte oli trahvitud, teiste lapsi ei võetud lasteaeda.
Edasi hindas EIK konkreetse Tšehhis kehtiva kohustuse seaduslikku alust, eesmärki ja proportsionaalsust. EIK ei vaidlustanud vaktsineerimiskohustuse seaduslikkust ning nõustus, et selle eesmärk on tervise kaitse. Konkreetsete haiguste vastu vaktsineerimine kaitseb nii neid, kes saavad vaktsiini, kui ka neid, kes mingil põhjusel ei saa lasta ennast vaktsineerida ja on seetõttu haavatavamas seisukorras. Seetõttu on vajalik saavutada ühiskonnas kõrgem vaktsineerituse aste. Selline eesmärk vastab konventsiooni artikli 8 lõikes 2 lubatule.
Kuigi isiku privaatsete õiguste piiramise puhul ei ole riikide kaalutlusõigus üldjuhul ulatuslik, siis antud juhul võttis EIK arvesse, et sundkorras ei olnud Tšehhis kedagi võimalik vaktsineerida. EIK märkis, et kuna puudub vaidlus, et vaktsineerimine on üks kõige tõhusamaid haiguste vastu võitlemise mooduseid, siis ei saa riigile ette heita, et ta püüab saavutada võimalikult suur vaktsineeritust. Teisalt puudub Euroopas riikide konsensus, kuidas seda kõige paremini saavutada võimalik on. Riikide praktikaid hinnates tuvastas EIK, et suund on pigem normatiivsuse suunas, kuna vabatahtlike vaktsineerimiste arv väheneb. EIK rõhutas sotsiaalset solidaarsust, mille eesmärk on kõikide ühiskonnagruppide kaitse. Kokkuvõttes leidis EIK, et käesoleval juhul on riigi kaalutlusõigus pigem lai.
Mis puudutab tungivat sotsiaalset vajadust, siis näeb inimõiguste konventsioon ja teised rahvusvahelise õiguse dokumendid ette riikide positiivse kohustuse kaitsta nende jurisdiktsiooni all olevate isikute elu ja tervist. Kui vaktsineerimine oleks pelgalt soovituslik – arvestades vabatahtliku vaktsineerimise vähenemist ühiskonnas -, ei pruugi olla võimalik seda kohustust täita.
Tšehhi Vabariigi esitatud põhjenduste kohta vaktsineerimise kohustuslikkuse kohta leidis EIK, et need lähtuvad kaalukatest rahvatervise huvidest, mida laste võimalikult varajases eas vaktsineerimine aitab tagada. Kuigi kohustuslik vaktsineerimine ei ole ainus viis rahvatervist kaitsta, siis rõhutas EIK, et riigi enda ametivõimud on paremas positsioonis selliste otsuste tegemiseks kui rahvusvaheline kohus. Riik ise suudab paremini hinnata oma ressursikasutust ja ühiskonna vajadusi. EIK rõhutas ka laste parimate huvide tagamise kohustust. Immuniseerimise eesmärk on tagada iga lapse kaitse raskete haiguste vastu. Need lapsed, keda mingil põhjusel ei saa vaktsineerida, vajavad, et ühiskonnas oleks karjaimmuunsus. EIK leidis, et Tšehhi tervisepoliitika oli lähtunud neist kaalutlustest ja oli seega põhjendatud.
Kuigi vanemad olid esitanud kaebuse ka konventsiooni protokolli nr 1 artikli 2 (õigus haridusele) alusel, siis EIK hindas, et lasteaeda mittepääsemine oli vanemate endi valiku – mitte täita seaduslikku kohustust - tagajärg. Lisaks oli see tagajärg piiratud lasteaiaga. Koolieas laste puhul nende vaktsineerimata jätmine enam tagajärgi kaasa ei toonud, see tähendab, neil ei olnud takistust käia koolis.
Kokkuvõttes asus EIK seisukohale, et Tšehhi valikud olid seaduslikud ja proportsionaalsed ega leidnud konventsiooni artikli 8 rikkumist.
Otsusega võib täies mahus tutvuda SIIT.
