Foto: Eerik Purje
Vähe on saladusi, mis igavesti saladuseks jäävad. Mis jäävad, nende puhul hakatakse harilikult spekuleerima, oletatavaid vastuseid otsima, nähtu-kuuldu põhjal loogilisi järeldusi tegema. Inimloomus nõuab juurteni tungimist, kõigi asjade algusse minekut. Mõnelt poolt küsitakse: on see õige ja vajalik? Mõnel juhul ja mingil määral ehk siiski on.
Kirjandusteadlane Sirje Kiin oma loenguga Tartu College’is esmaspäeval, 12. augustil kergitas mõnevõrra linikut ühelt põhjendatult pikka aega kestnud saladuselt. Ene Mihkelson on eesti kirjanduse suurkuju, kelle tähendus ajas kasvab. Kaks aastat tagasi lahkunud luuletaja ja prosaist, kes tänavu sügisel tähistanuks oma 75. sünnipäeva, oli väga eraklik inimene, eelistas sõna jõudu tänapäeval populaarseks saanud visuaalsele suhtlemisele, vältis intervjuusid ega lasknud end meelsasti pildistada. Rõhutamaks neid omadusi, loobus ka kõneleja sel korral kasutamast power pointi ja ekraani, otustas esineda võimalikult mihkelsonlikult. (Pikemalt Eesti Elu 16. aug. 2019 paberlehes)
