Harri Kivilo
Lähtudes sellest, et riigipööre tähendab kehtiva põhiseadusliku korra (ja valitsemisvormi) ebaseaduslikku muutmist, tuleb tõdeda, et Eesti Vabariigi loomisest kuni tänaseni minu teada sellist ebaseaduslikku valitsemisvormi muutmist pole olnud. Parlamentaarne põhiseadus asendati küll autoritaarsega, kuid see tehti igati korrakohase rahvahääletusega. Ent ometi on nii ajaloolased kui riigivõimu täitjad väitnud, et 12. märtsil 1934 teostas Konstantin Päts koos kindral Laidoneriga riigipöörde, saamaks suure võimuga autoritaarse põhiseaduse rakendajaks. Toonastes päevalehtedes mingi riigiasutuse ülevõtmist ei toimunud, sest Päts oli juba peaministrina ametis ja end oma kabinetist välja ajada polnud tal vaja.
Kolmekümnendate alguseks oli ülemaailmne majanduskriis jõudnud ka Eesti eluolukorda halvata. Ainult 10 aastat vana riigi valitsemine ei saanudki olla kerge ei erakondadele ega riigikogule. Kogemuste puudumise tõttu oli valitsuste eluiga tihti liiga lühike ning rahvast häiriv. Vabadussõjas osalenud pidasid vajalikuks riigikorra rangemaks muutmist ning see meeldis rahvale. Vabadussõjalased koostasid kiiresti põhiseaduse muutmise eelnõu. Et eelnõu saaks rahvahääletusel piisavalt hääli, võeti vabadussõjalaste rahvaliikumisse kõik, kes soovisid. Soovijaid oli väga palju, kuid suur osa neist polnud aatelised muudatuste tahtjad, nagu olid Vabadussõjas võidelnud. Vabadussõjalaste rahvaliikumine muutus vapside rahvaliikumiseks. Teades, mis on olnud kõigi Venemaa valitsejate eesmärgid, võib oletada, et osa vapsidest oleksid õigel ajal asunud Eestit pöörama Vene valdusse. Eelnõu kohaselt pidi rahva poolt valitud suurt võimu omav riigipea või riigivanem Eesti Vabariigis korra jalule seadma.
Erakorraliselt väga suure häälteenamusega võttis rahvas vastu vapside põhiseaduse muutmise eelnõu (edaspidi vapside põhiseadus). Järeldades, et uue põhiseaduse poolt hääletamine oli kutse vapsidele riigivõim endale võtta, asuti energiliselt ja suure käraga selle kutse täitmise õigust nõudma. Rahva hulgas oli ilmselt küllalt neid, kes pidasid vajalikuks vapside võimule pääsemist takistada. Peaminister Jaan Tõnisson kuulutaski välja vapside tegevust piirava kaitseseisukorra. Vapsid seda kuulda ei võtnud ning märatsesid Tõnissoni poolt peetud selgituskoosolekul nii, et Tõnisson ei saanudki rääkida. Solvunud Tõnisson tühistas kaitseseisukorra ning loobus valitsemisest.
Väga põhjalikus teoses „Riigimees Konstantin Päts“ on ajaloodoktor Ago Pajur pikalt, ning siin ja seal ka teiste ajaloolaste avaldustele viitavalt, analüüsinud toonaseid olukordi ning erakondade tegevusi ja taotlusi, kaasa arvatud mitmeid olnud ja ehk ka oletatud sobimusi, kuid pädevate dokumentidega kinnitatuks saab siiski pidada seda, et: 16.10.33 rahvahääletusel oli väga suure häälteenamusega rahvas vastu võtnud vapside põhiseaduse; 17.10.33 oli peaminister Jaan Tõnisson teatanud valitsuse tagasiastumisest; 18.10.33 oli riigikogu esimees teinud valitsuse moodustamise ettepaneku Pätsile; 21.10.33 oli riigikogu kinnitanud Pätsi viienda valitsuse ametisse; 24.01.34 hakkas kehtima eelmise aasta oktoobris vastu võetud vapside põhiseadus ning peaminister Päts võis teatada, et ta on asunud riigivanema ülesandeid täitma. Peaministril oli õigus seda teha, sest riigikogu oli teda kutsunud valitsust moodustama.
Kui riigikogu kinnitas Pätsi viienda valitsuse ametisse, siis oli ju teada, et jaanuaris 1934 hakkab kehtima autoritaarne vapside põhiseadus, mille kohaselt riigivanem tuleb rahva poolt valida. Pätsi valitsuse ametisse kinnitamises ilmselt ei määratud, et Päts võib peaministrina ja riigivanema ülesannetes toimida ainult kuni riigikogu poolt korraldatava riigivanema rahva poolt valimise lõpetamiseni ja/või kuni riigikogu uue koosseisu ametisse astumiseni.
Eespool öeldu põhjal on õigus järeldada, et Päts toimis kuni vapside põhiseaduse kehtima hakkamiseni enam-vähem samamoodi, kui oli toiminud Jaan Tõnissoni valitsus kuni 17.10.33. Alates 24. jaanuarist 1934 oli Pätsil õigus valitseda peaministrina vapside põhiseaduse kohaselt. Valitsuse koosolekul 12. märtsil 1934 osalesid kõik ministrid ning osalema oli Päts kutsunud ka riigisekretäri ja kindral Laidoneri. Peaminister riigivanema ülesannetes, Konstantin Päts, teatas koosolekul, et vapside tegevus on ohtlikuks muutunud ja vajab erakorralist piiramist ning allkirjastas samas üleriigilise kaitseseisukorra välja kuulutamise otsuse (Riigivanema otsus nr 173.).
Oluline on ka 20. märtsi 1934 riigivanema dekreet, mis lükkas edasi riigivanema ja riigikogu valimised põhiseaduses antud õigusega. Päts selgitas, et „Vabadussõjalaste poolt riigivõimu vastu teostatud ägeda agitatsiooni tõttu on rahva meeleolu seevõrra üles piitsutatud, et teadlik ja tõsine otsustamine riigielu põhiküsimusis rahva kaudu on võimatu.“
Kõigi eespool loetletud otsuste ja tegevuste alusel ei saa järeldada, et ühe põhiseaduse rahumeelne asendamine teise, rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusega, on riigipööre. Dokumentaalselt pole võimalik tuvastada, et riigikogu teadlikult tahtis oma tegemistega ja tegemata jätmistega Pätsi riigivanemaks upitada. Parlamentaarse valitsemisviisi muutis autoritaarseks mitte Päts, vaid rahvas vapside põhiseaduse vastu võtmisega.
Mitmete olnud ja oletatud sobingute alusel olla Päts ja Laidoner toda kaitseseisukorra väljakuulutamist pidanud teoks, mis võimaldaks Pätsil suure võimuga diktaatorlikuks presidendiks saada – ilma selleks rahva poolt valimisel osalemata. Ent ometi on teada, et 1936. aasta tulekut tervitavas kõnes autoritaarseid õigusi omav Päts teatas, et vaja on uut demokraatlikku põhiseadust ning ta alustas selle vajaduse teostamist korraldama. Sellist kõnet vist küll ei oleks ükski diktaatorlike kalduvustega riigipööraja hakanud pidama. Igati arusaadav peaks olema ka see, et kõik erakonnad, ministrid ja riigivanemad tahavad valitud saada ja teevad selleks igasuguseid sobinguid. Loomulikult ei tohiks pahaks panna, et võimule saada tahtjail on tahe võimul olla.
Pätsi mitte poliitiline tegevus oma viiendal valitsemise perioodil oli Eestile kasulikum kui eelmised neli valitsuse juhi olemise ajad. (vt Ago Pajuri „Riigimees Konstantin Päts“, lk 452 – 621). Päts sai sellel nelja ja poole aasta pikkusel perioodil, kasutades autoritaarset õigust, teostada mitmeid uuendusi, mis tema meelest olid vajalikud ning mis erakondade erimeelsuste tõttu olid rakendamata jäetud.
Eesti tänaseid vajadusi arvestades tuleks lõpetada okupatsioonieelse Eesti ja riigimees Konstantin Pätsi halvustamine. See halvustamine saab väga oluliselt mõjutada nooremaid eestlasi järeldama, et okupatsiooneelses Eestis polnud midagi ennistamist väärivat. Täiendavalt suureneb ka nende hulk, kelle meelest Eesti peab tänaste tõdemuste kohaselt olema kaherahvuseline riik. Seda Eesti enne juunit 1940 ei olnud. Täiesti ebaõiglane ja meie vaarvanemaid solvav on seda nüüd tahta ning selleks okupeerija poolt genotsiidina tehtud rahvastiku muudatused ja teised inimsusevastased kuriteod meie endi tehtuks tunnistada.
