Teenistus algas mõjuva protsessiooniga, kus vaimulike saatel toodi sisse rahvuslipud. Eesti lippu kandis Eesti Kaitseväe mundris leitnant Peeter Leppik.
Avapalve ütles E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul. Pühakirja lugesid traditsiooniliselt kõige kolme rahva mittevaimulikest esindajad. Eestlaste poolt oli selleks EKNi esimees Avo Kittask.
Avakoraal oli ingliskeelne, kõiki järgnevaid võis laulda neljas eri keeles, nii kuidas kellelegi mugavaim. Laulusolist üllatas, esitades kõik oma palad meeldiva duetina. Paljudele jäi mõistatuseks, kust saatehääl pärines. Need, kelle istekoht võimaldas piiluda oreli taha, avastasid, et kaasalauljaks oli organistist saatja.
Liigutava päevakohase jutluse pidas läti vaimulik dr Fritz Traugott Kristbergs. Emakeelse palve rahva eest luges iga rahvuse vaimulik. Palve ajal sisenesid kordamööda igast rahvusest rahvarõivais tütarlapsed, kes palve lõpul asetasid altarile põleva mälestusküünla. Eestipoolseks küünlakandjaks oli Liisbet Valter-Kalm. Kirikupalve luges leedu vaimulik Algimantas Zhilinskas.
Lõpupalve ühise Meie Isa lugemisega ja õnnistamise viis taas läbi peapiiskop Andres Taul. Teenistus lõppes nelja rahvushümni laulmisega, alates Läti hümniga (seekordse teenistuse peakorraldajaiks olid lätlased) ja lõpetades Kanada kui asukohamaa hümniga. Kuigi mälestusteenistusest osavõtjate arv mõistetavalt aegamisi kahaneb, kõlasid hümnid kauni pühakoja avaruses võimsalt.
Uus protsessioon lahkuvate lippude ja ametirüüs vaimulikega, ning siis siirdus kolme rahva ühine kogudus kõrvalruumi, et kohvitassi ja suupistete juures mõtteid vahetada ning tuttavatega vestelda. Veel leidub mäletajaid, veel jätkub mälestajaid.
