Artikkel originaalis: http://www.saartehaal.ee/2014/...
Eestis ei ole meid ülearu. Siin peaksime aduma, et iga inimene on omaette väärtus. Ja mitte igaüks ei tee oma andeid rahaks, mitte kõik ei rända välja. Need inimesed elavad oma igapäevast elu, tunnevad vahel muret ja rõõmustavad mõne lihtsa asja üle: ööbiku saabumise, võilille õitsemise, mesimummi sumina üle, rohu ja mulla lõhna, jänesekapsa maitse üle.
Selliste “tavaliste” inimeste hulgas kurvastavad mitmed tänase elukorralduse pärast, kus nad on sunnitud pooleldi virelema.
Projekt oma maa peal
Nendele “lihtsatele” inimestele sisendab praegune ümbrus, justnagu oleksid nad vaesed, millestki ilma, justkui ei peetaks neist lugu, kui nad ei jaga ennast tükkideks raha teenides. Justkui nad oleksid “rongist maha jäänud”, kui nad ei oska, ei taha või ei jaksa projekte kirjutada.
Teised oskavad ja õpivad, mis on ju tore. Aga enne järgmist projekti poleks paha mõelda Maa peale, millel saame varsti paljajalu seista. Vahest on Sul veel alles väike tükike omaenda või Su vanemate kätega haritud maad.
Mis oleks, kui Sa kavandaksid järgmise projekti oma maalapikese peal, nii väike või suur, kui ta parasjagu on? Liiga suurt korraga ei haara, aga väikse lapikesega võib oma projekti teha küll. Sul ei ole vaja selleks ei paberit ega arvutit, hoopis ehtsate taimede seemneid ja istikuid, neidki tasahaaval. Ja Sa kirjutad Maa peale oma projekti, mis hakkab elama, Sulle rõõmu valmistama ja ka… mahetoitu pakkuma.
See nõuab üksnes aega, mida meil täna ikka nappima kipub: aeg olevat raha. Seisata enne, kui müüd oma maalapi, et natuke aega toime tulla. Raha Sa selleks korraks saaksid, aga edasi? Sul pole enam seda ümbrust, mida Su vanemad elavaks muutsid või mida Sa ise oma käega võiksid elavaks muuta.
Meile pressivad peale kuulutused: “Ostame metsa- ja põllumaad, raha kohe kätte”… Peatu, Inimene, kes Sa oled justkui sunnitud müüma oma kodu. Pärast on Sul tühjad pihud. Ja Su lastel. Kaalu enne. Meis on hulka tekitatud vajadusi. Kust nad tulevad? Miks süstitakse meisse rahulolematust?
Jagan Sinuga oma nägemust. Maailm on nagu üks organism, meie selle organid. Praegu tundub see organism lõputult haige, meeletutes sõltuvustes.
Sama pilti näeme ka veidi laiemas plaanis: maailma rahvad kui ühe organismi eri elundid. Kuni inimesed või rahvad sidusid oma elu Looja loominguga, oli maailm jätkusuutlik, ehk isegi täiuslik. Selle organismi muutis abituks ärimõtte tulek, raha ületähtsustamine. Raha on rahulolematuse sümbol. Seda on vaja, aga mõistlikul hulgal. Kuid kas tõesti elada selle teenimise nimel?
Eluväärtused on tähelepanu alt minema saadetud ja ärimaailm teeb kõik, et me seda ei märkaks. Ent enne raha oli inimene elava süsteemi osa. Kujutame ette oma kaugete esiemade ja -isade vaimuvara. See on raske, kuna meid on õpetatud, et meie eellased olid rumalad…
Tehismaailm loomuliku ümbruse asemel
Eestlased on pidanud oma laste harimist viimased kaks sajandit kõige tähtsamaks. Noored lapsevanemad kolivad pahatihti linna sellepärast, et anda oma lastele paremat haridust. See on põhjendus, kuni me ei näe, millest lapsed ilma jäävad, kui nende loomulik ümbrus asendub tehismaailmaga.
Teadmiste ahel on kui geenide kett – järjekorda muutes leiame end valelt teelt. Ühtesid teadmisi ei tohiks teiste nimel eitada, vaid tuleks leida nende algne koht, kindlaks teha süsteem, kuhu need kuuluvad.
Kui kuhjame oma ette võõraid teadmisi, andmata endale aega nende teadmiste avanemiseks (läbitunnetamiseks), siis oleme nagu kaasaja masin, millele sisestatakse programmi. Kogu tehismaailm on meid programmeerimas.
Ent algselt “programmeeris” meid Jumala loodus, loomulik ümbrus.
Ehk on aeg märgata meile pakutavaid asendustegevusi, mis hoiavad mõtte eemal elust, elusast, selle loomisest. Kõikjal komistame ülereguleeritusele ja kehitame õlgu – nende (reeglite) väljamõtlejatel on ka palka vaja…
Tehissüsteem, millele oleme käe andnud, manipuleerib meie endiga. Äripäevast võis lugeda ühe ettevõtja väidet: “Äri peab raha tooma, muu jutt on mula.” Selgemini öelda ei saagi. Kõik, mis puudutab tootmist, on seotud äriga, äri vajab reklaami (propagandat) ja reklaam (propaganda) manipuleerib meie tunnete ja hirmudega – ja me ostame (toetame).
Seda saab muuta, kiskudes end sellest tühiprogrammist lahti. Võttes kasutusele oma lapikese maad ja kirjutades sellele oma elavat projekti – projekti, mis takistab maad edasi müümast, sellega tühja äri tegemast. Luues oma ümbruse, mis jääb meid teenima ka tulevikus, teenib meie lapsi ja lapselapsi ja jälle meid endid, kui oleme ringiga siinpool tagasi.
Eluviisi muutmine eeldab mõttekaaslaste leidmist, julgust teha vigu, vigadest õppimist ja teadasaamist, kuidas oma ümbrust ja kogu Maad paremini hoida.
Tõde ei ole mugav, seda ei leia nutitelefonil näppu vedades. Teenigu need tehismaailma vidinad parem elava ja jätkusuutliku ümbruse loomist, mitte teistega manipuleerimist.
Elustame inimeses unustatud lingid
Igas Inimeses on olemas unustatud lingid, mis elustuvad, kui me taastame oma loomuliku ümbruse. Kõik muidugi ei hakka Maa peale oma elavat projekti kirjutama. Ent ka põllumajanduslikul suurtootmisel on piirid ja täna on alternatiivid peaaegu kasutamata.
Midagi inimese väärilist hakkas Eesti pinnal tekkima, kui väiketalud olid elujõus. Paraku tegi ajalugu pöördeid, pidev ümberhäälestumine “uuele” on lõhkunud inimese loomulikku sidet maaga ja Maaga. Ühiskond on ülepinges, lihtsaid asju ei osata näha.
Viimastel aastatel olen tõlkinud üht tänuväärset raamatusarja “Venemaa helisevad seedrid” (autor on ukrainlane). Sõna “Venemaa” tekitab paljudes tõrke. Siiski pole vahet, mis maalt maatark või teadjanaine (-mees) pärineb.
Peaasi, et tegemist on Maalt saadud tarkustega. Inimestega, kes tahavad mäletada natuke kaugemale kui ajalooraamatud ja mõelda natuke ettepoole kui praegune elu.
Võib-olla suutsid mu read äratada Sinus uinuva lootuseseemne. Kui järgmine kord tunned ennast abituna, siis uurid kõigepealt oma sisemisi reserve ja hakkad kirjutama elu projekti. Sündinud maatargana.
Anu Pallas
muhumaalane
