Andres Laiapea
Valimised on läbi. Eesti parlamenti on jäänud alles sama palju erakondasid kui Vene Föderatsiooni Riigiduumasse. Eestile sageli eeskujuks toodavate naabermaade Soome ja Rootsi parlamentides on esindatud poole rohkem erakondasid, Lätis valimisblokkide kaudu veelgi enam. Parlamendis esindatud, aga ka üldse ametlikult registreeritud erakondade arv on Eestis tänaseks üks väiksemaid Euroopa Liidus. See jäine ja lumerohke maa, millele Eesti poliitiline süsteem üha enam sarnaneb, asub mitte põhjas või läänes, vaid hoopis idas.
Artikkel: http://www.syndikaat.ee/news.p...
Valimisaktiivsus oli Eestis nüüd kõrgem kui eelmisel aastal Kosovos, Lätis, Tšehhis, Slovakkias ja Transnistrias, aga madalam kui Belgias, Hollandis, Moldovas, Rootsis, Ungaris ja Suurbritannias. Ühtlasi ka oluliselt madalam kui 25. veebruaril Iirimaal toimunud parlamendivalimistel. Põhjamaadest jääme üldiselt veel kõvasti maha. Kõige lähedasem naaber on meile selles osas Vene Föderatsioon.
On äraütlemata irooniline, et parlamenti allesjäänud erakondadest oli nende valimiste sisuliselt ainsaks kaotajaks Keskerakond, mida seob koostööleping Ühtse Venemaaga, kuid samal ajal astus Eesti suure sammu edasi oma suveräänse demokraatia kapseldumise teel, võttes omaks sama dünaamika, mis on hakanud iseloomustama meie suurt idanaabrit.
2007. aastaga võrreldes tõusis küll veidi valimisaktiivsus, kuid samal ajal kahanes nende kodanike arv ja osakaal, kes on nüüd enda valitud erakonna kaudu esindatud parlamendis. Kui toona andis mõnele parlamenti pääsenud erakonnale hääle 59.3% valimisõiguslikest kodanikest, siis tänavu 56.4%. Enam kui seitseteist tuhat inimest vähem on neid, kelle valitud erakond pääses parlamenti. Parlamentaarse esindusdemokraatia kandepind on nüüd ühiskonnas sellevõrra väiksem, lähenedes vaikselt kriitilisele piirile.
Seejuures tuleb pidada silmas, et kui vaadata valimistel saadud häälte arvu, siis võiksid Riigikogus olla jätkuvalt esindatud nii rohelised kui ka Rahvaliit. Nad kukkusid sealt välja üksnes seetõttu, et Riigikogu valimise seaduses on kaldutud kõrvale põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest. See tähendab, et parlamendis esindatud erakonnad on kehtestanud korra, mis moonutab valijate tegelikku tahet.
Eeltoodust tulenevalt on roheliste ja Rahvaliidu valijatel minu meelest vähemalt moraalne õigus käsitleda valitud Riigikogu ebalegitiimsena ja rakendada selle vastu tänavapoliitikat, sest nende esindatus parlamendis on neilt põhiseadust riivava valimisseaduse abil sisuliselt varastatud. Nimetatud erakondadel ei jää nüüd samuti üle muud kui asuda oma valijate huve kaitsma tänavatel, meeleavalduste ja muude protestiaktsioonide abil, sest neid kahepeale kokku kuute kohta parlamendis, mis neile häälte proportsiooni arvestades kuuluma peaksid, neil ju ei ole.
Kui prognoosisin 2009. aasta sügisel Terve Mõistuse Sündikaadis, et pärast 2011. aasta valimisi jääb Riigikokku alles ainult neli erakonda, siis soovitasin poliitilise pluralismi säilitamiseks alandada valimiskünnist. "Valimiskünnise alandamine ei ole samuti imerohi. See oleks lihtsalt kiire hädaabi," kirjutasin toona. Ettepanek viia Riigikogu valimise seadus kooskõlla põhiseadusega sai hiljem Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehelt negatiivse vastuse. Võimalus, et seda nüüd järgitakse läheneb ilmselt samuti nullile.
Asi ei ole ainult poliitilisse kartelli kuuluvate erakondlaste, vaid ka suure osa ajakirjanike, politoloogide ja õigusteadlaste suhtumises. Kui isegi presidendi õigusnõunik Ülle Madise ja muidu demokraatiast suuri sõnu teha armastav Iivi Anna Masso kasutavad oma avalikes sõnavõttudes kehtiva valimiskorra kaitsmiseks samalaadseid argumente, mida on kasutatud õigustamaks poliitilise konkurentsi hävitamist Venemaal, siis võib öelda, et probleem on märksa sügavam. Suur osa Eesti eliidist tegelikult umbusaldab rahvast, pooldades sisuliselt nn. juhitavat demokraatiat, isegi kui nad seda endale ise veel ei tunnista.
Jah, meil on parlamendis neli erakonda, aga kui vaadata poliitiliste vaadete skaalat, siis on see Vene Riigiduumas täna juba laiem kui Eestis.
Ühtne Venemaa, kommunistid, sotsiaaldemokraatlik Õiglane Venemaa ja Žirinovski liberaaldemokraadid on kahtlemata palju mitmekesisem seltskond kui see, mis võtab nüüd koha sisse Riigikogus. Kuid see on potjomkinokraatia. Ühtne Venemaa on saavutanud valimistel nii suure edu paljuski siiski tänu sellele, et on jätnud valijad sisuliselt ilma tegelikust valikust. Erinevate protektsionistlike meetmete abil on tekitatud olukord, kus ühiskonna peavoolu kuuluvatel valijatel puudub alternatiiv Ühtsele Venemaale, sellel ei lasta lihtsalt tekkida. Midagi sarnast on juhtumas ka Eestis.
Reformierakonna esimees Andrus Ansip avaldas ühes valimisjärgses kommentaaris arvamust, et järgmisteks parlamendivalimisteks luuaks mõni uus erakond, kuid selle juhtumise tõenäosus on tegelikult peaaegu olematu. See on muudetud liiga keeruliseks ja olemasolevas olukorras mõttetuks, sest ennast riigieelarvest doteerivate erakondadega konkureerimine oleks nii kulukas, et keegi ei ole valmis seda tegema, juhul kui selleks puudub poliitilise ladviku varjatud toetus. Viimasel juhul loodakse aga lihtsalt üks uus bränd, millega lollitada neid valijaid, kes on pettunud vanades.
Väljavaade jõuda arenenud demokraatiate hulka on Eestis pärast möödunud valimisi kindlasti ähmasem kui varem. Kui keegi tahab elada lähiajal mõnes tõeliselt demokraatlikus riigis, kus poliitikas esineb reaalne arvamuste paljusus ja vaba konkurents, siis on parim soovitus, minu arvates, emigreeruda ja assimileeruda mõne teise rahva hulka. Aga elatakse ka Venemaal.
Üksikkandidaatidel, kes kogusid nüüd kokku ligi 16 tuhat häält (neist mitmed rohkem kui nii mõnigi parlamenti pääsenud tegelane), soovitan järgida Venemaa demokraatliku opositsiooni, Garri Kasparovi ning teiste selliste aktivistide eeskuju, moodustada liikumise Solidaarsus kohalik analoog, sest kui surve parlamendis esindatud erakondadele lakkab, siis unustatakse teie poolt tõstatatud teemad kiiremini kui kirp aevastab. Muutusi võib kutsuda esile ainult pressingu suurendamine. Seda seadusega lubatud piirides, loomulikult.
ANDRES LAIAPEA: Eesti läheneb Venemaale, kaugeneb põhjamaadest TMS (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
1934. aasta 12. märtsil kehtestatud üheparteisüsteem ja tsensuur läks 1940. aastal sujuvalt üle üheks teiseks üheparteisüsteemiks ja tsensuuriks.
Aga aastal 1936 korraldas Päts kehtivat põhiseadust eirates rahvahääletuse Rahvuskogu moodustamiseks, mille ülesanne olnuks muuta põhiseadus. Kummaliselt läbiviidud hääletusel sai Rahvuskogu 75% poolthääli, mida Pätsi poolt kontrollitav ajakirjandus tõlgendas kui suurt poolehoiuavaldust Pätsile. Fakt on aga, et see hääletus ei olnud demokraatlik. Vahepeal oli viidud vanglatesse veel üle 700 inimese ja kogu riigi propaganda- ja administratiivmasin pandi tööle poolthääletamise kasuks. Igasugune poolehoid vastuhääletamisele oli keelatud ja vastu hääletama kutsujaid koguni karistati. Esimest korda tuvastati Eesti valimistel ka laiaulatuslikku võltsimist. Need valimised olid seetõttu mõnevõrra sarnased Nõukogude-aegsete valimistega.
Rahvarinnet tunnevad tänapäeval eestlased laulva revolutsiooni ajast. Aga juba 1936. aastal moodustas valitsus Rahvuskogu liikmeskonna valimiseks “Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde” (RR).
Oma kandidaatide tutvustamiseks ja kiitmiseks ning teiste halvustamiseks oli RRil täielik sõna-, koosoleku- ja trükivabadus. Kõikide teiste kandidaatide suhtes jäid kehtima kõik eneseavaldamise kohta varem kehtestatud kitsendused. Valimiseelne olukord muutus nii ebademokraatlikuks, et neli endist riigivanemat esitasid selle kohta Pätsile memorandumi, mis avaldati Helsingis. Suurelt osalt boikoteerisid demokraatiat nõudvad Pätsi vastased valimisi. Nii kujuneski olukord, kus kaheksakümnest valimisringkonnast viiekümnes oli üles seatud ainult Pätsi Isamaaliidu kandidaadid. Valimised toimusidki ainult 30 ringkonnas. Oponeerimata kandidaadid loeti valituks ilma hääletuseta.
Rahvuskogu valmistaski uue põhiseaduse ja see pandi maksma Pätsi dekreediga, ilma rahvahääletuseta. Uus põhiseadus astus jõusse 1. jaanuaril 1938. Seda võib nimetada Pätsi põhiseaduseks. Tema toimetamisel ja tema poolt kehtestatud valimisreeglite alusel loodi Rahvuskogu, põhiseaduse kava, tema juhtimisel võeti see Rahvuskogus vastu ja tema dekreediga see kehtestati. Võrreldes eelnevaga, vähendas see rahva õigusi, suurendas riigipea võimu ega garanteerinud enam kategooriliselt kodanike põhiõigusi. Nõnda kehtestatud riigikord ei olnud enam rahvavalitsuslik-parlamentaarne. See oli uus riigikord millele peaminister Eenpalu pani nimeks “juhitav demokraatia”.
Aga aastal 1936 korraldas Päts kehtivat põhiseadust eirates rahvahääletuse Rahvuskogu moodustamiseks, mille ülesanne olnuks muuta põhiseadus. Kummaliselt läbiviidud hääletusel sai Rahvuskogu 75% poolthääli, mida Pätsi poolt kontrollitav ajakirjandus tõlgendas kui suurt poolehoiuavaldust Pätsile. Fakt on aga, et see hääletus ei olnud demokraatlik. Vahepeal oli viidud vanglatesse veel üle 700 inimese ja kogu riigi propaganda- ja administratiivmasin pandi tööle poolthääletamise kasuks. Igasugune poolehoid vastuhääletamisele oli keelatud ja vastu hääletama kutsujaid koguni karistati. Esimest korda tuvastati Eesti valimistel ka laiaulatuslikku võltsimist. Need valimised olid seetõttu mõnevõrra sarnased Nõukogude-aegsete valimistega.
Rahvarinnet tunnevad tänapäeval eestlased laulva revolutsiooni ajast. Aga juba 1936. aastal moodustas valitsus Rahvuskogu liikmeskonna valimiseks “Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde” (RR).
Oma kandidaatide tutvustamiseks ja kiitmiseks ning teiste halvustamiseks oli RRil täielik sõna-, koosoleku- ja trükivabadus. Kõikide teiste kandidaatide suhtes jäid kehtima kõik eneseavaldamise kohta varem kehtestatud kitsendused. Valimiseelne olukord muutus nii ebademokraatlikuks, et neli endist riigivanemat esitasid selle kohta Pätsile memorandumi, mis avaldati Helsingis. Suurelt osalt boikoteerisid demokraatiat nõudvad Pätsi vastased valimisi. Nii kujuneski olukord, kus kaheksakümnest valimisringkonnast viiekümnes oli üles seatud ainult Pätsi Isamaaliidu kandidaadid. Valimised toimusidki ainult 30 ringkonnas. Oponeerimata kandidaadid loeti valituks ilma hääletuseta.
Rahvuskogu valmistaski uue põhiseaduse ja see pandi maksma Pätsi dekreediga, ilma rahvahääletuseta. Uus põhiseadus astus jõusse 1. jaanuaril 1938. Seda võib nimetada Pätsi põhiseaduseks. Tema toimetamisel ja tema poolt kehtestatud valimisreeglite alusel loodi Rahvuskogu, põhiseaduse kava, tema juhtimisel võeti see Rahvuskogus vastu ja tema dekreediga see kehtestati. Võrreldes eelnevaga, vähendas see rahva õigusi, suurendas riigipea võimu ega garanteerinud enam kategooriliselt kodanike põhiõigusi. Nõnda kehtestatud riigikord ei olnud enam rahvavalitsuslik-parlamentaarne. See oli uus riigikord millele peaminister Eenpalu pani nimeks “juhitav demokraatia”.
Arvamus
TRENDING
