Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Artikli juurde | Vaata kõiki kommentaare sellele artiklileKommentaar: II osa, järg eelnevale.
Matk jätkub Hageri kihelkonna keskuse suunas.
Säilinud on muistne Hageri vennaskonna rookatusega palvemaja, kus meenuvad kõige paremini hajusad mälestuslõngad, milliste põim on sügava poolesajandilise Vene okupatsiooniga mällu sööbinud. Sarnased 50-60 aastatetagused mälestused on meeles ka paljudel pagulus-eestlastel üle maailma.
Puhkehetkeks sobis hästi “kiikuv diivan” põliste vahtrapuudega palistatud palvemaja õuepealsel, milline oli võilillede, nurmenukkude ja meelespeade õites ning toomingate valevuses.
Meenusid poolesajandi vanused lapsepõlve mälestused, kui sõjapõgenikust väikese poisina sai ronitud ja turnitud palvemaja hobuste-lasipuudel ning ka kukutud… Olin seetõttu käeluumurruga 1947. aastal Tallinna keskhaiglas tohterdada ning alati meenub mulle haiglasse isa poolt toodud ülioptimistlik raamatuke. Seega ma õppisin lugema väga varaselt ja minu esimene loetud raamat oli “Jänesepoeg kes luuletas” - autoriks Elar Kuus; tegelik nimi on autoril Elmar Kuusik, kelle Vene okupatsioonireziim represseeris. Tänuga ja austusega mäletan selle raamatukese kirjanikku.
Matka edasine siht on kihelkonna järgmine mõis – Rabivere. Rabivere võiks tähendada soode-rabade vahelist “vaikusesaart”. Tänu algkooli paigutamisega mõisahoonesse, on peahoone säilinud ja restaureeritud. Restitutsioonijärgne omanik pole veel oma plaane avanud ning vanaaegne mõisapark on taastamata. Mõisal oli kaunis park, 3-4 tiiki, viinavabrik, hulgaliselt haritud põllumaad ja metsa.
“Metsiku iluna” lokkavad nüüd kõikjal võililleväljad ja lagunenud viinavabriku korstnapesal ootab kurepoeg oma ema. Näha on vaid mõni üksik pudulojus. Enne talude maha jätmist on sageli ka talumetsad lageraiega “kutuks tehtud”.
Kogu matka ulatuses kuni Raplani oli kõikjal “kuulsusrikka Eesti Üliõpilas Ehitusmaleva (EÜE) loodud” laudalobudikke ja teisi - n.n. komsomoli-rupukaid kui Vene okupatsioonisümboleid. Seesama EÜE peaks nüüd “laupäevakutel” hea tahte avaldusena omal kulul need “saamatud lobudikud” lammutama ja utiliseerima, - sest igaüks peab ise oma rämpsu ära koristama…!
Matkal oli üliarmas märgata jälle kiivitajaid põldudel ja madalate alade mätaste kohal tiirlemas. On ju kullerkuppude ja varsakapjade õiteaeg koos nende kaunite tutiga lindude pesitsemislauluga “kii-viit, kii-viit…”.
Tagasisõitu saadab tahtmatult muistne lauluviis:
“ Kas kuuled kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind veel kord tagasi;
kas kuuled kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind….”
P.S. Eriti meeldivaks on kujunemas juulikuine Rapla-Järvamaa kirikute muusikaseriaal suurepäraste esinejatega. Seepärast, kui kiriku uksed on valla - astu alati sisse…
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn, 27. mai 2005
Matk jätkub Hageri kihelkonna keskuse suunas.
Säilinud on muistne Hageri vennaskonna rookatusega palvemaja, kus meenuvad kõige paremini hajusad mälestuslõngad, milliste põim on sügava poolesajandilise Vene okupatsiooniga mällu sööbinud. Sarnased 50-60 aastatetagused mälestused on meeles ka paljudel pagulus-eestlastel üle maailma.
Puhkehetkeks sobis hästi “kiikuv diivan” põliste vahtrapuudega palistatud palvemaja õuepealsel, milline oli võilillede, nurmenukkude ja meelespeade õites ning toomingate valevuses.
Meenusid poolesajandi vanused lapsepõlve mälestused, kui sõjapõgenikust väikese poisina sai ronitud ja turnitud palvemaja hobuste-lasipuudel ning ka kukutud… Olin seetõttu käeluumurruga 1947. aastal Tallinna keskhaiglas tohterdada ning alati meenub mulle haiglasse isa poolt toodud ülioptimistlik raamatuke. Seega ma õppisin lugema väga varaselt ja minu esimene loetud raamat oli “Jänesepoeg kes luuletas” - autoriks Elar Kuus; tegelik nimi on autoril Elmar Kuusik, kelle Vene okupatsioonireziim represseeris. Tänuga ja austusega mäletan selle raamatukese kirjanikku.
Matka edasine siht on kihelkonna järgmine mõis – Rabivere. Rabivere võiks tähendada soode-rabade vahelist “vaikusesaart”. Tänu algkooli paigutamisega mõisahoonesse, on peahoone säilinud ja restaureeritud. Restitutsioonijärgne omanik pole veel oma plaane avanud ning vanaaegne mõisapark on taastamata. Mõisal oli kaunis park, 3-4 tiiki, viinavabrik, hulgaliselt haritud põllumaad ja metsa.
“Metsiku iluna” lokkavad nüüd kõikjal võililleväljad ja lagunenud viinavabriku korstnapesal ootab kurepoeg oma ema. Näha on vaid mõni üksik pudulojus. Enne talude maha jätmist on sageli ka talumetsad lageraiega “kutuks tehtud”.
Kogu matka ulatuses kuni Raplani oli kõikjal “kuulsusrikka Eesti Üliõpilas Ehitusmaleva (EÜE) loodud” laudalobudikke ja teisi - n.n. komsomoli-rupukaid kui Vene okupatsioonisümboleid. Seesama EÜE peaks nüüd “laupäevakutel” hea tahte avaldusena omal kulul need “saamatud lobudikud” lammutama ja utiliseerima, - sest igaüks peab ise oma rämpsu ära koristama…!
Matkal oli üliarmas märgata jälle kiivitajaid põldudel ja madalate alade mätaste kohal tiirlemas. On ju kullerkuppude ja varsakapjade õiteaeg koos nende kaunite tutiga lindude pesitsemislauluga “kii-viit, kii-viit…”.
Tagasisõitu saadab tahtmatult muistne lauluviis:
“ Kas kuuled kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind veel kord tagasi;
kas kuuled kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind….”
P.S. Eriti meeldivaks on kujunemas juulikuine Rapla-Järvamaa kirikute muusikaseriaal suurepäraste esinejatega. Seepärast, kui kiriku uksed on valla - astu alati sisse…
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn, 27. mai 2005
