Viimastest mohikaanlastest - viimastest eestlastest. Blufitajate rallist?

Väga kainestavalt kirjutab Olev Raju: 'Tartu ülikoolis loeti üle 50 aasta tagasi rahanduse tudengitele kaht huvitavat ainet... mis võimaldas kiiresti eristada ausaid ja sisukaid projekte bluffidest... Kuna olen viimane mohikaanlane neist, kellele seda loeti ja kes on veel aktiivne, on mul ilmselt lausa kohustus näidata, kuidas tselluloositehase projekt kõrbeb, kui seda analüüsida'.

Teemat laiendades, lisan maineka moekunstniku aktivist-filosoof-idealisti (LT: minu iseloomustus) Anu Samarüütli kunagise postituse:

'Mulle meenus äkki kunagi kuuldud intervjuu John Perkinsiga, kes on tuntud ka Economic Hitman nime all. Ta töötas 1970-80ndatel peaökonomistina ühes maailma suurimas konsultatsioonifirmas, tehes koostööd tipporganisatsioonidega nagu ÜRO , Maailmapank jne. Tema tööülesanne oli leida riigid, millel oli ressursse ja määrida neile kaela suured ja kallid infrastruktuuri projektid, millest laiemale rahvale kasu ei olnud, kuid millest lõikas tulu väike "eliit". Skeem töötas nii,et enamasti need riigid projektide eest maksta ei suutnud ja sattusid võlgadesse. Sejärel pumbati nad võla katteks nende ressurssidest tühjaks. Selline skeem toimus paljudes maades ja kui riigijuhid keeldusid neid kalleid projekte vastu võtmast, siis nad lihtsalt elimineeriti. Ma hakkasin just uuesti ühte Perkinsi intervjuud uuesti kuulama ja tahes-tahtmata tekkis kohe side Rail Balticuga, kuulake ise...kui nüüd mõelda et täna nõustus "meie" valitsus ka metsade raievanuse langetamisega, siis nüüd on tee lahti economic hitmanidele...

https://eestigeoloog.wordpress...

Ja lõpuks, püüdes mõlemad kokku viia, siin siis -for better or worse- pakun minupoolset väikest 'brain-dropping'-ut (-George Carlin):

RAIL BALTICA- HARULDASTE MULDMETALLIDE/ TSELLULOOSITEHASE - BLUES. Subtiiter: OI PÜHA SELGUS, ARMAS EESTI?

Millest oleme kogu aeg rääkinud? Kui tasuvusuuringud korraga ei pea vett. Kui sellest kuidagi-müstiliselt-mõistmata ei taheta väga rääkida. Kui poliitikud korraga võimule jõudes muudavad meelt (180 kraadiselt!). Ou jeee! Kui kogu seondav arutelu on segane- sogane, serveeritud kui fait accompli. Millega arvad sina, on tegelikult tegemist?

Äkki polegi selles midagi uut: tegemist on kõrgelennulise ärimudeliga? Kui tunnustatud kirjanik Naomi Klein räägib samast oma bestselleris 'Shock Doctrine'. Kui meenutada kunagist Eesti Ekspressi artiklit (mida olen lugenud aga internetist ei leia): 'Eesti väärtuslikud maapõuevarad: 'eestlased sama rikkaks kui norrakad?' Kui hakkavad silmad imekiirelt pilgutama. Kui hakkab selguma teravam pilt, miks 'rahvusriiklus' peab olema aut? Kui korraga lausus politoloog Andres Kasekamp šokeerivalt (parafreseerides): 'kes arvab, et riik kuulub inimestele ei ole rahvuslane, vaid on marurahvuslane'. My goodness, selgitagu seda EL-geopoliitlist-julgeoleku-solidaarse-uusmantrat, tema ise. Ühesõnaga, kui juba natuke fokusseerida ridade vahelisele. Kui mõistagi püstitakse ajju aatelisi põhjuseid, millega EL-i nimel 'suurepildi-inimesi' haarata kaasa. Kui olla muretu, sest põhiliseks on: ara ole luuser, ole viiner (winner)? Kui tuleb võtta võimalusest kinni. Kui püstitatud stsenaariumis jäävad kergeuskliked eitajad ikka kaotajateks. Ja mänedžer/ reeturklass võitjateks....

... on valik ikka meie. Võib 'trendiga'/ 'paratamatusega'/ 'progressiga' kaasa minna ('Resistance is Futile - We are the Borg'- Star Trek). Või, võib pidada kogu kremplit blufiks. Milles oleme ise otsustavad mängijad. Võtta ennast kokku ja lausuda: nii ei pea ju olema! Võib hakata selgemini nägema pooli: Mis on mis? Kes on kes? Is this not war? Ja selle sõja võitmine võib tähendada vaid ühte: silmad lahti, andkem suust ja sule otsast tuld. See on kergendav. Empowering. Beautiful. Või vastupidi. Take your pick. Igal juhul, olen mina Olev Raju ja Anu Samarüütli poolt. Iseseisva, eduka, ilusa, helge ja loodusliku - mitte kolonialiseeritud - Eesti poolt.