Eesti Elu
Villu Tari — juhuse tahtel edukalt Ameerikas
Inimesed 10 Dec 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/12/30575_1_t.jpg
Nädala portree

Hiljuti viibis Torontos Bostoni Eesti Seltsi esimees Villu Tari, eesmärgiga koguda materjali seltsi ajaloo kohta, milles oli talle suureks abiks Tartu College’i arhiiv. Külaline käis ka Eesti Elu toimetuses ning andis intervjuu, jutuaineks Bostoni Eesti Seltsi puudutav ning ka tema enese elukäik.

Villu Tari on seltsis tegev olnud ligi 20 aastat, neist kaks viimast esimehena.

Bostoni Eesti Selts asutati 18. aprillil 1936, seega tähistatakse kevadel 75.a. juubelit. Seltsi asutaja-isaks tuleb kahtlemata pidada Ludwig Juht’i, kontrabassimängijat, kes saabus Eestist Ameerikasse 1934.a. Bostoni Sümfooniaorkestri tollase dirigendi Sergei Koussewitzky isiklikul kutsel. Olgu öeldud, et jäädes kogu oma eluks orkestri koosseisu, sai Juht’ist üks maailma tuntumaid kontrabassimängijaid, kelle tehnikat õpetatakse muusikaüliõpilastele veel tänagi, palju aastaid hiljem.

Nii tekkiski Bostonis rahvuslikule ning kultuurilisele pinnale rajatud organiseeritud eestlus ja nõnda on see püsinud tänini.

Võrreldes Torontoga on Bostoni eestlased mööda ümbruskonnas asuvaid väikelinnu laiali pillutatud, puudub ka oma maja, kus koos käia. Üritustele, mis toimuvad erinevais paigus, tullakse kokku vahest päris pika maa tagant. Bostoni ümbruse eestlaste täpset arvu on raske nimetada, kuid ringkirja saavad umbes 100—150 inimest. Kooskäimiskohtadena vaadatakse enamasti ikka, et leiaks selle võrdlemisi soodsa hinnaga, sest elatakse „jõudumööda“.

Kui tihti koos käiakse? Katsutakse kokku tulla ikka igal kuul vähemalt korra ja üritusi on mitmeid. Vast kõige käidavamaks on suvepäev, kuhu käesoleval aastal näiteks tuli kokku 120—130 inimest. Tähtsal kohal on loomulikult Jõulukirik ja sellele järgnev pidu, kus pakutakse perenaiste omavalmistatud verivorste koos kapsaste ja kartuli ning pohlamoosiga. Lastele tuleb Jõuluvana. Käesoleval aastal lisandub ürituste hulka ka kohalike käsitööhuviliste poolt korraldatav Jõululaat.

Loomulikult tähistatakse igal aastal Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva, kuhu on traditsiooniliselt lisaks peokõnelejale alati kutsutud ka lätlaste ja leedulaste esindajad. Esinevad professionaalsed muusikud, nagu näiteks sopran Epp Karike Sonin, Mike Peipman jpt.

Möödunud aastal taas-avati Bostonis ka eesti kool — põlvkondade vahetus jõudis jälle sinnamaale, kus viimaste õpilaste lapsed hakkasid kooliikka jõudma. Esmalt hakkasid aktiivsemad emad kodudes koos käima; kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et eesti kooli uksed tuleb taas lahti teha. Õppetöö toimub kaks korda kuus, momendil on kooli registreerunud kümmekond last ja järelkasvu paistab veel tulevat.

Rahvatantsu on Bostonis vaheaegadega tantsitud juba pikka aega. Viimane suurem tantsimine toimus 1992.a. New Yorgi Estole eelnenud ja järgneval perioodil, mil Villu Tari koos abikaasa Kaariga trupi kokku panid. Siis aga tekkis pikem paus, kuni paar aastat tagasi noored taas tantsuhimu ilmutasid ja praegu tegutseb Bostonis jälle neljast paarist koosnev rahvatantsugrupp.

Bostoni Eesti Seltsis on viimase paari aasta jooksul toimunud ka mõningaid uuemaid üritusi, mida traditsiooniks on küll veel vara nimetada. Näiteks hakati aprillis taas tähistama seltsi sünnipäeva. Samuti toimus läinud kevadel esimene ajaloopäev — kuulati ja vaadati pildis Villu Tari poolt koostatud ettekannet eestlaste väljarändest läbi sajandite.

Seltsi omavaheliseks suhtlemiskeeleks on ikka olnud eesti keel, aga kui keegi hästi aru ei saa, kuid soovib tegevusest ometi osa võtta, minnakse vajadusel üle ka inglise keelele, et mitte kedagi tegevusest kõrvale jätta.

Nii toimus 9. oktoobril esmakordselt ingliskeelne EstoFest 2010 eesmärgiga tutvustada eestlasi ja Eestimaad ka teistele rahvustele. Linastus film „Laulev revolutsioon“ ning selle tegija Jim Tusty kõneles filmi saamisloost. Esinesid rahvatantsijad, välja pandud oli ka Eestit tutvustav näitus.

Villu Tari soovitab sedasorti tegevust ka teistele Eesti seltsidele — mitte korraldada üritusi vaid iseendi lõbustamiseks, vaid minna ka oma ninaotsast pisut kaugemale ning tutvustada ülejäänud maailmalegi oma kodumaad — meil on, millest rääkida... EstoFesti on Bostonis kindlasti kavas korrata.

Ajaloopäeva järelkajana moodustus seltsi juurde ka entusiastidest ajalooklubi ehk
„A-Club“, mille peamiseks ülesandeks on koguda vastloodud Bostoni Eesti Seltsi Arhiivi kokku laialipillutatud materjale seltsi tegevusest läbi aastate. Järgmisel ajaloopäeval kavatseb Villu Tari rääkida seltsi sünnist 1936.a. ja mis toimus vahetult peale selle loomist.

Toronto TC arhiivi külastus on olnud selles osas suureks abiks. Ajaloolist mälu peab Villu väga oluliseks, eriti noorte puhul, sest ainult nõnda tekib inimestel oma seltsiga parem side ja tunne, et kui seltsi on nii palju aastakümneid hoitud ja tänasesse päeva kätel kantud, tuleb seda meilgi edasi teha; nii tekibki järjepidevus.

*

Peatume lühidalt ka Villu Tari enese elukäigul, mis on olnud üsnagi kirev ja sündmusterohke. Sündinud Pärnus ja kasvanud üles Lõuna-Eestis Sangastes. Kooliteed alustas Sangaste lossikülas asunud algkoolis, mis oli omal ajal asutatud rukki-krahvi Friedrich Georg Magnus von Berg’i poolt, eesmärgiga talurahvast harida. Sellest koolist on läbi käinud terve tema emapoolne suguvõsa.

Alates 5. klassist jätkus haridustee Otepää Keskkoolis. Järgnes Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder Tallinnas, mille Villu Tari lõpetas näitlejana 9. lennu koosseisus 1980.a.

Esimeseks töökohaks sai Eino Baskini vastloodud huumori- ja satiiriteater „Vanalinna stuudio“, olles mõnede teiste kursusekaaslastega selle asutamistrupi liige. Viie aasta jooksul sai kaasa tehtud pea kõigis lavale toodud etendustes. Siis otsustas Villu Tari aga mõneks ajaks teatrist eemale tõmbuda ja kolis vastloodud perega Sangaste maile tagasi. Esinemispaus ei kestnud aga kuigi kaua ning juba paari aasta möödudes astus ta taas lavalaudadele Eesti Riikliku Filharmoonia soolo-artistina. Keskmiseks koormuseks kujunes umbes 260 kontserti aastas, sealhulgas pikad rännuteed koos eesti ansamblite ning kultuurigruppidega mööda tollast Nõukogude Liitu. Lemmikzhanriks kujunes poliitiline satiir. Juhtus sedagi, et tema peale saadeti Tallinnasse kaebekirju ja ähvardati esinemiskeeluga. Ühesõnaga valitses loomingulise inimese jaoks tol ajal mõnes mõttes keeruline, aga samas huvitav aeg, kus end suisa vabalt väljendada ei saanud, aga ütelda tahtsid ju ometi. Ja ütlesidki.

1987.a. esitas Villu Tari tollasele Eesti kommunistlikule valitsusele soovi ütelda lahti Nõukogude Liidu kodakondsusest ning lahkuda riigist, tuues põhjuseks poliitilise, usu- ning sõnavabaduse puudumise. Avalikud esinemised näitlejana keelustati, aga mitteametlikult jätkus tööd ometi ja teenistusest siiski puudust polnud. Kaks aastat hiljem tema palve rahuldati ja anti võimalus ennast nõukogude kodakondsusest lahti osta. Vastudokumendina anti pihku vaid väljasõiduviisa. Kuna pere oli vahepeal lahku läinud, asus ta rändama üksi.

Sihtpunkti ei olnud, mõte oli minna Kanadasse, Torontos elava onu juurde, kes oleks teda kindlasti ka vastu võtnud, aga juba Austrias olles tekkis võimalus ühe põgenike-organisatsiooni abil immigreeruda Ameerika Ühendriikidesse. Kõik oli taas juhus, et ta sattus just Ameerika idarannikule, Bostoni ümbrusesse.

Esimeseks töökohaks oli ühes hamburgeri-restoranis akende pesemine, siis grillis ta mõni aeg liha, keerutas pizzasid, külvas muru ja ehitas.

Esimese Ameerika-aasta lõpus tekkis viimaks ka kontakt Bostoni eestlastega — jällegi juhuse kaudu — ja teadasaamine Bostoni Eesti Seltsi olemasolust.

1992.a. tegi ta juhutöödega lõpparve ning asus tööle Ameerika Häälde Washingtonis, kus ta töötas ligikaudu viis järgnevat aastat, alustades uudiste lugemisega ning hiljem Eesti osakonna produtsendina. Tekkis uus perekond, Eesti oli taas vaba ning raadiotöö „Hääles“ kaotas omamoodi mõtte ning nõnda koliti taas Massachusetts’isse tagasi; sooviks oli õppida lisa Washingtonis omandatud raadiokogemusele ja nõnda seadis ta sihi televisiooni kasuks.

Esimene töökoht oli ühes kohalikus uudistejaamas produtsendi assistendina, samal ajal kodulinnas Chelmsfordis asuvas kohalikus TV-jaamas vabatahtlikuna abiks käies. Peatselt tuli kodu ligidalt aga tööpakkumine ja praeguseks on ta „Chelmsford TeleMedias“ töötanud juba ligi 15 aastat, tehes läbi kõik karjääriastmed, kaameramehest programmidirektori kohale. Stuudio on tema sõnul omataoliste hulgas üks vanimaid terves Ameerikas ja New England’is tuntakse seda tervel rannikul, eks ole selle tõestuseks ka stuudioseinu katvad auhinnad, nii regionaalsed kui ka üleriiklikud. Erinevalt paljudest teistest väikestuudiotest vändatakse aastas vaatajate ette ka terve rida dokumentaalfilme; Villu ise on teinud näiteks ka tutvustava doku-klipi Eestist.

Villu elab koos abikaasa ja 7-aastase pojaga eespoolnimetatud väikelinnas; 10 aastat tagasi otsustas ka tema vanem poeg esimesest abielust isa juurde Ameerikasse kolida, kus ta on tänaseks lõpetanud edukalt ülikooli lennundusinsenerina.

Bostoni Eesti Seltsis valiti Villu Tari kohe alguses juhatusse abisekretäriks, kus ta hakkas koostama ringkirju, millest tänaseks on välja kasvanud Bostoni Eesti Seltsi laualeht „Bestonian“; pärast Washingtonist naasmist oli ta 8 aastat abiesimeheks, noorema poja sündides tegi juhatuse töösse pausi, ent valiti kaks aastat tagasi taas „tegijaks“, sedapuhku seltsi esimeheks.

Lisaks ajaloole huvitub ta ka muusikast, omades umbes 15.000-st plaadist koosnevat isiklikku kogu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus