Vilja Kiisler: Vaikiv ajastu on käes DELFI (2)
Arvamus 18 Feb 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2011/02/31429_1_t.jpg
Vilja Kiisler www.DELFI.ee

Foto: Andres Putting
Psühholoogilise kaitse nime all on riik asunud jõuliselt kontrollima ajakirjandust, mille enesetsensuuri on niigi jõudsalt suurendanud hellitavalt allikakaitseseaduseks kutsutav meediaseadus.

Nädalavahetusel Narva-Jõesuus toimunud konverentsi, mille pealkiri oli „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud“, ei vaikitud avalikkuse eest küll päriselt maha, küllap teadmises, et nii pisikeses riigis tulevad kõik asjad ükskord välja. Uudistest käis selle toimumine läbi, ent kinnisel üritusel osalenud ei tohi avaldada, kes olid kohal, kes esinesid ja mida räägiti. Kõneldu pidi jääma ja jäigi off the record.

Üht-teist tuli siiski avalikuks. The Economisti toimetaja Edward Lucas, kelle sõnu pannakse Eesti ajakirjandusruumis vägagi tähele, kirjutas Postimehes, et talle hakkas ürituse tonaalsus räigelt vastu. „Konverentsil esitatud sõjaline analüüs oli rõõmutu, vapustav ja kohe tegutsemist nõudev,“ kirjutab Lucas. „Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.“

Millest järeldan, et ürituse kõige tähtsam eesmärk oligi tegutsemisjuhiste jagamine ajakirjandusele. Suuniste andmine, kuidas kajastada „tundlikke teemasid“ sobivas võtmes. Psühholoogiline kaitse, nagu isegi aru saate, on niivõrd püha üritus, et siin peavad ajakirjandus ja riik tegutsema käsikäes, kusjuures seda, mida ja kuidas käsitleda, ei tohi ajakirjanikud välja mõelda oma peaga. Ei, seda ütleb riik. Sest ajakirjanike ülesanne on „mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet“.

Ma ei usuks oma silmi, kui autori nimi ei veenaks, et kõneldakse tõtt.

„Oleks hirmuäratav, kui Eesti ajakirjanikud suhtuksid oma maa juhtidesse samasuguse aupaklikkuse ja lömitamisega nagu nende piiritagused kolleegid,“ kirjutab Lucas, öeldes lahtise tekstiga välja ürituse tegeliku sihi; selle, mida nõuti ja taotleti — ajakirjanduse allutamist riigi huvidele.

Pange tähele, et see kõik sünnib napilt paarkümmend aastat vaba olnud Eestis ja seda ei vii ellu mitte okupandid piiri tagant, vaid meie oma „riigimehed“.

Tuletame meelde, kust see psühholoogilise sõja jutt üldse lahti läks. Täpselt aasta tagasi ütles kaitseväe juhataja, kindralleitnant Ants Laaneots Eesti Vabariigi 92. aastapäeva paraadil Tallinnas Vabaduse väljakul: „Mõjutusoperatsioonid ja vaenulik propaganda omakorda võivad desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet. Neid tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärgiks laiemalt on rahva identiteedi murendamine, selle asendamine ja hävitamine. /---/ Paraku ei saa vaenulike mõjutusrünnakute tõrjumisel loota ainult talupojatarkusele, sest suured riigid kulutavad selleks rindejooneta sõjaks miljardeid. Eesti vajab immuunsüsteemi. Meie rahvuslik psühholoogiline kaitse tuleb üles ehitada laiapõhjalisele ja tugevale alusele.“

Veel kord kõneles Laaneots samast eelmise aasta novembris kaitseväe 92. aastapäeval peetud kõnes, kui sõnas: „Vastase ja igasuguste Lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut.“ Sami Lotila viimane jutuke ilmus Õhtulehes oktoobris.

Psühholoogilise kaitse seminari avas president Toomas Hendrik Ilves, taasiseseisvunud Eesti kõige meediavaenulikum president. Pressivaenlase tiitel anti talle küll eelkõige ajakirjanike pettumusest uue meediaseaduse väljakuulutamise pärast. Eks loodeti, et omal ajal ka ise ajakirjanikuleiba söönud intellektuaalikuulsusega president jätab meediavaenuliku seaduse välja kuulutamata. Seda ei juhtunud.

Ilvese halvustaval suhtumisel ajakirjandusse on hulgaliselt isiklikke põhjusi. „Tintla“ on ju avalikkuse ette toonud Ärma joki, vassimise päritolu ja keeleoskusega, selgitamata suhted USA luurega, Kadrioru pressišefi KGB-mineviku. Presidentuuri alguses noriti palju Ilvese viletsa eesti keele, kõnekomistuste, nätsunärimise ja vales kohas taskusse ununenud käte pärast. Rääkimata kahe ja poole aasta tagusest salapärasest muhust otsa ees, aga ka Luukas Ilvese pehmest maandumisest kaitseministeeriumis.

Siinkohal ei tasu vahest meenutatagi Evelin Ilvese kirglikke heitlusi meediaga, mis „külaliste kaitsmise“ eesmärgil päädisid aasta tagasi sellega, et presidendi vastuvõtule lubati ainult ametlik fotograaf. Enamgi veel, läinudaastase vastuvõtu rikkusid mäletatavasti kätlemistseremooniat katkestanud intervjuud, mistõttu kõiki presidendi külalisi avalikkus ei näinudki ning asjast huvitatul puudus tervikpildi kokkupanemise võimalus. Hiljem tänas Kadriorg ETV-d suurepärase „koostöö“ eest vabariigi aastapäeva kajastamisel.

Nende tagasivaadetega lähiminevikku tahan öelda, et „psühholoogilist kaitset“ ei looda loomulikult üheainsa kinnise üritusega. See toimib juba. Arvatavasti siiski mitte nii efektiivselt, kui asjaomased sooviksid, sest peale Lucase ilmutas irooniat kõnealuse konverentsi meeleolude suhtes ka Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi. Hõbemägi oodanud nimelt, et „korraldajate huumorimeele tõestuseks näidatakse õhtul filmi “Mehed, kes jõllitavad kitsesid” või vähemalt “Saba liputab koera““, ent seda muidugi ei juhtunud. Psühholoogiline kaitse on liiga tõsine teema selleks, et kellelgi lubataks selle arvel nalja visata.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus