Viido veerg : Vanale heale ajale mõteldes (2)
Arvamus 25 Jan 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Just enne jõule sõitsin koos Velloga, kes mind maal Kurenurmel talutöödel aitab, Võrust tagasi koju. Käisime Maxima kaubakeskusest jõulukinke ostmas. Võrus on tekkinud palju uusi suuri kaubanduskeskusi, nii et ma ei saa tõesti aru, kuidas need sinna kõik ära mahuvad. Kaubanduskeskusi kerkib aga kogu Eestis nagu seeni pärast vihma. Maxima kuulub Leedu ärimeestele ja selle hinnad on võrdlemisi madalad teiste sarnaste kauplustega võrreldes.

Igatahes, kui me sõitsime läbi riigimetsa lumiseid teid pidi Sõmerpalu kaudu Kurenurmele, nägin ma tee ääres seismas kolme noort meest. Imelikuna tundus mulle see, et nad püüdsid kangesti muretud välja näha, huuled olid neil nagu vilistamiseks torus ja mehed vaatasid huvitunult üles taevasse. Küsisin Vellolt, kas need kolm ei tundu talle kahtlased. Vello hakkas naerma ja küsis minult, kas ma märkasin tee ääres kraavis üht kuusepuud. Eks meie lähenedes hakkas meestel hirm, et nad võivad vahele jääda – minu vana Lada paistis pimedas välja, nagu ta oleks kohaliku metsavahi auto, aga riigimetsast puu langetamise eest võib saada 18.000 krooni trahvi.
Kuigi see summa on kohalike jaoks ületamatult suur, varastatakse kuuski sellele vaatamata.

Kui me juba mu talu õuele jõudsime, tahtsin ma Vellolt teada, kust meie jõulupuu pärit on. „Parem ära küsi, sa ei taha seda teada,“ tuli kiire vastus.

Kohtus ei tehta trahvi mitte puu mahavõtmise eest, vaid selle eest, et sa oled rikkunud looduse tasakaalu, hävitanud ja varastanud riigi vara. Nõukogude ajal oli auasi riiki varastada, kuid nii ei ole see enam täna. Vello kinnitas ometi, et meie jõulupuu on meie oma metsast.

Ma kaunistasin puu nende ehetega, mida minu abikaasa Heli ema ja isa olid juba aastakümneid kasutanud. Heli ütles, et igas eesti peres on täpselt samasugused kuuseehted, sest ainult selliseid omal ajal poest saada oli. Tänapäeval on muidugi igasuguseid sätendavaid ja vilkuvaid kaunistusi võimalik osta igast poest. Mis aga tundub mulle praegugi uskumatu – siin pannakse kuusele elava leegiga küünlad!

Olen juba enne kirjutanud, et mõni aeg tagasi olid Vellol suured probleemid alkoholiga. Nüüd pole ta seda kasutanud juba mitu kuud. Olen juba pikemat aega olnud valvel, et äkki hakkab Vello jälle jooma, aga ta on mind suutnud üllatada sellega, et pole tilkagi viina suhu võtnud. Sel päeval rääkis ta mulle, et tal on plaanis minna kolmeks kuuks Norrasse tööle, pärast seda tuleb ta tagasi ja aitab ühel meie naabril maja ehitada. Mulle tundub, et Vello on oma eluga joone peale saanud.

Vello tahtis teada, kas mina oleksin nõus hoidma pilku peal tema majal sel ajal, kui ta ära on. Jah, kõik võib elus muutuda – ma pole Vello jaoks enam nii tähtis mees, nagu ma enne olin. Ja mina võin kinnitada, et Vello on väga kohusetruu, aus ja täpne töömees, kui ta suudab olla kaine. Temasugused on Eestis kõikjal hinnas.

Sel suvel hakkas Vello oma sauna remontima, olin talle abiks. Selle asemel, et tulla õhtul kell seitse minu juurde õhtuseid TV-st uudiseid vaatama, vaatab ta oma kodus uudiseid. Jõuludeks kinkisin talle korraliku antenni. Nii võiks öelda, et täna olen mina see, kes Vellole abiks on. Kui ma seni olen teda aidanud, nagu naaber seda ikka teeb, siis varsti pean vist ütlema talle, mis mu tunnihind on…

Imelik küll, aga ma pole üldse kindel, kas mulle see uus Vello nii väga meeldibki. Mulle meeldiks, kui asjad kulgeksid nii, nagu nad alati on kulgenud. Nüüd pean ma leidma enda tallu uue töömehe. Ega ma teda ei jõuagi enam enda juurde tööle palgata. Mis veelgi hullem – varsti pean ma Velloga võistlema, kui ma tahan endale head töömeest leida. Midagi pole parata, aga mulle tundub, et mina pole enam asjade üle otsustaja ja kui teised liiguvad edasi, siis mina seisan paigal.

Ma tunnen puudust nende vanade heade aegade järele, kui mina olin see inimene, kes kõike teadis, renessansi aja inimene, kes maalib, kirjutab, laulab ja peab kahte restorani Eesti pealinnas Tallinnas.

Mõtlen tagasi sellele, kui teistmoodi oli elu 15 aasta eest. Nüüd, 2008. aasta esimesel kuul on mul hea meel teadmisest, et meie lapsed mäletavad praegusi päevi kui vana head aega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus