Viido veerg: Üllatuspidu (1)
Arvamus 14 Jul 2006 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2006/13740_1.jpg
Jälle on käes aeg pidada üht minu paljudest sünnipäevadest. Seekord peaks tulema tõesti suur sündmus – ma saan 60 aastat vanaks! Nagu iga teine minuealine, nii pean minagi tõdema, et ma ei tunne end 60-astasena. 60-aastane on vana, aga mina ei ole ju vana!

Hommikuti küll on kondid vähe kanged ja võtab natuke aega, et liikuma saada. Söömisega on ka suhe natuke teine, mitte kõike ei saa ma enam süüa ilma zantacita. 35 aastat tagasi jätsin ma maha joomise ja sellest peale pole ma alkoholi suhu võtnud. Suitsetamise jätsin maha umbes samal ajal. Enne tõmbasin päevas ära 3 pakki Marlborot. Peaaegu kogu elu olen ma olnud taimetoitlane.

Minu isa oli ravitseja moodi mees sel ajal, kui ma olin umbes 10-aastane. Ta ravis inimestel foobiaid ja sarnaseid asju hüpnoosi abil. Tema otsustaski, et liha süüa on halb. Ma arvan, et ta hüpnotiseeris ka meid, lapsi, ja ütles, et me oleme taimetoitlased. Arvatavasti olen ma niisugustele mõjutamistele väga vastuvõtlik. Ainult sõjaväes olles ei pääsenud ma liha söömisest, hiljem hakkasin jälle taimetoitlaseks.

Kui ma esimest korda Eestisse tulin ja inimesed kuulsid, et ma ei joo ega suitseta ja olen veel ka taimetoitlane, siis vaadati mind kaastundliku pilguga ja öeldi, et ega ma esimest talve Eestis küll üle ei ela.

Nüüd, kui ma saa 60, otsustasin ma seda sündmust mitte üle tähtsustada. Just mõni päev tagasi olin ma ühel suurel juubelil – Mari-Ann ja Tunne Kelam tähistasid koos oma tähtpäevi. Oli tänujumalateenistus Kaarli kirikus ja vastuvõtt Kadrioru lossis. Oli tõesti südamlik ja tore pidu.

Eestis on suvel raske midagi planeerida või ette võtta, sest tundub, nagu oleks elu seisma jäänud. Kõik puhkavad, on ära sõitnud, iialgi ei tea, mis ilm parajasti on, kas sajab või lõõskab päike. Kui mul eelmine kord juubel oli tulemas, mõtlesin, et sellest tuleb eriline pidu. Rääkisin läbi Eesti Maja kokkadega, kes tegid parimad söögid, mida nad teha oskasid. Olin just novembris korraldanud üllatussünnipäeva oma naisele ja talle meeldis see väga, sest ta ei pidanud ise millegi pärast muretsema, millegi eest vastutama ja võis nautida oma tähtpäeva. Kuid oma juubelil ei tulnud ma selle pealegi, et Eestis on kombeks, et sünnipäevalaps korraldab kõik ise – kutsub külalised ja tegeleb söökidega.

Kui mu sünnipäev oli lõpuks käes, poseerisin ma enne loodetavat pidu kööginoaga suure tordi ees. Ja sellest peale algasid mu mured – kaameras polnud filmi sees. Otsustasin mitte muretseda, sest küll mõnel külalisel ikka kaamera kaasas on ja ma saan teha nii palju pilte, kui süda kutsub. Istusin ja ootasin. Mu naine lippas ringi, sättis lauda ja lilli. Kõik oli valmis üllatuspeoks. Ma istusin ja ootasin, aga kedagi ei tulnud. Lõpuks, õhtul kella 9 ajal küsisin ma naiselt, kes istus minu kõrval ja näksis salatikausist midagi:

“Ma ei saa aru, keda sa kutsusid täna sünnipäevale?”
“Mina?!” küsis ta täis üllatust.

Ja siis sain ma aru, et minu üllatus oligi see, et mingit üllatust ei tule…


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus