Eesti Elu
Viido veerg: Teateid Võrumaalt (1)
Arvamus 17 Apr 2009 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Maal elades tuleb juua ka maapiima. Üle päeva toob seda mulle naabritüdruk Kristi, kelle vanemad Aivar ja Kaie Hera peavad talus lehma. Talu ise kuulub Aivari isale Villule, kes töötab Tallinnas insenerina. Villu sai Nõukogude ajal medali oma leiutise eest, milleks oli valguse ja värvide filter. Patenti talle Vene ajal ei antud, küll aga sai ta selle siis, kui Eesti taastas oma iseseisvuse. Villu rääkis mulle, et ta töötab firmas, mille omanik on sakslane. Seal on ametis veel kümme pensionil teadlast, nad töötavad välja tooteid, mida müüakse üle maailma. Mina ei ole teadlane ja ei saa tehnilistest nüanssidest aru, küll aga näen ma, et Eestil on ajusid, mida kasutatakse suurepäraselt ära. Villult kuulsin ka, et nendel tööpuudust karta ei ole. Eesti nuputab praegu kõvasti selle üle, mida saaks eksportida, ometi on siin tohutu potentsiaaliga inimesi, kes praegu omadega vaevalt toime tulevad. Ma mäletan, kuidas 1990-ndatel aastatel polnud üle 35-aastastel inimestel võimalik tööd leida, sest otsiti neist nooremaid. Tänaseks on asjaolud küll muutunud, kuid ikkagi on tuhandeid vanemaid inimesi, kes oleksid võimelised töötama, kuid kes on kõrvale jäetud. TV-uudistes näidati isegi seda, kuidas politseikoerad, kes on juba aastaid ametis olnud, vahetatakse välja väiksemate koerte vastu, ikka selleks, et raha kokku hoida. Väike koer võib küll hea olla narkootikumide väljanuhkimisel, aga kui on vaja kurjategijat kinni püüda, siis neist pisikestest loomadest palju abi ei ole.


Tallinna linnapea Edgar Savisaar tuli lagedale umbes samasuguse rahasäästmise mõttega. Algul pidasin tema mõtet isegi naljaks, aga siis selgus, et tal on tõsi taga. Nimelt on pealinn jätnud eelarvesse 25 miljonit krooni selleks, et õpetada välja kasse, kes oleksid pimedatele juhiks. Uudistes näidati pimedat naist, kes kõndiski kassi juhtimisel. Asja nõrk külg on see, et koer pole pimedale mitte ainult juht, vaid ka kaitsja, kui vaja, aga kassist küll rünnaku korral abi ei ole. Mis juhtub siis, kui pimedat kassi näeb mõni suur hulkuv koer ja otsustab tema kulul nalja teha? Siis ei lõpe kogu see lugu sugugi mitte naljakalt. Minu meelest saaks Tallinna linn seda 25 miljonit küll paremini kulutada.

Villu lapselaps Kristi astub koolist tulles alati minu juurest läbi, sest meie talu jääb bussipeatuse ja tema kodu vahele. Kristi on 9aastane ja õpib koolis inglise keelt. Et teda aidata, laulame me kahekesi ingliskeelseid laule. Mina mängin klaverit, tema seisab minu kõrval ja jälgib teksti, kuni laulu sõnad on nii selged, et ta võib juba üksinda laulda. Üks laul, mida me õppisime, oli Leonard Coheni „Hallelujah!“. „See on „Shreki“ laul!“ hõiskas Kristi. „Shrek“ on tõlgitud eesti keelde ja seda näidati siin televisioonis.

Mulle meenus, kuidas mina õppisin lapsena eesti keelt – kõige parem oli seda teha laulude kaudu. Nüüd ma loodan, et Kristil on samast meetodist palju abi. Siinsetel lastel on seda parem teha, kui oli meil omal ajal. Nemad puutuvad inglise keelega igal pool kokku, olgu see siis internet, filmid, raadio või TV. Meie ei kuulnud eesti keelt mujal kui kodus, Eesti Majas või kirikus, aga skaudilaagris meid sunniti rääkima ainult eesti keeles.

Kristi rääkis mulle, et tal on nüüd väikesed tallekesed. Ma ei pööranud algul ta jutule suuremat tähelepanu. Aga siis ühel päeval ta küsis, kas ma tahaksin teda saatma minna, siis on tal lõbusam ja mina saan tühjad piimanõud tagasi viia. Kui me Kristi kodutallu jõudsime, siis näidati mulle ka tallekesi. Kristi ema Kaie seletas, et nad ei kasvata lambaid mitte villa jaoks, vaid lihaks. Et Kristi on maatüdruk, siis saab ta sellest aru ja ei nukrutse nii kurba uudist kuuldes, sest see on elu loomulik osa.

Jah, elu Kurenurmes Võrumaal läheb edasi. Ja mul on väga hea meel, et mina olen osa sellest.


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus