Viido veerg: Mõttevahetus sõbraga (3)
Arvamus 28 Mar 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kas te olete mõelnud Aafrikasse investeerimise peale? Selle küsimuse esitas täna hommikul CNN. Isegi kui mul oleks palju üleliigseid finantsvahendeid, ei huvitaks Aafrika mind karvavõrdki. Minu õde Irja on elanud Nigeerias, Kamerunis ja Burundis ning sünnitanud seal ka oma kaksikud – talle meeldis Aafrikas. Ta rääkis, et tema meelest kajab kogu Aafrika rütmilisest muusikast, millega kõik kaasa lähevad.

Mina eelistan Eestit, oma kodumaad, ja sellisena, nagu ta on. See on midagi, mida mõistavad selle maa patrioodid ja mille vastu võitlevad dissidendid.

Ühte hoidvas perekonnas ei tehta sellest numbrit, kui üksteise peale häält tõstetakse, aga kui väljastpoolt peret keegi seda teha proovib, siis ühinevad pereliikmed kohe nagu üks mees võõra vastu.

Kohtasin ühte vana tuttavat, kellega töötasin omal ajal koos Kaitseväe Peastaabis ja keda ma polnud aastaid näinud. Ta on Eesti venelane. Olin kindel, et ta on poliitiliselt Vene-meelsetel seisukohtadel, näiteks pronkssõduri küsimuses. Meie arutelus Eesti seisukoha üle Kosovo iseseisvuse küsimuses oli ta otsekohe samal arusaamisel, mis on Venemaal, kinnitades, et igasugune sellise iseseisvustaotluse toetamine mõjub globaalselt ja maksab end hiljem kätte, nimetagem näiteks baske või tshetsheene, Taiwani või Küprost. Uudised räägivad meile sellest, et Tiibet ongi juba julgust saanud. Kas mitte USA ei tõkestanud samasugust aktsiooni oma kodusõjaga 1860-ndate aastate keskel?

Minu vene sõber küsis, miks albaanlased Kosovos polnud serblastele tänulikud selle eest, et neil lasti Serbias elada. Aga ta jäi oma vastusega hätta, kui ma küsisin talt vastu, miks venelased Eestis pole tänulikud selle eest, et eestlased lubavad neil siin, oma kodumaal Eestis elada. Ma olen kaks korda Kosovos käinud ja rääkinud mõlema poole inimestega ning saanud kinnitust oma mõttele, et need kaks poolt suudavad hakkama saada ainult sellise tugeva käe all, nagu oli seda Tito. Kui Kosovo iseseisvust praegu ei tunnustataks, võib see olukorra tulevikus teha hullemaks, kui see juba praegu on.

Kui ma mõtlen enda peale, kes ma pean end Eesti patrioodiks, ei näe ma mingit konflikti selles, et ma olen lojaalne nii Ameerika Ühendriikidele, kus ma kasvasin üles, kui Eestile, oma kodumaale. Kas ka mu vene sõbra lojaalsusega on asjad samasugused? Ma kahtlen selles.
Mu sõber jutustas alljärgneva loo.

Kaks rotti, üks vana ja tark, teine noor ja kogenematu, jooksevad kanalisatsioonitorus ringi ja teevad oma igapäevaseid toimetusi, kui äkki tõstab töömees eest kanalisatsioonikaevu kaane ja päikesevalgus pääseb kaevu. Noor rott pistab pea uudishimulikult kaevuaugust välja, et näha seda suurepärast talle tundmatut maailma. Nähes sinist taevast ja tundes värske õhu lõhna, küsib ta vanalt rotilt, mis see kõik on. Vana ja tark vastab talle, et see on suur ja kaunis maailm.

„Aga miks siis meie sinuga elame selles pimedas ja haisvas solgitorus?“ tahab noor teada.

„Aga sellepärast, mu noor sõber, et see on meie hea ja armas kodumaa,“ vastab talle elukogenud kaaslane.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 21 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus