Viido veerg: Kuidas säästa rasketel aegadel (1)
Arvamus 24 Oct 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Minuealised lugejad peaksid mäletama 1970-ndaid aastaid, kui krediidi võtmine oli peaaegu võimatu ja naftahind oli tõusnud taevalikesse kõrgustesse. Üks pealtnäha sobiv lahendus oli vahetus- ehk barterkaart (barter card). Mõte oli selles, et kaardi abil sai vahetada kaupu, ilma et selleks oleks kasutatud sularaha, seega ei pidanud maksma makse. Kaardi omanikuks saamiseks tuli end kirja pannes näidata ära teenus või kaup, mida sa olid valmis vahetuseks välja pakkuma. Ideaalis oleks igaüks tehingu tulemusena võitnud ja vahetatud oleks ainult seda, mida kellelgi tõesti vaja läks. Näiteks kui tahtsid oma pere välja lõunastama viia, siis läksid sellisesse restorani, mis oli vahetajate nimekirjas. Pärast einestamist tuli esitada oma barterkaart. Ehitaja, advokaat, torulukksepp või kes iganes, sai hiljem pakkuda restorani omanikule vastu oma teenust summa eest, mis restoranis kulus.

Ometi surid barterkaardid vaikset surma. Ehk sellepärast, et nad olid oma ajast mingis mõttes ees. Võime neile vaadata kui moodsale elektroonilisele turule, kust vahendaja, maksukoguja on välja jäetud.

Sellises majanduslikus olukorras, mis on valmis millegi uue tulekuks, võib juhtuda, et barterkaardid tulevad tagasi. Pangad sulgevad oma krediitkaarte, kinnisvara on tagatisena kaotanud oma väärtust.

Majanduses tullakse õige pea kindlasti välja millegi uuega. Kui Nõukogude riik kokku kukkus, siis sunniti elanikke ostma osakuid, mis oli ilmselt parem tehing, kui oleks olnud rahaga arveldamine.
Ma leidsin oma kadunud onu korterist Viljandis metallkarbi, mis oli täis tänaseks oma väärtuse kaotanud vautshereid, need võivad huvi pakkuda vaid kollektsionääridele. Neid saab võrrelda Ameerika säästuvõlakirjadega (Savings Bonds), mis on küll kasutusel tänapäevalgi, aga nad ei paku kellelegi huvi, sest on liiga konservatiivsed. Võib-olla teevad säästuvõlakirjad tugeva comeback’i. Aastaid olid Ameerika säästuvõlakirjad ohutu viis raha hoidmiseks. Neid kingiti lastele, et nad hiljem saaksid bonde kasutada koolirahaks. Bondid kaotasid oma tähtsuse siis, kui turule tulid parema tulususega pakkumised.

Täna tagavad valitsused oma kodanike sääste, miks mitte hakata jälle kasutama säästuvõlakirju? Asjal oleks mõtet küll. Nagu meie vanemaid mõjutas suur depressioon 1929. a, võib globaalne maailmamajanduse kokkukukkumine 2008 mõjutada meie laste elu ja nemad on sunnitud tegutsema vastavalt sellele – nad õpivad olema kokkuhoidlikud ja elama säästlikult, vastasel juhul ei tule nad elus toime.

Ma ei usu, et maailmalõpp on käes, aga eriline raiskav eluviis arvatavasti küll. Üks mu tuttav, kes töötab Swedbank’is (endine Hansapank), rääkis, et ligi 600 firmade poolt liisitud luksusautot Tallinnas võidakse tagasi võtta iga hetk, sest liisingute eest pole tasutud. Muidugi ei soovi pank praegu nii paljude autodega tegelema hakata.

Kui ma 1995. a Eestisse tulin, siis nägin, et siin oleks vaja usaldusväärset panka. Arutasin Paul Kiilaspeaga, kas Toronto Ühispank ei võiks avada harukontorit Eestis.

Täna pole Eestis enam ühtegi tõelist Eesti panka. Võib-olla oleks lähitulevikus vaja Eesti krediidiühistut, panka, mis oleks eraldatud maailmapankadest ja mis pakuks teenust ja kodulaenu kohalikele inimestele. Võib-olla on just täna aeg Toronto Ühispangal kolida Eestisse?

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus