Viido veerg: Kontsert Leigo järve ääres (1)
Arvamus 19 Sep 2008 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Lahkuval suvel viitasid kõik asjaolud sellele, et mul polnud võimalik sõita Leigo järve äärde kontserdile: olin väänanud välja jala Kurenurmes talutöid tehes; Helil polnud võimalik maale sõita, sest ta uppus töökohustustesse Tallinnas; ilmajaam lubas, et hakkab sadama nagu oavarrest. Et ma aga olin lubanud Neeme Järvile, et ma lähen Järvide perekonna kontserdile, siis tuli see lubadus täita.

Minu uus sõber Michael, austraallane, kelle ema on eestlane ja isa ungarlane, ostis väikese talu Kurenurmes meie lähedal. Temal ja ta tütardel olid samuti piletid kontserdile ja nad tegid mulle ettepaneku sõita sinna koos nendega. Mulle see mõte meeldis, sest siis ei pidanud ma oma vana Ladat välja ajama, vaid sain istuda oma uute naabrite Land Roverisse.

Leigo järv asub Otepää lähedal, sinna kontsertidele olin plaaninud sõita juba ammu, kuid mõttest tegudeni polnud asi veel jõudnud. Leigo järve kontsertide mõte iseenesest on juba väga kaunis, järv ja valgusmäng sellel annab ilusale muusikale oma õrna hingust juurde. Ilutulestik, mida siin näeb, pole tavaline taevasse paisatav tuli. Tegemist on tõelise tulelahinguga – lõkketulede ja arvukate küünaldega järve pinnal ning lõpuks valgustatud õhupallidega, mis üles tõusevad.

Michael on pärit Perthist, Austraalia lauskmaalt. Ta ütles, et selline asi oleks tema kodumaal olnud hirmu tekitav, sest kuivad põõsad võivad kergesti tuld võtta. Isegi Eestis peab enne niisuguste ürituste puhul tõsiselt ohutusele mõtlema.

Järvide perekonna iga liige on muusikaline talent ja mida aeg edasi, seda paremaks nad lähevad ja seda suuremaks kasvab nende pere. Kohtasin siin Kristjani poega, kes on praegu sama vana, kui oli Kristjan siis, kui ma teda esimest korda nägin Rumsonis, New Jerseys. Nad olid kolinud oma majja jõe ääres. Kõigil kolmel – isal Neemel ja poegadel Paavol ning Kristjanil on oma unikaalne dirigeerimise viis ja pojad ei matki isa. Neeme Järvi võib ka kerge õlaliigutusega pigistada välja maksimumi ükskõik millisest maailmaorkestrist. Kristjani entusiasmi orkestri juhtimisel on rõõm jälgida. Paavo juhatamist iseloomustab aga peen ja kontrollitud täpsus. Maarika Järvi mängis flööti paadis, mis aeglaselt liikus lava poole, kus dirigendist isa Neeme teda vastu võttis. Kogu selle muusika ja liikumise ilu oleks ehk läinud kaotsi, kui seda poleks samal ajal näidatud suurel ekraanil.

Mulle meenus mõttetera, et sa ei pea olema eriline, et olla hea, sest see, kui sa oled hea, on iseenesest piisavalt eriline.

Ehk ainuke etteheide, mida võiks teha: sel ajal, kui kogu Järvide perekond esines, polnud mingit vajadust tulede mängu järele, see vaid segas muusika jälgimist. Küünlad järve pinnal, nagu ütlesin, olid kaunid ja oma lihtsuses võimsad ning andsid muinasjutuliselt ebamaise tunde, kõik ülejäänu oli liialdus. Eesti üks tuntumaid lauljaid, Voldemar Kuslap, kes on Leigo kontsertide sage külastaja, ütles, et igal aastal muutuvad tulede mängud üha võimsamaks. Ma loodan, et korraldajad ei lähe sellega liiale, sest rohkem pole mitte alati parem.

Igatahes oli kontserdil minu silma järgi kohal vähemalt 1000 inimest. Ja ma poleks endale andeks andnud, kui ma poleks sellisest hingematvast kontserdist osa saanud. Ka oli ilmataat meie poolt ja paduvihm ei alanud enne, kui me asusime koduteele.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus