Viido veerg: Kiri Kurenurmelt (1)
Arvamus 15 Sep 2006 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Suvi on kohe-kohe läbi. Kui ma Antslasse sõidan, siis näen, kuidas võetakse üles varajast kartulit. Antslasse pean sõitma eelkõige apteeki, et osta rohtu oma onule ja äiale.

Üks asi, mille üle ma Eestis ikka imestanud olen, on see, et siin huvitab arste tõesti rohkem haige ravimine kui raha või prestiizh. Eesti arstid soovitavad igal võimalikul juhul looduslikke ravimeid, rahvameditsiini. Ma pole kunagi suhtunud tõsiselt posimisse, aga ma tean, et Ameerika indiaanlased närisid kasekoort peavalust lahti saamiseks. Nüüd on selgunud, et kasekoor sisaldab aspiriini põhikomponenti. Ennustajaid ja ravitsejaid leiab Eestis peaaegu igast külast.

Minu onu Heino Sibul, kes oli Viljandis väga lugupeetud südamearst, on nüüd ise haige, ta on pime ja ei kuule peaaegu üldse. Just siis, kui mulle tundub, et tema tervisega on kõik enam-vähem korras, küsib ta minult äkki, kas ta patsiendid on juba lahkunud. Kui ma ütlen, et on küll, siis ta vastab, et viskab mõneks ajaks pikali, et puhata, kuigi ta juba lamabki voodis.

Onu on palunud mul muretseda üht teatud rohtu, mis aitaks nii jalahädade kui peavalu vastu. Ta püüdis mulle selgitada, mis need on, aga ma ei saanud hästi aru, vaatamata sellele, et tegin nii kõva häält, kui suutsin. Lõpuks ma otsustasin, et sellel polegi eriti tähtsust, lähen apteeki ja küsin sealt, sest ka mu äial oli rohtu tarvis. Tema polnud juba nädal aega vannitoas käinud ja seepärast oli mehel kõht väga kinni, pidin talle muretsema kõhulahtistit. Ütlesin talle naljatoonil, et kui sa ei pane raha panka, siis pole sealt ka midagi välja võtta. Eks temaga oli nüüd kaudselt sama lugu.

Iga päev teen oma hoolealustele – onule ja äiale – kolm korda süüa. Sageli segan nende toidu või joogi sisse vitamiine. Vahel meelitan neid nagu lapsi, et nad ikka sööksid, ja ostan näiteks väikseid jäätisetorbikuid vms. Kõigele vaatamata lõpevad mu pingutused sellega, et meie kaks koera, kassid ja kassipojad saavad täiendust oma toidulauale. Aga osa maiustusi on minu meelest koerte ja kasside tarvis ikka liigne luksus, need tarvitan ma ise ära ja nii ongi juhtunud, et mina olen kogu seltskonnast ainukene, kes kaalus juurde võtab. Pean siiski tunnistama, et minul ja kassidel-koertel läheb kenasti.

Mõni aeg tagasi jäi meie koer Pätu väga haigeks. Paistis, nagu oleks keegi, keda ta ründas, proovinud koera mürgitada. Minu meelest ongi ühe krantsi ülesanne hoida võõrad talust eemal, seega oli Pätu igati oma ülesannete kõrgusel. Me ei pannud Pätut kunagi ketti, sest oma õuest ta kaugemale ei läinud. Et ma ei tahtnud truud majavalvurit kaotada, viisin ta Võrru loomaarsti juurde. Kui Heli isa seda kuulis, oli ta väga hämmastunud ja teatas – ainuke rohi, mida koer vajab, on püssirohi!

Arst ütles mulle, et Pätu heaks ei saa ta eriti midagi teha, kuna koer on juba 15 aastat vana ja vähk sööb teda seestpoolt. Siiski ei tahtnud ma koera magama panna ja viisin ta tagasi koju. Pätu kadus terveks nädalaks kuskile ära ja ma arvasin, et ta läks vaikselt surema. Ometi ilmus ta välja ja oli jälle täie tervise juures! Vaid mõned üksikud hallid karvad olid ilmunud ta suu juurde. Ja nii terroriseerib ta jälle neid, kes ei kuulu meie talu valdustesse.
Aga tulles tagasi Antsla apteegi juurde – seal ma sain aru, mis rohtu mu onu soovis. See polnud midagi muud kui Calcigam. Tõesti, kaltsium on hea nii luudele kui ajule. Ja muidugi õnnestus mul äiale kõhulahtistit saada.

Igatahes loodan ma, et lootus kevade igavikulisusele jääbki vaid lootuseks.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus