Viido veerg: Julgeolekupoliitikast (2)
Arvamus 17 Nov 2006 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
USA ajakirjanik Lincoln Steffans kirjutas möödunud sajandi algul: „Ma olen näinud tulevikku ja see toimib.” Ta pani selle mõtte kirja pärast N. Liidu külastamist a 1919. Kuid ometi ta eksis. Selleks ajaks oli läänemaailma majandus allakäiguteel ja suurimad finantsjõud olid koondumas. Need jõud koondusid, sest nad soovisid kindlustada oma julgeolekut.
 - pics/2006/14654_3.jpg
 - pics/2006/14654_4.jpg

Eesti liitus Euroopa Liiduga sellepärast, et kaitsta end kadeda naabri eest, kes ihaldas tema sadamaid. Samuti tahtis Eesti kindlustada turgu oma kaupadele.

Täna on ühinenud kaks tuntud erakonda – Isamaaliit ja Res Publica, nendega pani leivad ühte kappi ka osa põllumehi. Koos suudaksid nad ehk võita kevadistel Riigikogu valimistel ja loodetavasti siis moodustada ka valitsuse. Sellegi ühinemise mõte on julgeoleku tagamises. Julgeolekut ei ole kunagi liiga palju, me vajame seda oma kodus, oma perekonnas, oma suhetes ja oma tuleviku tarvis.

Julgeolek on üks väheseid asju maailmas, mille nimel võid anda oma elu. Selles on rahvuse säilimise võti ja rahvusarmee omamise eesmärk. Sunduslik armeeteenistus aitab meie noortel kergendada üleminekut lapsepõlvest täiskasvanuikka, see on vajalik rituaal igas ühiskonnas.

Sõjaline kohalolek pole midagi muud kui oma kodu aktiivne kaitsmine, et me võiksime kinnitada, nagu teevad seda inglased: „Minu kodu on mu kindlus.” Seda teenust pole võimalik paluda oma naabrilt.

Mulle ei meenu, et ma oleksin kas Tallinnas või USA-s kuulnud kõigi oma 60 eluaasta jooksul mõnda noormeest kahetsemas aega, mis ta on kulutanud armees teenimisele. Paljud ei soovi algul sõjaväkke minna, eriti muidugi, kui käimas on sõda, aga kui nad seal juba on, siis on nad ennast tõestanud eelkõige iseendale.

Shveitsil on palgaarmee. Vatikani vahtkond koosneb Shveitsi palgasõduritest. Aga Shveitsil on olemas ka regulaararmee. Kui ma olin mõni aasta tagasi seal kursustel, märkasin, et iga mees, keda ma kohtasin — oli ta siis valitsuse liige, ärimees või kunstnik — oli reservsõjaväelane. Kõigile kursuslastele kingiti shveitsi nuga, mille andis üle firma president isiklikult, kes minu mäletamist mööda oli ka ise kindrali auastmes. Peaaegu igal shveitslasel on kaks elukutset, üks sõjaline ja teine tsiviilalal. Tähelepanuvääriv selle juures on asjaolu, et Shveits on kahe maailmasõja vahelisel ajal olnud neutraalne riik.

Eesti ei tohiks oma noortelt võtta võimalust vastutada isamaa julgeoleku eest, vaid peaks nende suhtes isegi nõudlikum olema.

Mina olen oma julgeoleku rajanud Lõuna-Eestisse Kurenurmele. Minu puukuur on täis küttepuid talveks tänu mitmetele siit üle käinud tormidele. Muidugi on meil maal kaev, kust saab vett, kui elekter peaks ära minema, aga igaks juhuks on meil varutud nii küünlaid kui patareisid.

On hea tunne, kui tead, et oled valmis igaks elujuhtumiks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus