Viido veerg: Jaanipäev (3)
Eestlased Eestis 29 Jun 2007 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Jälle on möödas üks jaanipäev Eestis. Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele, mis möödus Lakewoodis New Jerseys ja sealsetele jaanipäevadele, tundub mulle ikka veel uskumatu, et ma elan praegu Eestis. Noore mehena ei jõudnud ma ära oodata suuri pidusid Lakewoodi Eesti Majas, mis sealt kandusid edasi Beacon Beachile Point Pleasant´is Atlandi ookeani ääres. 1960ndatel aastatel oli Beacon Beach eestlaste poolt vallutatud peaaegu kogu suve. Lakewoodi ajalooõpetaja Ira Stein, kellele rand kuulus, võttis meid alati avasüli vastu. Meie peod kestsid varahommikuni, aga minu teada ei tekitanud me kunagi kellelegi mingit peavalu.

Jaanipäev oli see aeg, millal meie, eesti noored, kohtusime oma kaasmaalastega oma vanemate heakskiidul, kellest enamuse sooviks oli, et me oleksime leidnud elukaaslasedki ikka omade hulgast. Enamus mu eluaegseid sõpru pärinevadki neilt jaanipäevapidudelt.
Lakewoodis ootasime, et meiega ühineksid Kanada eestlased, siis oli kindel, et ka Chicago omad jõuavad kohale. Jaanipäev ja Labor Day olid kaks päeva, mille poolest Lakewood ja Beacon Beach olid legendaarsed.

Nüüd olen ma Eestis pidanud juba mitmeid jaanipidusid ja siin on need teistsugused, kui olid Ameerikas. Jaanipäev tuletab siin meelde tänupüha ehk Thanksgiving´ut, mil kõik ameeriklased ruttavad koju seda tähistama. Tallinn on neil päevadel mahajäetud koht. Eesti Maja oli mitu aastat sel päeval avatud, sest mulle tundus, et kõik turistid ja väliseestlased vajavad kohta, kuhu tulla sööma. Aga selgus, et mitte keegi ei astunud siit läbi! Peale kõige vaatasid ka kokad ja ettekandjad mind solvunud pilgul, sest nemad pidid eestlastele nii tähtsal päeval tühjas majas passima. Nõnda olen viimastel aastatel sõitnud koos abikaasa Heliga tema lapsepõlvekoju Võrumaal Kurenurmes ja andnud Eesti Maja rahvale vaba päeva.

Ma lootsin, et sel aastal tulevad maale ka Heli lapsed ja plaanisin ka oma töötajad sinna kutsuda. Aga no milline töötaja soovib oma vaba päeva veeta koos bossiga?! Kuulsin küll, et Trivimi ja Anne Velliste lubasid meie juurest läbi astuda.

Tõotas tulla tore jaanipäev. Et selles kindel olla, tõmbasin ma koos juurtega üles meie vana heki ja tegin sellest lõkkematerjali, ikka lootuses teha ilmatu uhke lõke. Samal ajal tegi Heli koos oma vennapoja Renega saunaäärse tiigi äärde hoopis madalama ja mõistlikuma tuleaseme.

Mis puutub meie peresse, siis Heli poeg Uku õpib Berkley muusikakolledzhis Bostonis ja tema ei olnud Eestis, tütar Eva jäi linna, aga Inge sõitis koos sõpradega kuskile Pärnu kanti jaanitulele, minu lapsed elavad Ameerikas – nii polnudki meil kõige lähedasemaid inimesi tuld nautimas. Õnneks tuli õhtul Heli vennapoeg Rene oma sõbratariga maale ja me ikka päris omapäi ei olnudki. Mida enam õhtu edenes, seda enam oli selge, et ega rohkem külalisi meile oodata pole. Proovisin küll helistada Anne Vellistele, aga Võrumaa metsade vahel pole enamasti üldse mobiililevi. Otsustasin siis, et ei süütagi oma suurt lõket, sest hinge tekkis hirm sädemete ees, mis võivad nii suurest lõkkest kaugele lennata, aga tulehoidjaid oli ju vähevõitu.

Läksin tuppa ja võtsin välja fotoaparaadi, et pildistada Heli süüdatud jaanituld. Kui ma kaamerat valmis sättisin, viipas Heli minu lõkkeaseme poole ja teatas, et ma peaksin hoopis seda pildistama. Minu kohkumuseks oli keegi selle süüdanud! Tuli oli juba nii kõrge, et tuletas mulle meelde Dresdeni põlemist! Lausa tulistasin oma kaameraga mõned pildid ja jooksin siis välja, et leida üles süütaja. Kohapeal selgus, et tegu oli ühega meie naabritest, kes juba päeval käis meie juures ja nägi, kuidas ma lõkkematerjali valmistasin. Talle tundus, et kuna õhtu on juba hiline, aga tuli veel ei põle, siis tuleb see väike asi ise ära teha.

Meie kõigi õnneks oli jaanilaupäev sel aastal vaikne, tuult polnud peaaegu üldse ja sädemeid ei tekkinud. Vastasel juhul oleksime vist küll oma talust ilma jäänud. Hiljem hakkas ka sadama ja ma võisin rahus südamega magama minna.

Järgmisel päeval astusidki meie juurest läbi ka Vellisted, kes olid olnud jaanitulel Anne tütre Kristi juures Ilmjärvel, Otepää lähedal, mis on meist vaid 35 km eemal. Kuna nad polnud enne meie talus käinud, siis oli tore neile näidata Heli lapsepõlvemaid. Vellisted rääkisid, et nende haiglajuhatajast väimees Riho olnud täpselt samuti hädas oma tohutu suure tulega, nagu olin olnud mina – kange tuulega oleks ka seal võinud mida tahes juhtuda. Trivimi pidas mulle peaaegu et loengu sellest, kuidas mõned inimesed ei mõtle päris sügavuti kõike läbi, mida nad teevad. Mul ei jäänud muud üle, kui vaikides nõustuda. Ja minu üllatuseks ütles ta veel, et nendeni oli paistnud kuskilt kaugelt Võru poolt veel üks jaanituli, mis oli ilmselt suuremgi kui nende oma. Ka nüüd hoidsin oma suu koomal, aga endamisi mõtlesin: „Kas tõesti olin see mina, Viido Polikarpus, kes tahtmatult süütas sel aastal kõige suurema jaanitule Võrumaal?”
Jah, keegi poleks mind uskunud, et niisugune asi polnud mul plaanis. Isegi mitte mu oma naine.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus