Viido veerg: Igapäevased mured (2)
Arvamus 22 Jun 2007 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Paar päeva tagasi juhtus mul selline õnnetus, et pähklit hammustades murdsin ma katki oma hamba. Kogu mu kehast käis läbi valusööst, mis lõpuks muutus väljakannatamatuks. Vaatamata sellele, et umbes 30 aastat tagasi kuulusin ma roheliste barettide hulka USA armees, kardan ma hambaarsti nagu vanakurat välku. Kuid parata polnud midagi, tuli võtta ette teekond arsti juurde.

Hambatohter koputas mu hamba pihta ja küsis, kas on valus. Tahtes endas säilitada mingitki mehelikkust, raputasin ma kangelaslikult pead, kuid ma teadsin, et mu silmad reedavad mind. Arst ütles, et ta peab suretama hambanärvi. Kõigepealt puuritakse lahti juurekanal ja siis pannakse sinna mürki ning tõmmatakse välja närv. Enda meelest lamasin ma seal toolis üsna rahulikult ja kuulasin, kuidas arst ja õde seletasid midagi 22 millimeetrist. Doktor pidas seda ebaharilikuks, peaaegu võimatuks.

Kui minuga olid asjad ühel pool, selgitas doktor, et töö käigus selgunud talle, et minu hambanärv oli juba surnud, kanal tuli lihtsalt puhastada ja panna peale antibiootikumi. Hiljem aga tuleb sellele hambale panna peale kroon. Kuni mulle kirjutati välja arvet, küsisin ma arstilt, mis oli see 22 millimeetrit, millest nad õega omavahel rääkisid. Tohter võttis välja röntgenipildi ja riputas selle ekraanile, öeldes: „Nii suurel mehel nagu teie olete, on normaalselt hambakanal märksa sügavam. On täiesti võimatu, et kellelgi on hambakanal ainult 22 millimeetrit! Poleks ma seda ise oma silmaga näinud, siis ma seda ei usuks.“

Minu eneseuhkus oli muidugi riivatud…
Koju jõudes nägin ma oma korteriuksel silti, millel korteriühistu käskis kindlustada järgmisel päeval sissepääsu töömeestele, kes tulevad majas vahetama vannitoatorusid.

Ärkasin hommikul hilja, alles kell 8, sest hambavalu oli mul kogu jõu ära võtnud, nüüd sain end välja magada. Kohe olid kohal ka torujürid. Nad rääkisid ainult vene keeles. Sain aru, et nemad märkasid kohe, et minusugune sell vene keelt ei oska, nii ignoreeriti mind kõigiti. Kuigi ma ei saanud millestki aru, mida nad omavahel kõnelesid, mõistsin ma, et need on töömehed, kes saadeti minu korterisse oma ülesannet täitma. Igatahes olin mina sel hommikul jäänud hiljaks vannituppa minekuga, aga kui inimene ei saa hommikul vee alla, siis tunneb ta end äärmiselt sandisti. Ometi ei keelanud ma töömeestel sulgeda veetorusid ja mehed hakkasid kohe tegutsema. Kuna Eva, minu 17-aastane kasutütar, jäi koju, siis lahkusin tööle.

Õhtul koju jõudnud, nägin ma, mida need töömehed olid korda saatnud: tualetipott oli ära lõhutud, plaadid ja klaaskapp seinalt maha kistud, piirdeliistud katki rebitud etc. Kogu vannitoast oli nagu torm üle käinud ja see oli otsast otsani sodi täis. Paks ehitustolmu kord kattis kõike, mitte ühtegi asja poldud tagasi pandud, rääkimata lõhutud asjade parandamisest. Ka käterätikud olid paksu tsemendiga koos. Ma poleks ka oma halvimas unenäos kõike seda ette näinud. Kuigi oli tegemist venelastest ehitusmeestega, usaldasin ma neid täielikult oma korteris tööd tegema. Ma ei kujuta ette, kuidas nad leiavad tulevikus tööd, kui neid saadab selline lõhkujate kuulsus. Või käituti nii vaid minuga, sest ma ei osanud vene keelt? Ma ei tea seda. Aga mida ma kindlasti tean ja mida kogu see lugu kinnitab, on see, et idast ei ole kunagi tulnud ega tule tulevikus meile kunagi midagi head. Ja kui me räägime vähemuste diskrimineerimisest, siis sel päeval olin küll mina see, keda diskrimineeriti.

Mida ma kogu sellest loost õppisin? Ma õppisin seda, et ma ei luba enam kunagi kedagi oma korteriühistust, kuhu kuulub 95% vene rahvusest inimesi, oma korterisse mingeidki töid teostama.

Eesti riik on sellise õppetunni saanud juba ammu.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus