VIDEO: President Ilvese intervjuu ETV-le (3)
Eestlased Eestis 21 Dec 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Priit Kuusk

Video siit: http://uudised.err.ee/index.ph...

President Toomas Hendrik Ilves andis ka sel aastal Eesti Televisioonile traditsioonilise aastalõpuintervjuu.
Küsimusi esitas Priit Kuusk.

Kui te aastate pärast peaksite vana mehena kirjutama oma memuaare, siis milliste sõnade või mõtetega te alustaksite peatükki 2012?

Ma ei kirjuta kunagi oma memuaare, ma võin kinnitada, et seda ma ei tee. Pigem tahaks isegi oma viimastel päevadel vaadata ettepoole, mitte taha.

Aga võtame siis essee.

Ma ütleks, et aasta 2012 on selline, millele me võime tulevikus vaadata, kui see aasta, kus me kogusime üsna palju tuleviku väetist.

Te vaatate alati ikka positiivset poolt?


Ei, ma rääkisin tulevikuväetisest, kui meenutada üht minu eelkäijat. Ma usun, et see, mida me kogesime sel aastal, aitab meid tulevikus. Kui mõtleme riigi arengule, siis me tundsime sel aastal üsna palju ängi. Kohati oli väga vastuoluline, aga samal ajal need arengud olid mõnes mõttes ootuspärased, sest Eesti ühiskond on oluliselt muutunud ja edasi läinud, küpsemaks muutunud kui näiteks 20 aastat tagasi ja mõned lähenemisviisid, mis 20 aastat tagasi olid hädavajalikud, et ilma diskussioonita otsustame nüüd, teeme nüüd ära, meil on nii vähe aega, me peame seda tegema, meil ei ole diskussiooni jaoks praegu aega, aga aastal 2012 selgub, et on võib-olla natuke rohkem vaja kaasata inimesi, arvamusi kuulata.

Meil ei ole enam nii kiire, meil ei ole siin selline tunne, et kui me kohe ei otsusta, kui me kohe ei lahenda maksusüsteemi, kohe ei lahenda erastamisprobleemi, siis on meil maailmalõpp.

Praegu me saame asju arutada pikemalt ja võtta inimesi kuulda. See lähenemine, mis oli hädavajalik 20 aastat tagasi, tänapäeval võib-olla ei ole enam nii sobiv ja ma usun, et sel aastal me nägime seda, alates aasta algusest, kui tekkis diskussioon ACTA üle ja pärast sealt edasi ka teiste seadusandlusaktide arutelu käigus ja laiemalt.

Me oleme oluliselt küpsenud ja meil on vaja rohkem kaasata, võtta rohkem kuulda, mida inimesed arvavad. Selles osas, jah, see oli kohati raske ja kohati vastuoluline, aga ma usun, et sellest on ka väga palju õpitud ja tulevikus me suudame seda paremini teha.

Kas usute siiralt, et mõlemad pooled on õppinud, kui me räägime poliitilise kultuuri kriisist, sinna hulka käivad ka Silvergate ja rahastamisskandaalid?


Ma ei usu, et siin on pooled, ausalt öeldes. Ma usun, et ei ole nii, et on üks pool ja teine pool, selline üldine arusaam, mis on Eestis väga laialt levinud, kuidas asju tuleks teha. Pooli ei ole siin minu meelest. Ma usun, et on poliitikud, kes on harjunud ühtpidi asju tegema, ja nad ei kuulu ainult valitsusse või valitsuskoalitsiooni, aga usun laiemalt, et poliitiline kultuur on muutumas.

Kui te ühes intervjuus maakonnalehtede lugejate küsimustele vastates ütlesite, et presidendil on kolm väga olulist rolli: jälgida, et seadused vastaksid põhiseadusele, esindada Eestit välismaal, aga ka poliitiliste kriiside puhul erapooletult lahendada konflikte. Kui me räägime sellest Silvergate'ist ja rahastamisskandaalist, kas nüüd oli teil raskusi, et säilitada erapooletu suhtumine?

Võin öelda laiemalt, et olles jutlustanud ja rääkinud kuus-seitse aastat vajadusest arendada kodanikuühiskonda Eestis, nägin, et see lõpuks oli nii kaugele arenenud, et kui löön lahti paberi, ütleb kodanikuühiskond, et president ei ole midagi teinud. Järelikult keegi lõpuks võttis kuulda. Just mõni aasta tagasi ma ütlesin, et ma olen nii palju rääkinud sellest, võib-olla lõpetaks ära, keegi ei võta kuulda, võib-olla see on lihtsalt selline teema, et inimesed ei võta toru, aga võtsid lõpuks toru.

Küll aga ma ütleks nii palju sellest erapooletusest ja lähenemisest, et võib-olla presidendi rollist võiks natuke paremini hakata aru saama. President võib suhelda ja kommunikeerida, oma arvamust avaldada valitsusele mõnel muul viisil kui kantseleist ja kõnega. Võib ka rääkida, helistada ja kirjutada kirju, võib saada kokku ja ei pea seda kogu aeg tegema nii, et tekib ping-pong või jalgpallimatš, et oo, ütles nii, või oo, ütles nii. Minu meelest on eesmärk lahendada probleeme, mitte apelleerida populaarsusele, et kes pani nüüd ära valitsusele või kuidas president nüüd ütles. See on väga tore, kui koguda nii populaarsust, aga minu arvates on pigem eesmärk lahendada neid probleeme, mille ees me seisame.

Nii et te ei poolda seda liini, kus president tuleb avalikkuse ette, näitab konkreetselt näpuga ja ütleb konkreetselt, kes nüüd valetab või kes on midagi valesti teinud?


Kui ma alustasin oktoobris 2006, oli see üks minu esimesi põhimõtteid, et kui tekib probleem, tahan seda probleemi lahendada ja mitte teha sellest mingit suuremat avalikkuse ees esinemist.

Mitu korda te siis sellel aastal poliitilise moraali kriisi kõrghetkedel olete peaministrile helistanud või kirjutanud?


Tegelikult president suhtleb peaministriga kogu aeg. See ei ole nii, et siin on kolm või neli kilomeetrit Toompea ja Kadrioru vahel ja me ei suhtle omavahel. Minu kogemus on olnud, et kui tahame midagi saavutada, siis ei pea kohe minema tegema mingit suurt sõud sellest.

Meenutame siis, kui meil olid need "krokodillikomisjonid", ei suudetud ega suudetud 2008. aasta lõpuks jõuda mingile kokkuleppele, kuidas kärpida eelarvet, ja lõpuks ma kutsusin - tol ajal oli kolm erakonda valitsuses -, nad Kadriorgu ja ütlesin, et istume siin, kuni jõuame kompromissini. Võinuks teha nii, et informeerida pressi, kõik olek seal oodanud, filminud ja küsinud, aga see ei ole see koht. Kui sa tahad lahendada tähtsamat küsimust, siis parem pea läbirääkimisi, rääkige omavahel. Tulemus on see, mis on oluline, mitte see, kas see on PR-üritus või mitte.

Praeguse aasta ja selle konteksti raames on vaieldamatult võtmeisik ka endine riigikogu liige ja nüüd ka endine Reformierakonna liige Silver Meikar. Kuidas teie suhtute tema avaldusse, kas see oli kodanikujulgus või oli see paadikõigutamine?

Mina ei tea, mis on ühe inimese motivatsioon. Ta tegi oma avalduse ja sellest hakkasid sündmused hargnema ja kulgema, aga ma ei oska öelda ja omistada talle paadi kõigutamist või mida iganes. Tema kindlasti teab ise. Aga minu meelest on meil hoopis teisi küsimusi olnud sellel aastal peale selle ja see põhiprobleem, mis on meid juba mõnda aega saatnud. Mulle tundub, et see küsimus on nüüd lahendatud, eks ole?

Lootust on, aga kuidas siis ikkagi edasi minna? See sama jääkeldri kogunemine...


Enne kui jõuame jääkeldrini, tuletame meelde, et see, millest rääkis Silver Meikar, vahepeal oli juba rahastamisseadus muutunud. Ma ei tea, miks sellest ei ole räägitud, aga see toimus ühel ajal, siis muudeti seadus, nii et mõned asjad on juba muutunud.

Jääkeldri osas oli väga selge, et oli vaja tuua inimesi kokku, et nad saaksid omavahel rääkida. Praegu käib pigem tehniline ettevalmistus, et inimesed saaksid ühte heasse internetikeskkonda oma ettepanekuid teha ja siin on väga palju loovaid inimesi, kes on kaasa löönud. Meil on inimesi, kes on arvutimaailmas ja kes tunnevad teatud kodanikuvastutust, kaasa löömas ja jaanuari alguses peaks see käima minema. Kui me arvame, et need küsimused on pikaajalised küsimused, siis neid ei lahendata nii, et üleöö nüüd teeme midagi. Nüüd see hakkab pihta ja ootame, mis tuleb.

Teil on usku sellesse, et see läheb tööle ja ei juhtu nii, nagu selle portaaliga "Täna otsustan mina" või varasematega, et see sumbub?


Kui ta sumbub, siis ta sumbub seetõttu, et inimesed ei ole piisavalt huvitatud sellest asjast, see ei ole riigi süü. Kui inimesed ei ole huvitatud, ju siis see kõik, mida me vahepeal lugesime, ja kõik see, mis täitis meie eetriaega, ei olnudki nii tähtis. Kui ei ole huvi selle vastu, siis oli ajutine mullistus. Ma väga loodan ja arvan, et ei ole, aga me ei saa öelda, mis juhtub siis, kui see sumbub. Siis inimesed on ise sumbunud või loobunud või arvavad nüüd, et ei ole probleemi. Ma ootan väga inimeste aktiivsust selles küsimuses.

Või järsku on pettumus ja frustratsioon nii suur ja tunne, et niikuinii minu arvamust ei võeta kuulda.

Me võime siin istuda ja veel 45 minutit arutada, loetleda kõiki neid asju, mis on väga halvad või mis me arvame, et on halvad. Ärme kujuta ette enne, kui asi on käiku läinud, et võib-olla on lihtsalt nii, et kõik on nii halb. Siis ei ole mõtet, miks me peaksime üldse siin istuma, kui kõik on a priori niikuinii väga halb?


Mina vastupidiselt näen, et siin on üks võimalus ja me saame midagi teha. Ootame ära. See hoiak, et niikuinii kõik on halb, kuna see on Eesti asi, on selline mõtteviis, mida ma olen paraku näinud süvenemas ja see on asi, mis teeb mulle muret, et me arvame, et kuna see on Eesti asi, siis niikuinii on see halb. See on väga kummaline, minu kogemuse järgi, kus ma vastupidiselt näen, et just viimase aasta jooksul on maailm tublisti endale teadvustanud, mida Eestis tehakse hästi ja see, et meil on mõned asjad läinud väga hästi ja me kuidagi ei taha seda kuulda. Või kui sa ütled seda, see on midagi rumalat selle taga. Moeasjaks, konformistlikuks asjaks on kogu aeg öelda, kui halvasti asjad on.

Aga 30 aasta pärast meil ei olegi enam inimesi, kes saaksid kolida, rahvastik väheneb.

Rahvastik väheneb. Esiteks, kui me vaatame, missugune see vähenemine oli viimase 11 aasta jooksul, siis meil on peaaegu tasakaalus olnud iive ja see osa, kes lahkus, oli 30 000. Vaatame, kes tuleb tagasi, inimesed tulevad ka tagasi. See on Euroopa normaalne elu.

See on nagu luuletus, mille kirjutas Juhan Liiv. Viimati avaldati see 1938. aastal, siis kogu Nõukogude perioodi jooksul ei avaldatud, minu teada ei ole veel taasavaldatud Eestis. Aga selle nimi on "Viimsed inimesed" ja see on väga liivilik proosaluuletus, kuidas nad olid viimsed inimesed ja nad kõik surevad välja. Sellisesse ahastusse langeda, no teeme midagi siis, teeme midagi, mitte ainult ei ütle, et oi, kõik on nii kohutav.

Aga ettepanekuid ju tehakse, aga mitte valitsusparteide tasandil...


.. see ei vasta tõele, muideks. On selge, kui rääkida Ene-Margit Tiiduga, siis ta on selgelt ära märkinud, et laste- või emapuhkus on andnud olulise tõuke iibele. Ei ole vaja öelda, et keegi ei tee midagi, miski ei juhtu. See ei vasta tõele. Mina üldse paluksin, et enne, kui öelda, tuleb vaadata fakte. Olgu Jaapani Gini indeks või see, et keegi ei tee midagi. Mõlemad on teistsugused kui see, mida me võime lugeda.

Olgu, ma küsin siis, et kas võiks rohkem teha, kas võiks mõelda sellele, et meil on vaja võõrtööjõudu 20 aasta pärast oluliselt rohkem kui praegu.


Meil on kaks asja. Esiteks on see, et on väga selge, nagu näitasid just teisipäeval avaldatud tööandjate keskliidu numbrid, et meil ei jätku piisavalt palju inimesi mitmes valdkonnas ja osa meie tööturust on raskes olukorras, kuna ei ole inimesi, ja teine osa on raskuses, kuna neil ei ole töökohti. See on klassikaliselt strukturaalne tööjõu probleem, kui inimesed on 200 aastat vähem õppinud matemaatikat, füüsikat või inseneriteadust ja sul on ühtlasi majandus, mille üks kõige kiiremini arenev ja edukam osa on see, mis puudutab infotehnoloogiat, siis me jõuamegi sinna, et meil on vaja tuua mujalt siia arvutispetsialiste. Seni, kui me saame seda teha ELi raames, sinna käib see sama vaba tööjõu liikumine ja mõni nädal tagasi oligi saade sellest, kuidas üks prantslane, kellel ei olnud tööd Prantsusmaal, leidis Tartus töökoha. Küsimus on siis selles, mis juhtub nendega, kes tulevad väljaspoolt ELi ja siin ma ütleks ausalt, et poliitika on olnud natuke vildakas, kus on piltlikult öeldes hindu, kellele pakutakse tööd, siis 18.44 pannakse käsi ette, et äkki ta on al-Qaeda. Hindu ja al-Qaeda, see peaks panema kedagi mõtlema kuskil asutuses, et kas see on kõige mõistlikum.

Kui rääkida näiteks Skype'iga, siis neil on väga suuri raskusi olnud, et tuua siia väga kvalifitseeritud inimesi, kellel on lai valik, kellel ei ole Eesti viimane koht. Neil on valik minna sinna või tänna. See on üks koht, kus me saame midagi teha. Selles osas on suhteliselt kummaline olukord, kus inimesed, kes tulevad Eestisse õppima, peavad kohe lahkuma. Ma ei arva, et see on eriti mõttekas, kui keegi tuleb siia, õpib siin neli aastat, ma olen kohanud ka neid, kes on ära õppinud eesti keele ja neile hakkab meeldima, aga siis kohe välja peavad minema.

Kolmandaks hariduspoliitika üldisemalt. Mis on väga selge meie töötustatistikast, on see, et mida madalam on hariduskvalifikatsioon, seda suurem on seal tööpuudus ja kõrgema haridusega inimestel on tööpuudus. Me peaksime mõtlema, et mida see tähendab. Me peaksime kõik pürgima selles suunas, et olla paremini haritud, mis on niikuinii maailma nõue tulevikus. Nii et on asju, mida me saame ise ka teha, mitte öelda, et mida öeldakse ülevalt, mida nad tegid nüüd valesti, vaid mida ma ise tegin. Võib-olla tasuks minna tagasi kooli. Võib-olla tasuks muuta teatud poliitikaid, kus me ei taha kedagi sisse lasta ja siis vaadata, et need otsused ei olnud kõige targemad.

Me oleme pikalt rääkinud sellest, mida meie oma elu paremaks tegemisel peame või ei pea tegema, aga suuresti sõltub meie käekäik ikkagi sellest, kuhu liigub maailm ja me oleme üks osa Euroopast. Kui ääremaa me ikkagi oleme Euroopas, kui võtta kontekstiks Estonian Air või võtta see, et me oleme kõigest väike täpike maailmakaardil. Me oleme niikuinii väike täpike maailmakaardil, kui meie maailmaarv on pool Kopenhageni linna, siis sellest tulenevalt on ka teatud otsused ja ootused ja võib-olla võiksime ühes või teises küsimuses mõelda, et olla realistlikumad. Iseseisev Eesti rahvaarvuga 1,3 miljonit, see tähendab, et mõned ülesanded on väga rasked ja need on ülesanded, mida ei pea pool Kopenhaagenit täitma. Nad ei pea valvama oma piiri ja kaitsma oma riiki, neil ei ole saatkonna võrk üle maailma. Kui me teeme neid asju, mida me peame tegema, sest see on osa sellest, et olla riik, ja me tahame, et meil on oma riik, siis meil tuleb vaadata, kuidas me seda raha kulutame ja kuidas me jagame omaenda ressursse. See tähendab, et me ei saa teha neid asju, mida mõni suurem riik võib teha ja seetõttu me peaksime rohkem mõtlema selle peale. Kindlasti see tähendab, et mõni suur asi võiks jääda tegemata selleks, et Lihulas oleks politsei.

On teil mõni konkreetne ettepanek, mida võiks jätta tegemata või teha teisiti, et Lihulas oleks politseinik?


President võib arvata ühte asja, ma olen juba paar asja öelnud, aga see ei ole lõplik tõde ja teistel on teisi ettepanekuid. Minu meelest tuleb arutada, kas on seda teist ja kolmandat vaja. Kas on vaja seal, seal ja seal konsulaati ja saatkonda, kas meil on vaja kulutada raha ühe või teise asja peale, kui meil on siin kodumaal omaenda küsimused ja selline lähenemine, et igale ministeeriumile antakse pott raha ja ise otsustate, mida te teete sellega, me peaksime sellest edasi kasvama. Ministeeriumid ei ole vürstiriigid, et see on minu pott ja me ei tee seda.

Aeg lendab väga kiiresti ja meil on mõned olulised teemad täiesti käsitlemata. Ma tahaks rääkida Eestist Euroopa kontekstis laiemalt. Oma viimastes artiklites ja intervjuudes olete te väga palju viidanud, vihjates ka Kreeka rahamuredele ja eurokriisi rahakriisile, ida-lääne vastasseisule, mida te olete täheldanud. Kas ma saan õigesti aru, et...

... mitte ainult viimasel, ma olen sellest rääkinud 20 aastat.

aga viimastel aastatel sellest, et nüüd peaks hakkama muutuma see põhja-lõuna vastasseisuks.

Ei, see on pöörane, et 90 kraadi, ütleksin ma ja ma ei ütleks, et see oleks meelega mingi vastasseis, küll aga on selge, et need, mina julgen väita, et 200, 300 aastat kestnud eelarvamuslik suhtumine Ida-Euroopasse kui mahajäänud piirkonda. Selline eelarvamuslik suhtumine võib mõnda aega kesta, aga on väga selge, kui vaadata, kuidas riigid toime tulevad ja mis neil on ühist ja erinevat. See Põhja-Euroopa üldine lähenemine ja ei ole puhtalt see, et Eesti kui Põhjala, vaid Poola on ka samamoodi järginud väga vastutustundlikku rahanduspoliitikat, neil on hästi läinud. Me peame sinna Saksamaa, Poola, Hollandi, Norra, mis ei ole ELis, aga samuti Taani. Need riigid on lähenenud probleemidele teistmoodi ja praegu nad ei ole sellistes raskustes. Siin ei ole enam tegemist eelarvamustega, vaid pigem hoiakutega ja see avaldab üle pikema aja mingit mõju.

Minu arust oli väga muljetavaldav artikkel, mida ma lugesin mõni nädal tagasi, üks väga lugupeetud poliitikateadlane ELi alal kirjutas, et Saksamaale on uus Prantsusmaa Poola või umbes nii. Hoiakud muutuvad. Saksamaa, kes ajas ELi asju 20 aastat koos Prantsusmaaga, on märganud oma kaubavahetust, oma ühishuvisid, oma lähenemisi Euroopa ühisprobleemidele, äkki avastatakse, et siin on üks teine Euroopa suurriik, keda me oleme kogu aeg ignoreerinud või pidanud teistsuguseks ja tuleb välja, et nende huvid kattuvad palju rohkem meiega. Sellised muutused tulevad aeglaselt, aga on selge, et see ei juhtu, et praegu on mingi protsess. Samamoodi, meil on Läti ja Leedu, kes on võtnud palju konservatiivsema või vastutustundlikuma rahanduspoliitika liini kui väga paljud teised riigid Euroopas, ja tulemus on, et neil on võimalus saada eurosse ja me väga loodame, et nad kasutavad seda võimalust lähemas tulevikus.

Kas ma saan õigesti aru, kui ma ütlen, et mõnes mõttes see kriis Euroopas on mainekujunduslikult isegi kasuks tulnud, hinnatakse paremini, et me ei ole enam need samad tümikad idast?


See on arusaam, mis on visa kaduma ja ta on kadumas. Osa sellest on see kriis, teine osa on väga selgelt Eesti puhul, kui me ise ei taha seda uskuda, aga Eesti saavutused ja innovaatilisus e-valisemise alal. Ütleme, et Eesti on palju rohkem tuntud, kui ta oli mõni aasta tagasi, sest on avastatud, mis on Eestis, sellest on kirjutatud ja kui me jõuame juba nii kaugele, et e-valitsemise eest Suurbritannia minister tuleb Eestisse ja palub, et keegi tuleks Riiast infoagentuurist mõneks ajaks Suurbritanniasse, et teha auditit, mida võiks teha paremini, siis on midagi muutunud sellest ajast, kui vaadati lihtsalt, et kas on mingi uus riik ja mida nemad teavad. Need asjad juhtuvad tasapisi, need ei juhtu üleöö, aga me võiksime endale teadvustada, et sellised asjad on toimunud ja kui me mõtleme sellele, et kuidas need asjad on muutunud 22 aasta jooksul, me võiksime kohati tunda uhkust minu meelest. Miks ma mainin seda, on, et meil on tulekul üsna pea, kolme kuu pärast, väga huvitav kuupäev, see on 28. märts. Mis juhtub 28. märtsil, tead?

Ma ei julge huupi pakkuda.

Ütleme nii, et see on see päev, mil Eesti Vabariik, meie praegune vabariik olles iseseisev alates 20 augustist 1991, on olnud iseseisev kauem, kui Eesti oli iseseisev veebruar 24 aastal 1918 kuni 17. juuni 1940, kui me arvame maha selle perioodi, mis oli siis Saksa okupatsioon, mis algas 24. veebruaril, kui sakslased tulid sisse ja siis lõppes 11. novembril 1918. Kuna Eesti oli siis de jure, mitte de facto. De facto Eesti iseseisvus ajavahemikul 1918-1940 on võrdselt pikkune selle de facto, de jure iseseisvusega 20 august - 27 märts. 28 märts saabub see päev, kus me oleme kauem olnud iseseisvad. Kui ma meenutan kõike seda vingumist, kas me peame vastu sama kaua kui esimene kord, võib-olla te olete liiga noored, et seda mäletada, aga vanemad inimesed küll, käis selline diskussioon. Väga negativistlik, pessimistlik, aga minu meelest 28. märts 2013 tuleb vaadata, mida me oleme saavutanud.

Kui ma vaatan, mida me oleme saavutanud, olles ELis, NATOs, eurotsoonis. Mõtleme sellele, et aastal, kui me saime iseseisvaks, isegi veel mõnda aega pärast seda, oli Soome SKP per capita sama, mis meil on praegu enam-vähem. Kui meenutada, kui vaesed me olime siis ja kas me jõuame Soome tasemele. Me oleme jõudnud Soome tasemele, see ei rahulda meid enam, me tahame olla veelgi kaugemal, aga et see oleks üks sobiv aeg mõelda, mida me oleme teinud, kas on kõige halvem, kas on nii halb, kui me tahaksime siin kogu aeg ütelda, et kõik on nii halb ja kui sa ütled, et ei ole nii halb, siis sa oled Reformierakonna ripats või president. Ma isiklikult ei arva, et sa pead olema ilmtingimata valitsuse toetaja, ei pea üldse olema valitsuse toetaja, et tunnistada iseendale, et Eestis on päris hästi läinud.

Võib-olla on hea see, et me ei ole ikkagi rahul sellega, mis meil on ja rahulolematus on edasiviiv jõud. Me püüdleme alati uute väärtuste ja uute tähiste poole. Mis need võiksid nüüd olla? Me oleme seal, see on tehtud, julgeolek on tagatud NATO liikmena. Mis järgmine samm on, kuhu Eesti võiks püüelda pikemas perspektiivis, mitte ainult 2013?

Ma arvan, et me võiksime palju rohkem tähelepanu pöörata sissepoole Eesti riigile. Mida on vaja teha, et parandada haridust? Mida on vaja teha, et sotsiaalseid lõhesid vähendada? Mida me saame teha, et elu maal oleks kestlikum? Usu või mitte, Eesti Gini indeks on läinud paremaks kriisi ajal, sest Eesti valitsus erinevalt enamikest teistest valitsustest, kellel oli majanduskriis, ei vähendanud sotsiaaltoetusi. Meil loomulikult valitsus on paha asi ja me peame teda kogu aeg sõimama, aga tegelikult tuleb välja, et see otsus oli päris tark. Aga kui vaadata Gini indeksit teistes kriisis olevates riikides, siis see on oluliselt suurenenud, aga me ei tohi rahulduda selle numbriga, mis meil praegu on. Meil on vaja vähendada sotsiaalseid lõhesid, meil on vaja astuda rida samme garanteerimaks, et maa ei jookse tühjaks. Võib-olla meie järgmine eesmärk on keskenduda kodutööle oma kodumaal, kuidas siin elu edasi viia. Mitte ainult puhtalt, et tuleb seda teha, et saavutada seda seal välismaal. Meil ei ole vaja midagi eriti saavutada selles mõttes, et me oleme sellest tormijooksust Nõukogude Liidust välja ja kommunismist eemale saanud, me oleme selle edukalt läbi teinud. Nüüd keskendume sellele, mis jäi tegemata vahepeal.

Viimastel nädalatel on taas aktiivselt räägitud piirilepingust Venemaaga. Öeldakse, et seda on Venemaale rohkem vaja kui meile. Kuidas teie seda poliitilist olukorda kahe riigi vahel hindaksite ja kommenteeriksite?

Ma meenutan, et siis, kui parlament arutas ja kirjutati preambul, olin mina peaaegu ainuke inimene, kes ütles, et seda ei tasu teha, meie eesmärk on piirilepe, ja ütlen veel kord, et piirilepe on üks asi, mida me vajame. Me ei pea politiseerima piirilepet, see on pigem asi, mis lihtsalt kuulub selle juurde, et oled riik. Teisalt ei ole seda vaja ülefetišeerida, norrakatel läks 40 aastat, Jaapan ja Venemaa on endiselt sõjajalal - tegelikult neil ei ole ju rahulepingut Jaapani ja Venemaa kui Nõukogude Liidu järglase vahel.

Suhted Venemaaga on laiem teema ja piirilepe ei ole selle kõige teravam osa. Ma tooks asja tagasi Euroopa Liidu juurde. Teatavasti oleme olnud kaua aega mures Gazpromi, Nord Streami ja nende asjade üle, ja siis ütleks neile, kes ütlevad, et mis see Euroopa Liit on. Kas te kujutate ette, et Eesti vabariik oleks öelnud, et Gazprom rikub konkurentsireegleid - mis oleks tulemus, kui Eesti oleks seda üksi öelnud? Me kujutame ette. Aga nüüd, kui Euroopa Liit ütleb, et Gazprom rikub konkurentsireegleid, korraldab läbiotsimisi üle Euroopa Gazpromi kontorites, siis võetakse juba meie ühist probleemi palju tõsisemalt. Ja siin ongi minu põhiline õppetund, et kõik need asjad, mis on olulised meie iseseisvuse jaoks - keel, kultuur, majanduslik heaolu - on oluliselt tugevam ja paremini garanteeritud Euroopa Liidus kui väljaspool seda. Meie kui Euroopa usku rahvas, nagu eelnev statistika näitas, see on ka üks sõnum, mida võiksime öelda oma sõpradele Lätis ja Leedus, kus usk Euroopasse on palju väiksem, aga kelle usk Euroopasse või selle suurendamine on väga palju Eesti vabariigi huvides, et ka lätlased ja leedulased oleksid sama Euroopa-usku kui meie, sest kui nemad ei ole nii Euroopa-usku, on kogu meie piirkond palju nõrgem.

Lõpetuseks küsin, kas järgmisel aastal võiks tulevikuväetist vähem toota kui sel aastal?

Vaatame, mis läheb kasvama. Soovin kõigile häid jõule ja positiivsemaid mõtteid lõppeva aasta ja eriti eelseisva aasta puhul. Alustagem uuesti 1. jaanuaril ja siis jõuliselt, positiivselt ja teeme järgmisel aastal paremini.
 
    Trüki   E-post   FB     
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
13 Aug 2017 21:59
Asepresident Mike Pence’i topeltmäng Postimees (1)
13 Aug 2017 14:56
Põhja-Koreas vangis olnud Kanada pastor saabus koju PM (1)
13 Aug 2017 10:52
Läti rahandusminister tänas eestlasi alkoralliga Läti majanduse turgutamise eest
13 Aug 2017 10:20
Rakvere Ööjooksul krõbistasid sportlased snäkiks kassitoitu
13 Aug 2017 10:05
Ivo Muru: Peatage see riik, ma väljun! (3)
13 Aug 2017 08:41
Lugeja: tormi kätte jäänud parvlaeval Arabella puhkes paanika, lained olid tohutud ja elud ohus
13 Aug 2017 08:35
Virginia osariigi rahutustes on hukkunud kolm inimest. Lisatud sündmuse video!
12 Aug 2017 18:55
Algas Kanada Maleva "Kolm Lõvi" laager Kotkajärvel
12 Aug 2017 16:53
Eesti: Torm lõpetas enneaegselt Arvamusfestivali ja tekitas korraliku kaose PM
12 Aug 2017 16:36
Jeroen Bult: rasked valikud Eesti ees PM
12 Aug 2017 11:35
Galerii: tugev äike liigub üle Eesti, saartel ja mandril paljud majapidamised vooluta
12 Aug 2017 08:53
Mart Helme: inimeste kõige pühamad tunded on seotud rahvuse, keele, kultuuri, kodumaa ja perekonnaga, sotsid on kõike seda hävitamas (1)
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus