Veste: Muist tööd jäi tegemata (1)
Meelejahutus 24 Aug 2007 Herman PallasEWR
    Trüki   E-post   FB     
Evi ja mina kohtusime Ranna abielupaariga Dion’i ostukeskuses Montrealis. Tuttava kõlaga jutuvadin andis ära. Poe trepil kutsus proua Rand meid laupäeva õhtul kell seitse enda poole „koffi“ jooma. Kokkulepitud ajal olime kohal. Sisse astudes andsin prouale lillekimbu ja meid kutsuti: tulge aga tulge edasi. Neil oli kahetoaline korter. Elutoas oli sohvalaud kaetud valge linaga, millel sööginõud peal. Istusime. Perenaine lipsas kööki ja tõi sealt kohvikannu ning liual „smörgås’se“, nagu ta oli õppinud võileibu Rootsis elades kutsuma. Süües elavnes jutt ja härra Rand ütles kogemata mu naisele „sina“. Leidsime, et ega tuttavaks saades „sinatamisest“ niikuinii ei pääse ja läksime kõik üle intiimsele suhtlemisvormile.

Peremehe eesnimi oli Sass. Ta rääkis, et parandab Eaton’i kaubamajale kundede rikki läinud kuuldeklappe ja teenib selle töö pealt kaks korda enam kui sealne osakonnajuhataja. Olli tööl ei käinud. Paistis, et põhjus on psüühilist laadi. Ta oli kodumaal olnud rikka talu ainuke laps, kelle igat soovi täideti ja nüüd siin võõrsil — mingu ta vabrikusse tööle või koristagu suhteliselt vaeste inimeste kortereid. Ta ei suutnud seda.

Jutt kaldus noorusajale kodumaal. Olli ja Sass kohtunud esimest korda küla tantsuõhtul. Poiss kandnud sõbralt laenatud korporatsiooni teklit ja kiitnud end sel määral, et Olli armunud temasse sealsamas ja kõrvuni. Öö hakul koju saabudes äratanud tüdruk magavad vanemad ja nõudnud, et Sass võetakse neile koduväiks. Isa ajanud end voodiservale istukile ja öelnud tavalisest kõvema tooniga: „Nii kaua, kui mina olen „Tuhli“ talu peremees, seda ei juhtu!“ Mamma-papa silmatera hakanud nutma ja esitanud ultimaatumi: „Kas Sass ja mina koos või mitte kumbki!“ Vastust saamata teinud ta teatavaks, et läheb nüüd oma asju pakkima. „Sass ootab mind väljas,“ lisanud ta veel. Nagu selle kinnituseks kostnud õuest jooksumüdin ja koerte haukumine.

Nelipühal peetud pulmad, ja... Las koduväi jutustab ise, kuidas neil elu edasi läks:

„Maad oli meil üle kahesaja hektari ja kõik — puhas põld,“ alustas ta iseteadvalt. „Kasvatasime ainult kartuleid ja müüsime terve saagi riigi viinamonopolile käraka ajamiseks. Sügisel, peale kartulimüüki, istusime vanaga laua äärde ja lugesime kümnelisi. Ligi tund aega võttis. Kontrollisime, kas agendilt saadud rahapatakas oli õige...“

Ühel paeval rääkis Ranna-pere, et nad ostnud Laurentsia mägedes talu. Sass kinnitas, et koht ei jäävat nende eestiaegsest kartulifarmist sugugi alla ja ostuhinna maksnud nad viimse sendini kinni. Kutsusid vaatama. Muidugi läksime. Tee tundmaõppimiseks sõitsime järgmisel laupäevahommikul nendega kaasa. Bussisõit võttis ligemale kaks tundi. Kohale saabudes oli esimene mulje — vaesus. Maatükk polnud suurem kui paarkümmend hektarit ja põldu ei raasugi. Minu arvamus oli, et eelmised omanikud surid siin nälga ja pärijad alandasid müügihinda kuni leidsid lollikese, kes selle kõnnumaa ära ostis.

Majas oli kaks tuba ja aula suurune eesruum. Märgid põrandal näitasid, et siin oli peetud lambaid. „Meie teeme siia sauna,“ oli pererahvas otsustanud. Mina leidsin, et peale sauna mahub siia veel ruumikas eesruum koos kaminaga. Meie uurisime maja, kuid Olli ruttas aialapile ja hakkas seal siblima nii osavasti kui kana kapsapeenral.

Tegin neile saunaplaani, kuid ehitamine lükkus rahapuudusel edasi. Talul polnud sissetulekut. Kulude hulgas, nagu jutust selgus, oli ka igakuine osamaks talu ostuvõlast.

Suveõhtud maal olid ilusad: lõkketuli ja laul. Rohutirtsud saatsid meid oma ühekeelega viiulil ja mulle tundus, et taevast allavaatavad tähed ümisesid meie lauluga kaasa.

Ühel päeval teatas Olli, et Sassil on minek. Läksime teda haiglasse vaatama. Mees kiitles nagu ennegi, kuid meie lahkudes kätt andes tõsines ta ja ütles: „Saun jai tegemata.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus