Venelased hangeldavad natsisümbolitega (1)
Eestlased Eestis 03 Aug 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Olin täiesti jahmunud, nähes natsisümboolikaga tekstiilesemeid Tallinna Reisisadama „SadaMarketis“. Veelgi rohkem üllatas mind seik, et pruuni diktatuuri sümbolitega T-särke müüvad Eesti Vabariigi vene keelt kõnelevad kodanikud ehk need, kes meid, eestlasi, tänaseni sõimavad kõva häälega igal võimalusel natsideks ning toonitavad oma õilsat tegu – eestlaste vabastamist Hitleri võimu alt. Saksa türannia hukkamõistjad teenivad raha natsionaalsotsialismi ülistamisega!
 - pics/2007/17081_1_t.jpg


Turistide supermarketid Tallinna Reisisadamas

Tallinna Reisisadama lähedusse on kerkinud aastate jooksul mitmed supermarketid, kus teevad sisseoste peamiselt turistid Soomest, Rootsist jm. Seetõttu müüakse nendes kauplustes tihtipeale tooteid, mida mujalt ei leia – näiteks mitmete luksuskaupade imitatsioone (tekstiilid, kotid, jalatsid), kuid ka alkohoolseid jooke ja toiduaineid.

Läksin sadama poodidesse eesmärgiga uurida veiniturgu. Seda suurem oli shokk, nähes lae külge kinnitatud, uljalt lehvivaid soome turistidele mõeldud T-särke, millel ilutsesid soomekeelsed kiidusõnad Hitleri jüngritele. Jahmatusest hoolimata taipasin haarata fotoaparaadi nähtu jäädvustamiseks.

Ma polnud õieti veel jõudnud seda kõike korralikult seedida, kui mu pilk tabas vasakul veel suurema tekstiilikollektsiooni, millelt vaatasid mulle vastu nii türann Hitler ise kui tema diktatuuri erinevad sümbolid. Kui sihtisin uuesti oma kaamera pruuni nostalgiat kajastavate suveniiride poole, käratas turske vene keelt rääkiv meesterahvas mulle: „Siin pole lubatud fotografeerida!“

Muulaste pime viha Eesti Vabariigi vastu

Ma ei lasknud end agressiivsest toonist heidutada, vaid esitasin viisakalt oma pressikaardi ning küsisin sõbralikult müüja emakeeles, millisel eesmärgil ülistavad nad saksa diktaatori inimvaenulikku rezhiimi. Müüja, keda oli vahepeal tulnud toetama tema rahvuskaaslane, vastas hääletooni alandamata, et loomulikult võivad nad müüa diktatuuride sümboleid, sest see pole keelatud. Eesti Vabariik polevat pealegi mingi demokraatlik riik, vaid siin valitsevat seadustega piiramata valitsus. Näitena toodi mulle aprillirahutused, mille käigus olevat politsei kasutanud äärmist vägivalda. Kui palusin täpsemat teavet – kes, kus, millal, kuidas, ja konkreetseid nimesid, siis vaatasid mõlemad jässakad meesterahvad lihtsalt abitult lakke.

Kuigi olen ise kasvanud üles Aljosha varjus, oli muulaste viha eestlaste (Eesti Vabariigi) vastu mulle täiesti ootamatu. See, et Eestis elavad venelased on tihtipeale rahulolematud, olles kaotanud NL-i aegsed privileegid, oli varem minule isegi kuidagi inimlikult mõistetav. Kuid otsene pime viha, millele vihkajad ei leidnud ühtki adekvaatset argumenti – selleks ei olnud ma emotsionaalselt ette valmistatud. Nagu ma hiljem kuulsin, on mitmed, enne sõbralikult muulastesse suhtunud eestlased muutnud radikaalselt oma hoiakut. Paljud kinnitasid, et nad keelduvad peale pronkssõduriga seotud sündmusi rääkimast vene keelt.

Minu pehmelt ja sõbralikult formuleeritud küsimusele, miks ei koli nad siis Eestist Venemaale, kui nad Eestis ennast hästi ei tunne (ja pealegi on ju Putin kutsunud neid tagasi), ärritusid mehed uuesti: „Oleme siin sündinud, see on meie kodumaa,” vastasid nad vihaselt.

Nende kodumaa? Miks mitte, on ju minulegi olnud lisaks Eestile ka Soome ja Saksamaa kodumaaks. Kuid kas kodumaad võib vihata? Kas kodumaad (ehk maad, kus on minu kodu) ei peaks mitte kõik elanikud lojaalselt teenima? Ma ei kujuta ette, et võiksin elada mujal armastamata ja austamata maad, mis on saanud minu uueks elukohaks. Samuti on mulle olnud iseenesest mõistetav, et olen alati õppinud ära asukohamaa riigikeele, sest vastasel juhul ei saaks ma osa selle maa kultuurist ja ühiskondlikust elust, kus elan.

Kuid mulle on ka selge, et natsisümboolika müüjad ei ole endale kunagi esitanud küsimust selle kohta, milline sügav tähendus on kodumaal. Nad ei mõistaks ka John F. Kennedy kuulsat lauset: „Ärge küsige endilt, mida kodumaa on teie jaoks teinud. Küsige, mida te ise olete kodumaa hüvanguks teinud.”

Selle kohtumise põhjal olen sunnitud nentima – integratsioon on tõepoolest Eestis ebaõnnestunud. Üks asi on rahulolematus, teine asi aga põhjatu viha.

Siseministeeriumi seisukoht

Pöördusin natsisümbolite müümise suhtes siseministeeriumi poole. Pressinõunik Kristina Karevalt sain järgmise vastuse: „Eestis kehtiv õiguslik regulatsioon ei keela tõesti erinevate okupatsioonisümbolite rahumeelset eksponeerimist. Küll aga näeb karistusseadustik ette vastutuse juhul, kui sellise tegevusega kaasneb vaenu õhutamine või see on suunatud vaenu õhutamisele. Seega sõltub okupatsioonisümbolite eksponeerimise ja kasutamise keelatus eesmärgist ja objektiivselt tajutavast teost. Antud kontekstis on küsimus pigem eetiline.”

Siinkohal ei saa ma nõustuda ministeeriumi pressiesindaja arvamusega. Antud kontekstis ei olnud tegemist eetilise küsimusega, vaid selgelt vaenu õhutamisega Eesti Vabariigi vastu. Eetiliste normide rikkumiseks võib pidada vaid fakti, et muulased, kes toovad esile Eesti „vabastamise“ Punaarmee poolt Hitleri-rezhiimist, teenivad nüüd oma elatist Hitleri okupatsioonisümbolite müümisega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus