Vene rahva valik (2)
Arvamus 19 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
„Venemaal tuleb teha valik,“ ütles USA asepresident Dick Cheney oma äsjasel kohtumisel Venemaa juhtidega Moskvas. Ta täpsustas: „Pole mingit kahtlust, et tagasipöördumine demokraatlike reformide teele tooks Vene rahvale tulevikus edu ja suuremat lugupidamist teiste rahvaste silmis.“

Aga vene rahvas on oma valiku juba teinud — valiku, mille ees ta on seisnud juba alates aastast 1880, kui ilmus Fjodor Dostojevski suurromaan „Vennad Karamazovid“. Selles teoses on maailmakuulsaks saanud nn „Suurinkvisiitori episood“, kus vaidluses Kristuse ja Suurinkvisiitori (kuradi personifikatsiooni) vahel selgub inimelu ainuke imperatiiv — inimene peab valima: kas vabadus ja süümepiinad, mida vabadus endaga kaasa toob, või turvatunne, mille annab inimesele lahtiütlemine igasugusest vastutusest oma tegude eest. Kommentaatorid on ühte meelt, et Dostojevski sunnib inimest valima kas ebavabas ühiskonnas suukorvistatud heaolu või kristlikus ühiskonnas vastutust nõudva tegutsemisvabaduse vahel.

Praeguses poliitilises kontekstis oleks see valik sama, mida asepresident Cheney mutatis mutandis pakkus vene rahvale oma viimasel Moskva-visiidil: „Kui te pöörate selja demokraatiale praegu, siis jätke lootus turvatundele tulevikus.“

Carnegie instituudi Moskva keskuse väljaande „Pro et Contra“ toimetaja Masha Lipman tõstab esile, et vene rahvas on pea läbi kogu oma ajaloo elanud sedalaadi vastutusvõimetus turvatundes ehk nagu Lipman ütleb — „paternalismis“. Lipman kirjutab Washington Post'is: „Vladimir Putin ei ole visionäär. Ta on oma rahva vabastamiseks valust ja vihast pakkunud talle tagasipöördumise traditsioonilise (vene) paternalismi juurde — mudelile, mille rahvas on võtnud vastu kergendustundega. Sest vaatamata sellele, et valitsus on ootuspäraselt omakasu jahil, ebapädev ja korrumpeerunud, on ometi rahval nüüd Putini all jälle võimalik öelda end lahti valikute tegemisest ja vastutusest Venemaa tuleviku eest.“

Aprillis kutsus president Putin Moskvasse kokku midagi, mille nimeks on „Vene rahva maailmanõukogu“. Selle foorumi tulipunktiks näis Lipmani järgi olevat vene õigeusu kiriku esindajate kallaletung käibelolevale inimõiguste mõistele. Üks ortodokside kõrgemaist juhtidest nimetas lääne inimõigusi liiga „ilmalikeks ja liberaalseiks“ ning nõudis nende „korrigeerimist“, kuna nad on „formuleeritud Lääne-Euroopas“ ja neid ei saavat pidada „universaalseiks“. Sealjuures näis tal olevat jäänud silmapaari vahele ÜRO inimõiguste deklaratsioon, mille kõik maailma rahvad, kaasa arvatud Venemaa, on heaks kiitnud.

Huvitav, kas selle „maailmanõukogu“ kokkukutsumine oli seotud ÜRO-s käimasoleva püüdlusega reformida inimõiguste komiteed, ja kui, siis mil määral võiks see tuua muutusi vene rahva inimõiguste olukorras. Vähemalt ühes punktis võib see ennustada ühe osa venelaste õiguste kahanemist — nimelt nende, kes on saanud läänest materiaalset või juriidilist abi Venemaal tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide (NGO-de) kaudu. Seni ei ole Kreml nende tegutsemisõigust püüdnud eitada, kuid see võib nüüd olla muutumas.

Eespool tsiteeritud kirikujuhi laitusavaldus lääne liiga „ilmalikele ja liberaalsetele“ inimõigustele ei kõnele sugugi võimalusest, et Putin hakkaks leevendama oma karmi suhtumist neisse, vaid kavatseb jätkata nende tagakiusamist ja sulgemist.

Aga vene rahvas on oma valiku teinud. Viimased rahvahääletused ei ole jätnud mingit kahtlust, et venelane eelistab paternalismi poliitilisele vabadusele ja hülgab meeleldi sellega kaasneva vastutustunde oma tuleviku eest.

Ei, ta on valinud dostojevskiliku turvatunde. Temal ei tule oma tuleviku eest vastutada. Las Putin vastutab.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus