Vene luurajad imbuvad aeg-ajalt ka Eestisse EPLO (1)
Arvamus 07 Dec 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Mirko Ojakivi EPLO

Kapo andmetel pole Vene eriteenistus FSB Eestis eriti jõhkrate võtetega silma paistnud, kuid aeg-ajalt tuleb meelde tuletada, kuidas nad siin tegutsevad.

Kuigi see ei ole veel tõestatud, näitab hiljutine Aleksandr Litvinenko mürgitamine ja sellega seotud süüdistused ning oletused seda, et Vene luureteenistused on oma eesmärkide saavutamiseks võimelised ka tapma. Suurbritannia ajaleht The Sunday Telegraph kirjutas anonüümsetele allikatele viidates, et FSB on tapnud ka Eestis. Kaitsepolitsei lükkas selle väite küll ümber.

Samas ei tohiks meelest lasta minna tõsiasjal, et kapo on Vene luurajaid aeg-ajalt siiski ka Eestis tabanud ja paljastanud. Vastuluurest räägitakse ka oma aastaraamatus, kust saab aru, et FSB agendid on Eestis aktiivsed. Briti politsei uuritav Litvinenko juhtum võib olla küll üks eriline näide Vene luurajate tegevusest, enamasti tegelevad nad andmete kogumisega. See aga ei tee neid vähem luurajateks.




Huvi on kasvanud


Kapo on just see institutsioon, mis jälgib ja paljastab luurajaid ning ega nemadki tee saladust sellest, et Vene luurajad siin aktiivselt tegutsevad. Kapo pressiesindaja Henno Kuurmanni sõnul pole Venemaa julgeolekuteenistuste Eesti-suunaline huvi viimastel aastatel vähenemis-trende näidanud, pigem vastupidi – luuretegevuse vähenemist pole Eestis ette näha.

Nagu mujal maailmas, koguvad venelased ka Eestis klassikalist informatsiooni. “Kogutakse teavet, mis on vajalik oma riigi välis-, majandus- ja kaitsepoliitika kujundamiseks,” selgitas Kuurmann. Lisaks informatsioonile, mida kogutakse vahendeid valimata nii poliitikutelt, ametnikelt kui ka lihtsalt informeeritud inimestelt, üritavad luurajad mõjutada Eesti riigi otsustamisprotsesse või otsuse langetajaid. Seega ei kaardistata pelgalt Eestis toimuvat, vaid püütakse saavutada omi huve ning laiendada mõjusfääri.

Nii õnnestus kapol 2005. aastal paljastada end Vene saatkonna nõunikuna esitlenud Anatoli Dõ‰kant, kelle tegelikuks tööandjaks oli Vene välisluureteenistus (SVR). Eestis olles kuulus Dõ‰-kanti tööülesannete hulka siinsete vene poliitikute koondamine ühise mütsi alla, et nad ühtse löögirusikana suudaks saavutada esindatuse mõnes Eesti kohalikus omavalitsuses.

Ajakirjanduses on spekuleeritud ka lähenevatel parlamendivalimistel osaleva Konstitutsioonipartei ja Vene luure seotuse üle, kuid siiani on Eestis vastuluurega tegelevad ametkonnad eelistanud nende seoste eksisteerimisest vaikida.

Seda, et FSB armastab üsna sageli Eestis poliitikat mõjutada, kinnitab veel teinegi juhtum. 2004. aasta alguses tuli Eestist välja saata Vene saatkonna diplomaadid Anatoli Klimkin ja Jevgeni Golubkin, kes oma tegevusega üritasid sekkuda Eesti erakondade tagatoa-tegevusse ning selle kaudu mõjutada nende programme ja kandidaatide nimekirja Euroopa Parlamendi valmistel.

Luureduo tundis põhihuvi selle vastu, kes on kes erakonnas, kelle hääl juhtorganites maksab ja kuidas toimub tegelik otsustusprotsess. Üldjuhul ei uurinud Klimkin ja Golubkin ise neid huvitanud informatsiooni, vaid seda tegid suvalised inimesed. Kaitsepolitsei kinnitusel ei suutnud mehed Eestis viibimise ajal kuigi kaugele jõuda, sest nad paljastati ja saadeti tagasi kodumaale.

Klimkini puhul on tegemist seni kõrgeima Eestist välja saadetud Vene luurajaga. Kindralleitnandi auastmes Klimkin pakub siiani huvi Itaalia parlamendi erikomisjonile, mis uurib Itaalia tipp-poliitikute seost KGB-ga. Kuid huvitav on ka asjaolu, et Klimkin ja hiljuti mürgitatud Litvinenko on 1990-ndatel olnud just Itaalias sidemeesteks.


Pärast paljastamist süüdistused


Klimkini ja Golubkini väljasaatmine 2004. aasta kevadel põh-justas ka Eesti ja Venemaa vaheliste suhete märgatava jahenemise. Lisaks traditsioonilisele vastuaktsioonile (Venemaa saatis Eestisse tagasi kaks sama taseme diplomaati), tõstsid toona hädakisa nii Venemaa riigiduuma aseesimees Dmitri Rogozin kui ka tollane duuma rahvusvaheliste asjade komisjoni esimees Konstantin Kossatšev. Mõlemad süüdistasid Eestit Venemaaga niigi jahedate suhete kahjustamises.

Kõige kärarikkamalt sattus ajakirjandusse 1995. aastal paljastatud Vene saatkonna diplomaat Sergei Andrejev. Seda eelkõige selle juhtumi sisepoliitilise mõju pärast – üle poole aasta kestnud luuramisafääriga oli seotud ka riigikogu väliskomisjoni endine nõunik Tõnu Randla.


Operatsioon nagu filmis

Andrejevi ja Randla kohtumised algasid 1994. aasta lõpus, mil diplomaat käis väliskomisjoni tollase esimehe Vello Saatpalu juures. Et aga väliskomisjoni inimesed olid teadlikud, et Andrejev oli Vene luuraja, siis hoidis Randla temaga kohtudes tagasihoidlikku stiili. Esimestest kohtumistest Randla kapot ei informeerinud, sest mingit infovahetust esialgu polnud: käidi lihtsalt söömas ja arutati eri asju.

1995. aasta keskpaigani jätkunud kohtumistel andis Randla Andrejevile ka infot. Eelkõige jagas ta mittesalajasi publikatsioone, saades vastutasuks informatsiooni Vene sisepoliitikast. Ühel hetkel aga pakkus luuraja Randlale raha, et saada konfidentsiaalset luureinfot. Juttu oli 1000 USA dollarist, mille peale väliskomisjoni nõunik teavitas kapot. Edaspidi kooskõlastati kõik kohtumised kaitsepolitseiga.

Kohtumisi lindistati ja filmiti. Kapo sai Randlalt igast kohtumisest raporti ning maksis kinni kõik kahepoolsed kohtumised – lõuna- ja õhtusöögid. Kõik toimus nagu filmis. “Operatsiooni” lõppedes sai Randla ka 5000 krooni preemiat.

Kapo pole siiani Randla juttu kinnitanud, kuid kooskõlastamata tegevus võinuks Randlale tuua süüdistuse riigireetmises, mida aga ei juhtunud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus