Vene ajaloolane: Päts ei müünud Eestit maha PM (8)
Kuumad uudised 03 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Alo Lõhmus, Postimees

NSV Liidu ja Balti riikide sõjaeelseid suhteid uuriv Peterburi ajaloolane Aleksandr Rupassov kinnitab, et Konstantin Pätsile naftasaaduste müügi korraldamise konsulteerimise eest makstud tasu oli ametlik palk, mis ei võimaldanud Pätsi šantažeerida. Intervjueeris Alo Lõhmus.

Kas Päts võis 1934. aasta riigipöörde mingil moel kooskõlastada Nõukogude saatkonnaga?

Ei. Võimaliku riigipöörde osas sondeeris Päts küll erinevate diplomaatiliste esinduste seisukohti. Ta lihtsalt uuris nii Nõukogude Liidu, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa kui ka Poola saatkondadelt, kuidas suhtutakse nendes maades riigipöördesse. Jutuajamistes nende saatkondade esindajatega puudutas ta seda küsimust. Tal oli tarvis saavutada oma võimu legaliseerimine sellise riigipöörde läbiviimise korral.

Ma ei arva, et tema jaoks oli otsustava tähtsusega Nõukogude Liidu saatkonna tunnustus, talle oli määrav ennekõike Inglise saatkonna arvamus, Inglismaa suunas oli ju tema orientatsioon. Seega oli vestlus Nõukogude esindajatega üks paljudest vestlustest diplomaatiliste esindajatega.

Riigipöörde ettevalmistamisest või kooskõlastamisest ei räägi seni tuntud dokumendid midagi. Vestlused küll olid, kuid see pole veel kooskõlastamine. See oli suhtumise sondeerimine.

Milline oli siis Nõukogude Liidu suhtumine riigipöördesse?

Kõige huvitavam on see, et teate vestluste sisu kohta edastasid saatkonna esindajad küll Moskvasse, aga need jäid hiljaks. Kõik need vestlused toimusid ajaliselt väga lähedal sündmusele endale, riigipöördele. Saatkond andis teateid Moskvasse edasi üks või kaks korda nädalas. Kujutage nüüd endale ette: kui riigipööre on ette valmistatud pühapäevaks, saatkonna teade Moskvasse läheb aga alles esmaspäeval. Kui Moskva teate kätte saab, on pööre juba toimunud! Ei ole teada ettekande kirjutamise kuupäevagi, on vaid selle Moskvasse saabumise kuupäev.

Pätsi suhted /Nõukogude saatkonnaga/ olid ettevaatlikud. Nõukogude saadiku Aleksei Ustinovi eelkäija Fjodor Raskolnikov oli Pätsi suhtunud väga sõbralikult: ta suhtles Pätsiga, koos käidi Pirital mere ääres, tihti viibis ta Pätsi pool kodus. Kuid /uuel saadikul/ Ustinovil ei olnud selliseid suhteid. Ta oli hoopis teise tasemega tegelane. Suhted Nõukogude Liiduga olid üldiselt vaoshoitud, Pätsi suhtuti ettevaatlikult. Asi on selles, et teda loeti fašismi pooldajaks. Moskvas arvati, et tema ideoloogias ja vaadetes on liiga palju fašistlikke elemente. Leiti, et riigipöörde järel kulgeb Eesti fašiseerimine kiirenevas tempos ning seda ei võetud vastu vaimustusega.

Väga ettevaatlikult võeti vastu ka Ulmanise pööre Riias. Kardeti, et see võib viia Saksa mõju tugevnemisele siin regioonis.

Kuid kas vabadussõjalasi ei kartnud Nõukogude Liit siiski rohkem?

Nad valisid kahest kurjast väiksema. Vapse peeti ähvardavamaks. Vapse seostati lapua liikumisega Soomes. See, mis oli lapua ajal toimunud Soomes, seda peeti palju ohtlikumaks kui Pätsi pööret Eestis.

Kuid ausalt öeldes pole suhtumine Pätsi kolmekümnendate aastate teisel poolel kuigi arusaadav. Ma ei ütleks, et see oli suhtumine inimesesse, kelle suhtes tuntakse sümpaatiat. Temasse ei suhtutud sümpaatiaga.

Kas Pätsile Nõukogude naftatoodete müümise korraldamise juriskonsuldina makstud tasu kajastub dokumentides ka hiljem kui 1931. aastal?

Ma ütlen ausalt: viimane dokument selle kohta, et raha oli makstud, on dateeritud 1931. aasta märtsiga. Aja kohta pärast 1931. aasta märtsi pole ma leidnud dokumente ega mälestusi, mis viitaksid, et Pätsile oleks raha eraldatud. Seega ei ole mul võimalik rääkida sellest, et ta pärast 1931. aasta märtsi oleks mingeid summasid saanud.

Võib-olla peegelduvad andmed raha maksmise kohta mingites teistes dokumentides?

Ei-ei. Asi on selles, et nagu näitavad mälestused, mingitel probleemsetel ega poliitilistel teemadel Päts Nõukogude Liidu esindajatega arutama ei hakanudki. Ta oli nõus arutama ainult kaubandusküsimusi. Peekoni ostmine, Nõukogude tellimuste temaatika, naftaproduktide sissevedu – neid küsimusi oli ta valmis arutama. Kuid ta ei olnud nõus lahkama puhtpoliitilisi küsimusi. Ta hoiab nendest aruteludest eemale. Seda räägivad nii 1931., 1932. ja ka 1933. aasta dokumendid: ta ei anna mingeid lubadusi. Ja seda võeti /Nõukogude poolel/ vastu väga negatiivselt.

Pätsile makstud raha ei olnud Nõukogude Liidul võimalik käsitada musta rahana /mis võimaldanuks teda šantažeerida/, nii nagu Ulmanisele oli dollareid lihtsalt peo peale makstud – lihtsalt võta, sõida Euroopasse või tee, mida tahad! Pätsil oli alates 1928. aastast olnud täiesti ametlik töötasu, mida maksti juriskonsuldina ametlikult osutatud teenete eest.

Seega on siis alusetu järeldada, et naftamüügi segaaktsiaseltsi asutamine võeti ette ainult Pätsi kaasamiseks?

Ma arvan, et selle tagamõte oli teistsugune. Näiteks samasugused segaaktsiaseltsid olid ka Soomes. Seal oli tagamõtteks siduda võimalikult paljusid Soome poliitikuid. Need inimesed pidanuks olema seotud poliitiliste jõududega, pärit ühest, teisest või kolmandast parteist. Soomes kukkus see täielikult läbi, Soome seaduste kohaselt pidid kaks kolmandikku juhatuse liikmetest olema Soome kodanikud. Eestis selliseid poliitilisi figuure juhatustes ei ilmne ning ka siin kukkus see tagamõte läbi. Seega plaanid olid, kuid need ei õnnestunud.

Võib üldse öelda, et Nõukogude Liidu plaanid Balti riikide poliitikat mõjutada ei õnnestunud. Lihtsalt ei viinud sihile. Need plaanid jätkusid aastast aastasse, kuid kandsid vaid /Balti riike/ ärritavat iseloomu. Eesti ja ka Läti poliitikas püüti tekitada psühholoogilisi ebameeldivusi.

Kas oli värbamise või lähenemise katseid teistele Eesti poliitikutele?

Dokumente selle kohta ei ole. Võin öelda, et täielikult puudusid katsed Jaan Tõnissoni mõjutamiseks. Asi on selles, et Tõnissonis nähti Tartumaa regionaalpoliitikut, kel puudus üle-eestiline mõju. Teda oli kasutu mõjutada. Oli mõtet tegeleda nende inimestega, kellel oli mõju üleriigilises plaanis, aga nende isikute arv oli küllaltki piiratud. Katsed läheneda nendele erilist edu ei toonud.

Päts oli juriskonsult ja ei midagi enamat. Päts nägi oma tegevust võimalikuna ainult Eesti riigis, Eesti oli tema tegutsemisruum. Ta ei osanud end ette kujutadagi mujal kui Eesti riigis. Raha sai ta tõesti ainult oma erialase töö eest ja konsultatsioonide eest, mis ta andis. Kuid lubada poliitilisi järeleandmisi – see on tema puhul välistatud. Poliitilised järeleandmised ei kuulunud Pätsi meetodite hulka. Olen veendunud, et põhimõtteliselt oli Päts aus Eesti poliitik, kellele Eesti riigi eksistents oli tähtis eluline eesmärk.

Kirjanik Hubel /Mait Metsanurk/ rääkis 1935. aastal Vene saadikule, et Päts oli vestluses temaga kõnelenud Eesti ja Venemaa võimalikust konföderatiivsest kooseksisteerimisest, tingimusel, et säilib Eesti riiklik kord. Selliseid asju leidub. Kuid siin tuleb meeles pidada, et Hubel oli vasakpoolne kirjanik ja seda, et Päts pidi Hubeliga rääkides teadma, et Hubel annab need sõnad edasi Vene saatkonnale. Nii et kui siiralt võis Päts seda rääkida, on suur küsimärk.

Nõukogude pool ei suhtunud sugugi pooldavalt jutuajamistesse, mis käsitlesid Eesti ja Läti võimalikku liitumist Nõukogude Liiduga. Kui näiteks 1930. aastal Nõukogude sõjaväeatašee Filippov tegi Eesti peastaabi töötajaga rääkides nalja selle üle, mis tingimustel võiks Eesti liituda Nõukogude Liiduga, löödi ta oma kohalt minema.

Kas 1939. aasta sündmused olid Nõukogude Liidu poolt puhas improvisatsioon või arvestati ka võimalusega, et Eesti hakkab vastu?

Sellele on väga raske vastata. Kas arvestati Eesti vastupanuga või mitte, pole mulle teada. Ma ei usu, et baaside lepingu sõlmimise mõte oli Stalini improvisatsioon. Ma arvan, et see oli juba läbimõeldud samm ja aktsioon, sest see oli liiga konkreetne. Konkreetne mitme asjaolu poolest, millele ma juhiks tähelepanu.

Juba Stalini ette pandud sõjavägede paigutamise maht ei lähtunud mitte niivõrd Eesti armee jõust, kuivõrd kogu rahva ja Kaitseliidu riigisisese vastupanu võimalusest. Kogu see leping lähtub sellest mõttest. Aga see tähendab, et leppe sõlmimine ei saanud tulla spontaanselt, impulsiivselt. Ma arvan, et see oli läbimõeldud samm, lepingu punktid olid väga sisutihedad.

Millal olid need plaanid siis tehtud? Kas juba 1930. aastate keskel oodati, et selline võimalus võib avaneda?

Ma ei arva, et 1930. aastate keskel. Nõukogude pool kaalus kogu aeg erinevaid tegevusvariante Baltimaades, seda juba 1920. aastatest alates. Toimusid diskussioonid nii parteifoorumitel kui ka nõukogudes.

Lähenemine Saksamaale ja ühise keele leidmine Berliiniga kiirendas plaani väljatöötamist 1939. aastal. Arvan, et võimalus sõlmida Saksamaaga mingi leping kerkis Stalini jaoks esile juulis 1939. Kogu see aeg töötati 1939. aasta suvel plaani kallal, kuidas toimida Baltimaade ja Soomega. Mulle jääb selline mulje Nõukogude tegelaste mälestuste põhjal, ehkki täpselt tõestada ma seda ei saa. Kuid et see toimus juulis 1939, tean täpselt.

Tagantjärele targana – kas Eestil üldse olnuks võimalik midagi teha okupatsiooni vältimiseks?

Kui arutleda Pätsi seisukohtade üle Nõukogude Liidu plaani kohta paigutada Eestisse oma vägesid, siis tuleb arvestada, et põhimõtteliselt ei olnud Pätsi puhul tegemist ehtsa diktaatoriga. Ta vaid meenutas diktaatorit. Ta lähtus sellest, et keeldumise korral on sõjaline kokkupõrge vältimatu ning see lõpeb niikuinii kaotusega. Väga paljud valaksid verd. Arvan, et Päts lähtus sellest, et niisugustel kaotustel ei ole mõtet. Ta kaalus oma otsuse hinda ja ei maksa teda hukka mõista selle eest, et ta võttis vastu sellise otsuse. Ma ei taha vastandada küüditamise ohvrite arvu ja võimaliku vastupanu ohvrite arvu, ei taha arutleda, kumb olnuks suurem või väiksem. Kuid arvan, et Päts mõtles verest. Ta ei tahtnud verd valada. Ma võin küll eksida, kuid arvan, et ta otsustas vältida ohvreid.

Eestis käib praegu diskussioon selle üle, kas Päts…

Ei, ta ei olnud müüdav mees. Ta ei müünud Eestit maha. See on täiesti kindel.

Jah, kuid arutatakse, kas tal oli võimalik alla anda teist moodi, kui ta seda tegi – moodustada eksiilvalitsust jne. Võib-olla oli otsus mitte sõdida õige, kuid ka sel juhul on võimalikud erinevad variandid.

Siin on väga raske öelda, mida mõtles Päts tagajärgedest. Vägede sissetulek – kui palju võib see üldse mõjutada ühiskondlikku korda? Sotsiaalset korraldust? Iseenesest on see väga oluline küsimus, aga ma ei tea, kui tõenäoliseks pidas Päts ühiskonnakorralduse tõsist segipaiskamist, sügavaid sotsiaalseid muutusi. Seda peaksid ütlema Eesti ajaloolased, kes saavad kasutada materjale, mida mina ei saa. Võib-olla ta ei eeldanud Nõukogude poolelt otsustavust viia protsess lõpuni. Võib-olla ta arvestas mingisuguse edasikestmise võimalusega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus