Väliseesti meedia haavatavusest ehk ohtudest - kui püüda diasporaa lehti uuesti jalule upitada (1)
Arvamus 23 Nov 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kommunikatsioonikonsultant Jüri Estam

Oluline küsimus, millest huvituvad militaarsed juhid, juristid, kindlustusmaaklerid ja isegi suhtekorraldajad on organisatsioonide haavatavus. Inglise keeles kasutatakse selle kohta sõna “exposure”, tähendamaks küsimust: milliste ohtude eest sa end praegusest paremini kaitsma peaksid? Kus asuvad organisatsioonide nõrgad kohad? Teeme veidi ajusporti. Millised ohud võiksid varitseda välismaal eesti keeles ilmuvaid väljaandeid?

Oht nr. 1: “Ebasõbralik ülevõtmine”, ehk kurjadesse kätesse minek. Ka näiteks lehtede või tulevase portaali poliitiline neutraliseerimine ja “ohutuks tegemine”. See, et väliseesti lehed võiksid libiseda läbi välismaal elavate eestlaste sõrmede mittesoovitavasse suunda oleks veel hullem, kui nende lehtede lihtne väljasuremine. Väliseesti lehtedel on praegu teatud väärtustepõhine alus olemas. End "tagasi tervisele võideldes" võiks neil jätkuvalt olla midagi väärtuslikku ja olulist öelda.
Eksisteerib aga võimalus, mis on viimasel ajal mõnevõrra suurenenud, et keegi püüab need üles osta. Kui välismaal elavad eestlased soovivad, et kõnesolevad lehed jääksid väliseesti kätesse, on oluline, et nende rekapitaliseerimine toimuks valdavas osas väliseestlaste endi rahastamisel. Tuleb püüda vältida “ebasõbralikku ülevõtmist.”

Vaadakem 90. aastate alguses ilmunud eesti-balti huvide eest seisnud ingliskeelseid väljaannete saatust "Estonian Life" ja "City Paperi" näidete näol. Mõlemad olid mõõdukalt eestimeelsed. Üks lõpetas ilmumise, teine müüdi soomlastele ja sealt edasi vene päritolu ärimeestele, sisuliselt selleks, et City Paper'i suu kinni toppida. Et ei ilmuks teatud laadi kirjutisi mis on vastukarva vene huvidele Baltikumis. Ka Baltic Times läks sama ringkonna kätte. See tähendas Kremlile ühe ammuigatsetud eemärgi saavutamist - väikeste kuid oluliste kanalite sisulist sulgemist.

Kas anname enesele aru sellest, et infosõda Eesti ja teiste Balti riikide vastu ei ole tegelikult kunagi lakanud? On ringkondi, ja mitte ainult vene omad, kelledele sobiks, kui väljaspool Eestit ilmuvad ajalehed ja nende potentsiaal langeksid valedesse kätesse. Ka väliseesti lehtede täiesti apoliitilisteks muutmine meeldiks mõningatele seltskondadele.

Kõik see on öeldud tähenduses: väliseesti lehtedele opereerimiskapitali juurde hankides - kuna see teema on nüüd vähemalt teoreetiliselt üleval - peame olema teadlikud ohtudest ja kapitali päritolust. Vähemalt 51% enesele jätmine on oluline.

On, mida kaitsta.

Stockholmi Eesti Päevalehe aktsionärid, eriti aga lugejad, peaksid olema väga huvitatud ka sellest, et neid ei jäeta ilma riigitoetusest. Kuid ka teised toimetused kujutavad endast jätkuvalt kaitsmist väärivaid väärtusi.

Oleks halb, kui väliseesti lehtede potentsiaal sattuks mittehooliva kommertsliku ringkonna kätte, kas nähtaval või vähem läbipaistval kujul. Näiteks sellise isiku või huvigrupi kätte, kes ei juhindu välismaal elavate eestlaste ja kodumaa huvidest. Meie vanavanemad ja vanemad tahtsid, et kogukonna ja kodumaa eluterved huvid oleksid esikohal välismaal ilmuvates eestikeelsetes lehtedes. Kindlasti tahame seda ka meie.

Endisel pagulusel on klassikaliselt olnud “oma maailmavaateline mätas”, mille raames on ruumi mitmeteks vaadeteks mõistlikkuse piires. See mätas eksisteerib praegu, seda tuleb püüda kaitsta ja elus hoida. Sellest võib ka kodumaale kasu olla, pluralismi huvides.

Oht nr. 2: Lehtede tegevuse lõpetamine initsiatiivi mitte ülesnäitamise (loiduse) tõttu. Kas väliseesti lehed jäävad ilmuma koos kaasaegse ja tugeva Interneti ja võibolla ka sotsiaalse dimensiooniga? See on leidlikkuse ja enese kokkuvõtmise küsimus.

Oht nr. 3:

Oht sõltumatusest ilma jääda. Üks näide sellest oleks lehtede sisuline väljaostmine või lausdoteerimine Eesti riigi poolt koos õigusega otsustada selle üle, mida avaldatakse.

Oht nr. 4.

Väliseesti lehtede uuendamise “kommertsebaõnnestumine”. Kõik mäletavad dot.com mulli. Tänapäeva komplitseeritud, pidevalt ümber kohanema pidavaid meediaorganisatsioone saavad tänapäeval juhtida vaid sellel alal pädevad inimesed. Väliseesti lehti tasub uuesti ellu äratada ja portaal olgu lehtedega seotud, aga selle läbi viimine õnnestunud viisil nõuab piisavat kapitalikogust ja professionaalseid käsi. Praegune meediagrupp ei ole selliseid käsi siiani veel kaasanud ja jäi hiljuti ilma oma ainsast spetsialistist. Ühe sõnaga: väliseesti lehtede päästmisprojekti õnnestumiseks on vaja sellesse kaasata eksperte ja oskusteavet.

Oht nr. 5.

Mittearvestamine etableeritud lugejate eelistuste ja usalduskapitaliga. Väliseesti lehtede lugejad võivad omavahel mõnevõrra erineda (Rootsis näiteks - üks tellija on liberaal, teine moderaat, kolmas jälle sotsiaaldemokraat), ometi on lugejail oma väljakujunenud ootused väliseesti lehtede printsiipide ja sisu suhtes, millede rikkumist on viimasel ajal esinenud, kuid mida enesele lubada ei tohi.

Oht nr. 6.

Nihkumine praegusest isegi veel kaugemale eemale “pagulasbaasilt”, eriti mis puutub paberlehtedesse. Kui välismaal ilmuvad eesti ajalehti uuendada - neid näiteks isegi ühe katuse alla viia, mis puutub üldjuhtimisse - oleks vaja rohkem tähelepanu pöörata mitte ainult tulevikule ja olevikule ning Eestis toimuvale, aga ka sellele, mida pagulaskonnad on aja jooksul korda saatnud. Ka mälestustele ja mälestamisele. Ka sellele, kuidas pagulaskond ja uuema aja eesti immigrandid on koos tegutsenud.
Väliseesti ajalehed ei tohiks olla vaid Eestis ilmuvate lehtede kloonid või peegeldajad - mitte ainult - nad on ikkagi diasporaa lehed. Vaatamisnurk on neil varem ka vastav olnud. Praegused väliseesti lehed oleks oma varasema “välismaise” dimensiooni tänaseks nagu osalt unustanud. See ei olnud nii, kuni varasemad toimetajad läksid pensionile või surid. See pole öeldud etteheitena, vaid rohkem asjana, mida on võimalik tahtmise korral korrigeerida.

Paguluses võrsunud lugejatel on õigus meenutada kunagisi panuseid välisvõitlusele ja niisama nostalgitseda. Meil on koguni õigused sellele, et lapsed ja lastelapsed tunneksid minevikku.

Juhtub ka seda, et käsitletakse Eesti sündmusi liiga, nagu väliseestlased elaksid ise Eestis, lisaselgitusteta või siis kriitilise distantsita.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus