Vabariigi aastapäeva tähistati väärikalt ja oma riigist rõõmu tundes (1)
Eestlased Eestis 29 Feb 2008 Tiiu PikkurEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamisele tagasi vaadates võib täie kindlusega öelda – pidu õnnestus igati. Aastapäeva tähistati kahel päeval – 23. ja 24. veebruaril, rahvast oli kõikjal tavalisest rohkem, ilmataat oli ilusa kevadilma andnud, isamaalisuse vaim lehvis üle Eestimaa. Ent vaadakem ajas tagasi, kuidas see kõik toimus.

Laupäeval pidutseti Pärnus

Õieti peab alustama juba reedest, kui raadiost anti teateid kaitseväe sõjamasinate liikumisest Tallinnast Pärnusse ja paluti autojuhtidelt mõistvat suhtumist pikkadesse kolonnidesse maanteel. Iseseisvuspäeva paraad peeti sel aastal Pärnus. Miks, küsisid nii mõnedki, kui alati on seda peetud Vabaduse platsil, Tallinnas?

Sellega rõhutati Pärnu osa ajaloosündmuste käigus 90 aastat tagasi: oli ju Pärnu see koht, kus 23. veebruaril loeti esimest korda ette iseseisvusmanifest ning koostati akt Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Järgmisel päeval toimus sealsamas Eesti pataljoni roodude ja komandode rongkäik, mida võib pidada esimeseks kaitseväe paraadiks Eesti Vabariigi ajaloos. Muide, ka 1918. aastal oli 23. veebruar laupäevasel päeval.

Reede õhtul oli Pärnus paraadi peaproov, sadas lausvihma, vahetpidamata. See oli ikka lõpuks päris kurnav, riided läbimärjad ja saapad lirtsumas. Soomukimeestel oli kergem, nemad said kuivas masinas olla. Öö läbi oli väljas maru, kuid hommikul säras üle Pärnu kevadine päike ja sõdurpoiste riidedki olid kuivad.

Enne paraadi sai Eliisabeti kirikus vaadata Eesti Üliõpilaste Seltsi esimest sinimustvalget lippu. Alevi kalmistul mälestati langenud kangelasi. Rüütli platsil avasid president Toomas Hendrik Ilves ja Pärnu linnapea Märt Viisitamm Eesti Vabariigi väljakuulutamise monumendi, mis kujutab endast kunagist Endla teatri rõdu, kust 90 aastat tagasi luges Maapäeva liige Hugo Kuusner ette manifesti Eestimaa rahvastele.

Võimsaim kaitseväe paraad

Aastapäeva paraad algas keskpäeval. Päike säras suvekuurordile kohaselt ja lipud lehvisid. Muidu talviselt unine Pärnu oli ellu ärganud ja inimesi vooris tuhandete kaupa kesklinna. Paraad toimus Endla teatri esisel väljakul ja lähitänavatel, ega rahval suurt pealtvaatamise kohta olnudki. Tähtis oli kohalolek, mis siis, et mõni ainult mööduvate sõjameeste peanuppe heal juhul nägi.

See oli Eesti Vabariigi kõige suurejoonelisem paraad, millest võttis osa 1081 kaitseväelast ja 47 ühikut tehnikat. Paraadi tipphetk oli, kui üle keskväljaku lendasid kaitseväe helikopterid ja kaks Norra kuninglike õhujõudude hävituslennukit F-16.

Olla hoolikas julgeoleku tagamisel

Palju on kiidetud värskelt kindralleitnandi auastme saanud kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa kõnet, kes rõhutas, et Eesti ei tohi muutuda oma julgeoleku tagamisel hooletuks, kuna rahvusvaheline julgeoleku olukord on pidevas muutumises.

„Eestil õnnestus 1991. aastal oma riiklik iseseisvus veretult taastada. Võib-olla on see ohvriteta võit teinud meid oma julgeoleku tagamise osas hooletuks, isegi üleolevaks. Kipume võtma omariiklust liiga kergekäeliselt, loomulikuna ja tagatuna,“ kõneles Laaneots ja lisas, et vabadust tuleb kogu aeg kaitsta, sest põhimõte – kel jõud, sel õigus – ei ole maailmast kuhugi kadunud.

Pärast paraadi said kõik oma silmaga sõjariistu lähemalt kaeda, pilti teha ja kaitseväelastega juttu ajada. Rahvast jätkus kõikjale, kuid eriliselt suur tunglemine oli Pärnu sadama kail, kus seisis mereväe lipulaev Admiral Pitka. Laeva külastas rekordarv – 2533 inimest, mis on suurim hulk uudistajaid, kes kunagi ühel päeval sellel laeval käinud on.

Pika Hermanni jalamil jäi ruumi väheks

Pühapäeval, 24. veebruaril kell 7.35 oli Toompeal riigilipu heiskamise tseremoonia. Pika Hermanni jalamile kogunes tunduvalt rohkem rahvast kui varasematel aastatel, arvasid kogenumad lipuheiskamisel käijad. Hinge kinni pidades jälgis rahvahulk torni tippu tõusvat trikoloori, võimsalt kõlas Eesti hümn. Palvuse pidas EELK peapiiskop Andres Põder. Kõnega esines Riigikogu esimees Ene Ergma, kes rõhutas traditsioonide olulisust, sest need kannavad usaldust oma riigi vastu.

„Nii nagu meie lipp ei ole lihtsalt üks lipp, ei ole ka mitte kõik laulud lihtsalt laulud. Kui Johann Voldemar Jannsen kirjutas kunagi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, siis kirjutas ta vaid ühe ilusa isamaalise laulu sõnad. Hümniks kujunes see laul hiljem – eesti rahva, niisiis meie eneste tahtel,“ toonitas Ergma. Vastates nii neile, kes viimasel ajal miskipärast uue hümni vajadusest rääkima on hakanud.

Aastapäeva jumalateenistus Toomkirikus

Kell 10.00 algas Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus vabariigi sünnipäeva jumalateenistus. Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldusel oli ka siin altariruumi toodud esimene sinimustvalge lipp. Teleülekande tõttu tavalisest valgustatum kirik sai rahvast täis kaugelt enne kümmet. Teiste hulgas diplomaatilise korpuse esindajad ja meie omad riigitegelased. Täpselt ettenähtud ajal – kolm minutit enne kümmet saabus presidendi auto, Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja pr Evelin Ilves kätlesid uksel Toomkoguduse juhatuse esimehe Raido Rüütliga, kes presidendipaari kirikusse juhatas. Jumalateenistus võis alata.

Jutlustas peapiiskop Andres Põder, kaasa teenisid peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, abipraost Patrik Göransson ja õpetaja Ivar-Jaak Salumäe. Oma lippudega olid kohal noorteorganisatsioonid: Eesti Skautide Ühing, Eesti Gaidide Liit, Kodutütred, Noored Kotkad ja Eesti Skautlik Antoni Keskgild.

Peapiiskop Andres Põder lausus jutluses, et vaevalt võis õpetaja Rudolf Kallas 4. juunil 1884 Otepää kirikus seda lippu pühitsedes kujutleda, et seesama lipp on nüüd meie ees. Pärast jumalateenistuse lõppu jätkus veel tükiks ajaks uudistajaid ja pildistajaid auväärse sinimustvalge juurde. Ta kutsus üles hoidma sünnipäevalast – oma riiki hellade kätega!

Presidendi kõne oli tulevikkuvaatav

Kell 18 – Vabariigi 90. aastapäeva kontsert ja presidendi vastuvõtt Estonias. Juba tund enne algust hakkavad Estonia ette vurama autod, kust väljuvad pidulikku rõivastatud daamid ja härrad, et punast vaipa mööda ajaloolisse teatrihoonesse siseneda. Kutsutuid on ligi 900, kes täpselt, selgub vastuvõtul. See on presidendi vastuvõtt ja tema ka kutsub. Igal presidendil on olnud omad eelistused, kuid traditsiooniliselt kutsutakse riigikogu ja valitsuse liikmed, diplomaadid ning silmapaistvad ühiskonna- ja kultuuritegelased. Ja alati on ka nurisejaid, näiteks sel korral on juba mõned ärimehed oma pettumust kutsumata jätmise tõttu väljendanud. Ja on ka vähemalt üks persoon, keda alati kutsutakse, kuid, kes iial ei lähe – see on Edgar Savisaar.

Presidendi kõnet on hinnatud väga kõrgelt ja ohtralt tsiteeritud ning kommenteeritud. Eeskätt kiideti presidendi kõne puhul seda, et ta ei takerdunud tänase päeva muredesse, vaid vaatas tulevikku. Samavõrd pälvis häid sõnu Ilvese pöördumine kõigi Eesti inimeste poole. „Kümne aasta pärast me tahame, et oleks palju rohkem seda, mis praegugi on hää. Ja palju vähem seda, mis ei ole. Et see nii oleks, on meie teha. Sinu, minu, meie naabrite, emade-isade, sõprade ja kaasmaalaste teha. Ja ainult meie enda, mitte teiste teha,” ütles ta. Presidendi kõne oli lihtne ja selge kõne oma rahvaga, kahekõne. (Vt. presidendi kõne lühendatud varianti teisal tänases lehes.)

Rahvuspark Estonia

Aastapäeva kontsert „Rahvuspark Estonia“ – võimas ja suurejooneline kontsert, kus muusika vaheldus maamees Oskari (Guido Kangur) sõnavõttudega elust, näiteks: „Öeldakse, et meid on miljon – kui kõigile järjepanu tere öelda, läheb terve nädal. Kui aasta maailma inimeste vahel jagada jääks meile veidi üle tunni. Selle ajaga sõidab Moskvas miljon venelast maa alla. On seda miljonit siis palju või vähe?” Jne.

Soomest tõi tervituse nende maailmakuulus muusik Kimmo Pohjonen. Veljo Tormise „Ei saa me läbi Lätita“ viis tervituse meie lõunanaabritele, millele järgnes Lera Auerbachi „Fragment Vene reekviemist“. Nii peeti meeles naabreid.

Üks meeleolukamaid palu oli islandi muusiku Björki „Deklareeri iseseisvust“, mida tõlgendas nii eesti kui kehakeelde näitleja Eva Klemets, taustal pildid Eesti lähiminevikust ja vabadusevõitlusest. Kontserdi lõpetas Arvo Pärdi „Ukuaru valss“, mille saatel kõik esinejad laval valssi keerutasid.

Kunstiline juht ja dirigent oli Tõnu Kaljuste, lavastaja Peeter Jalakas, laulis Eesti Filharmoonia kammerkoor ja mängis Tallinna kammerorkester, solistid olid Tõnis Mägi tütre Lydiaga ja Kädy Plaas. Kontsert lõppes ühislauluna esitatud Gustav Ernesaksa lauluga „Mu isamaa on minu arm”.

Soe ja südamlik vastuvõtt

Järgnes presidendi ja pr Evelin Ilvese vastuvõtt, mis algas kätlemis-tseremooniaga Valges saalis ja jätkus tantsupeoga kontsertsaalis. Kätlemist alustas president Arnold Rüütli ja tema abikaasaga, siis proua Helle Meri jne. Paari tunniga peaaegu üheksasajal kätt suruda, see pole kerge, kuid presidendipaaril jätkus naeratust viimsele kui ühele, mõnega vahetati paar lausetki. Eriti torkas silma soe suhtlus diplomaatidega, kuid soojus ja sõbralikkus oli üleüldine. Esimest korda sellise tseremoonia puhul ka kallistati: pr Ilvese soe embus sai nii mõnelegi külalisele osaks.

Ja veel ajalugu: esmakordselt vahetas presidendi proua tualetti: kontserdi ja kätlemise ajal kantud Halliste rahvarõivaste motiividega kostüümi vahetas pr Ilves balli ajaks katmata õlgadega õhtukleidi vastu. Väga kaunid olid mõlemad. Külalised olid kõik kaunilt riides, eks eriti käib see daamide kohta. Neid pannakse ka rohkem tähele. Oli näha ka rahvariideid, palju oli rahvariiete motiividega kaunistatud õhtutualette.

Pidupäeva Tallinnas lõpetas Harjumäelt õhku lennutatud võimas ilutulestik. Vabariigi juubelit tähistati aga kõikjal Eestis. Ja juubeliaasta jätkub. Märtsikuu on pühendatud õiguskantslerile ja Riigikontrollile.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus