Vabadussõda ja mooniõis (1)
Arvamus 09 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/11/30225_4.jpg
Paavo Loosberg

11. novembril 1918 kirjutati alla vaherahu liitlaste ja sakslaste vahel
 - pics/2010/11/30225_5.jpg
I Maailmasõja lõpetamiseks. 1914. aasta hilissuvel puhkeb Euroopas sõda: Saksamaa ja Austria-Ungari võitlevad Serbia, Venemaa ja Prantsusmaa vastu Inglismaa ühineb sõjaga. Vene keiser mobiliseerib, et “kaitsta slaavi vendi” Balkanil. Venelased tungivad Saksamaale, kuid piiratakse sisse Ida-Preisi-maal ja kannavad ränki kaotusi. Sõda kestab üle nelja aasta. 1916 eesti noor-mehi mobiliseeritakse suurel arvul Vene vägedesse – umbes 100 000 meest.

Kogu Kanadas mälestatakse igal aastal 11. novembril I Maailmasõjas langenuid – Remembrance Day – ja selle tähisena kantakse rinnas punast mooniõit. See et I Maailmasõjast võttis osa niipalju eestlasi, kellest väga palju langes, on praegusel põlvel suurelt osalt unustusse vajunud. Nüüd, kui kahe päeva pärast omale punase mooniõie rinda paneme, siis tehkem seda ka eesti langenud veteranide mälestuseks, Kanada veteranide kõrval.

Eestlastel õnnestub I maailmasõja lõpuaasta segaduses kasutada avanevaid võimalusi ja saavutada riiklik iseseisvus. Eesti riik kuulutati välja I maailmasõja ajal, 24. veebruaril 1918, satub kohe Saksa okupatsooni alla ja vähem kui üks kuu pärast I maailmasõja lõppu, 28. novembril 1918 algab Vabadussõda. Eesti vägede juhtkond ja peaaegu terve Eesti sõjavägi olid I maailmasõja veteranid. Paljud nendest eestlastest, 1914 aastast peale mobi-liseeritutest ja vabatahtlikest, jätsid oma elu sõjatandrile. Tsaar Nikolai II-el oli I maailmasõja algul palju inimmaterjali, kui Prantsusmaa küsis, siis saatis tsaar ühe diviisi neile appi. Kuna prantslased avaldasid soovi, et sõdur osaku lugeda ja kirjutada, siis sattus sinna ka palju eestlasi. Nende eestlaste nimedest ja seal langenutest meie ajalooraamatud pole palju kirjutanud ja neid meie ei tea, aga kinnitades rinda punase mooniõie, mälestame ka neid tundmata eestlasi.

Mitmed eesti soost noormehed olid 20. sajandi algul kooliharidust saanud, Vene sõjaväkke astunud ja oma sõjamehe karjääris vanemohvitseri aukraadini jõudnud. Vene-Jaapani sõjast osavõtt 1904. aastal aitas nende edutamist kiirendada. Juba I maailmasõja algul oli tsaaril puudus noorema-test ohvitseridest. Värskelt keskkooli lõpetanuid võeti kiirkorras sõjaväkke. Lühikese, vahel vähem kui pool aastat kestnud sõjakooli järel, anti neile ohvitseri kraad ja saadeti sõjaväljale. Mitmest neist kasvasid tublid juhid meie sõjaväele Vabadussõja ajal, paljud jätsid aga sõjaväljale oma elu, neist ajalooraamatud ei kirjuta, aga neid me mälestame punase mooniõiega. Üks neist langenuist oli admiral Pitka vend.

Suure muudatuse I maailmasõja sõjakäiku ja seega sõjaveteranide ellu tõi 1917. aasta. Vene tsaar tõugati troonilt ja Venes toimus revolutsioon, õieti kaks riigipööret samal aastal – veebruaris ja oktoobris. 25. augustil 1917 toonitas Jaan Tõnisson oma kõnes Maanõukogus – “Venemaa on sisemiselt surmani haige”. Vene ajutise valitsuse sõjaministri Gutškovi päevakäsu nr. 1 alusel loodi väeosadesse soldatite komiteed. See päevakäsk lõhkus lõplikult Vene armee juhtimisahela. 1917. aasta märtsikuu esimestel päevadel andis Vene vabariiklaste valitsuse juht Kerenski välja dekreedi, mille alusel said kõik vähemusrahvused õiguse hakata koondama oma sõjaväelasi rahvusväe-osadesse ning seda õigust hakkasid kasutama ka eestlased. Eestlastest koos-nevaid ja neid ühendavaid sõjaväelaste komiteesid ja büroosid asutati üle kogu Venemaa ja kui 1918 veebruaris Saksa väed vallutasid Eesti manner-maa, oli Eestisse jõudnud oma 2000 ohvitseri ja 35 000 eestlasest sõdurit.

Nagu ajalugu näitab, aitas see samm säästa lisaks paljude sõjameeste elule ka väga paljude eesti tsiviilelanike elud. Loeme 1917. aasta ühest Maanõukogu resolutsioonist: “Venemaa sõjaväe mõned osad panevad rahulike elanike kallal Eestimaal kõige hirmsamaid vägivallategusid toime, kaitseta kodanik-ke surmates, hooneid ja vilja põletades ning loomi ära ajades kui ka kohapeal kasuta maha tappes. Lääne- ja Harjumaal on mõne päeva kestel ära rüüstatud mitukümmend talu ja mõisat, nagu Lihula, Oidrema, Matsalu, Saastna Paatsalu, Illuste, Laiküla, Koluvere, Kiidema, Sinalepa, Kloostri , Riisipere, Taebla ja paljud teised”. Eestlastest sõjameeste Eestimaal olemine sai natukenegi seda rüüstamist pidurdada ja eestlastest sõjameeste kaitse oli see, mis tegi võimalikuks Eesti Vabariigi väljakuulutamise 24. veebruaril 1918.

Nüüd, aastal 2010 punast mooniõit rinda pannes, mõtleme tagasi nendele veteranidele, kes I Maailmasõja käigus oma elu vaekausile panid, et nende kodumaal oleks turvaline elada. Mõtleme tagasi nendele, kes Eesti Vabadussõjas meie vabaduse eest võitlesid ja selle vabaduse oma eluhinnaga lunastasid. Aeg on oma töö teinud, mitte ühtki I Maailmasõja veterani pole enam elus ja 11. november on kujunenud Veteranide päevaks. Anname oma tunnustuse ka II Maailmasõja veteranidele ja kõigile neile, kes relv käes oma kodu ja kodumaad on kaitsnud ja praegugi kaitseb võõra vägivalla vastu.

Innustagu see mooniõis meid edasi andma meie noortele ja meie järeltulevale põlvele neid teadmisi ja seda ohvrimeelsust millega nende vabadus ja turvaline kodu on ostetud ja seda vähemalt ühel korral aastas – 11. novembril – meie Veteranide päeval!

9. novembril Soomepoiste kokkutulekul Toronto Eesti Majas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus