Vabaduse Risti kavaleride elulugude koostamine ja haudade otsingud (5)
Eestlased Kanadas 17 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/11/30333_1_t.jpg
Mati Strauss

Juba Vabadussõja algul jõuti arusaamisele, et on vaja hinnata vabadusvõitluses tehtud eneseohverdusi. Selleks võeti Eesti Ajutise Valitsuse poolt 16. aprillil 1919 vastu seadus, mille esimene punkt kõlab järgmiselt: „Eesti Vabaduse Rist on asutatud Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919. a. autasutähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseisva vabariigi loomise töös silmapaistvaid ja kasulikka teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegevuses.” Kuna puudus vastav eeskiri, mille alusel Vabaduse Risti (ka Vabadusrist) annetada, siis töötati välja ja võeti Vabariigi Valitsuse poolt 1920. aasta algul vastu Vabaduse Risti põhikiri ja üksikasjalik vägitegude nimestik.

Vabaduse Rist jagunes kolmeks liigiks: sõjaliste teenete eest (I liik), isikliku vapruse eest (II liik) ja kodanlike ehk tsiviilteenete eest (III liik). Igas liigis oli omakorda kolm järku. Ainukesena ei antud välja isikliku vapruse, s. o. II liigi 1. järgu Vabadusristi.
Hoolimata sellest, et annetamise kord puudus, otsustas valitsus 1919. aasta 2. augustil annetada Vabaduse Risti Eesti Riigi ülesehitamisel avaldatud aineliste ja moraaliliste toetuste eest seitsmele Ameerika Ühendriikide Punase Risti ohvitserile. Juba kolm päeva hiljem, 5. augustil 1919 järgnes otsus Verduni linnale Prantsusmaal annetada Eesti Vabaduse Risti I järgu autäht Eesti Vabariigi lippu juure lisades. Tegelik Vabadusristide jagamine algas aga 1920. aastal. Mõningal määral anti riste ka 1921. aastal. Järgnevatel aastatel annetati teenetemärki eelkõige välismaalastele. Seoses 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurumisega autasustati Vabadusristiga kodanlike teenete eest 10 Eesti sõjaväelast. Viimane suurem ristide jagamine Eesti ja välisriikide kodanikele toimus 1925. aastal. Eriseadusega 19. juunist 1925 lõpetas Riigikogu Vabaduse Ristide väljaandmise. Uuesti võis Vabadusristide annetamist alustada pärast uue sõja puhkemist.

Järgmine tabel annab ülevaate Vabadusristide annetamisest:

Vabaduse Rist I liik II liik III liik Kokku
1. järk 43 - 111 154
2. järk 135 29 41 205
3. järk 581 2249 35 2865
Kokku 759 2278 187 3224
1935. aastal ilmunud raamatus “Eesti Vabadusristi kavalerid” (kordustrükk 1984. a. Stockholmis) on 1343 lühielulugu koos fotoga. Raamatu lõpus on Vabadusristi kavaleride nimekiri: 2074 Eesti kodaniku nimega ning märkusega, et neli Vabadusristi kavaleri on kohtuotsuse põhjal käesolevast nimekirjast välja jäetud; lisaks veel tabelid 1057 välismaalase nimega (Argentiina – 2, Belgia – 3, Briti – 130, Jaapani – 3, Itaalia – 11, Kolumbia – 1, Leedu – 2, Läti – 50, Poola – 40, Portugal – 1, Prantsuse – 35, Ameerika Ühendriikide – 43, Rootsi – 18, Soome – 666, Taani – 48, Ungari – 2 ja Vatikan – 2).

Kuigi Vabaduse Risti Vendade Ühenduse maakondlikud osakonnad koondasid iseseisvusaastail infot kõigi ristimeeste kohta, ei saadud juba tollal paljudega neist ühendust. Eesti Vabariigi lõpuaastail oli koostamisel kavaleride registernimestik. Kuid enne selle väljaande ilmumist okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. Talletatud materjalid hävisid 1944. aasta märtsipommitamisel Eesti Riigiarhiivis puhkenud tulekahjus. Suur osa Vabaduse Risti Vendade Ühenduse osakondade dokumentidest ja kirjavahetusest pole aga kunagi arhiivi jõudnud ja seetõttu leidub kavaleride andmestikus palju lünki.

Poole sajandi pikkuse Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud Eestis võimalik kirjutada ega Eesti Vabariigist avalikult tõeselt rääkida. Samuti mitte iseseisvuse kaitsmiseks peetud Vabadussõjast ega neist, keda oli Vabaduse Ristiga autasustatud. Seetõttu vajus Eestis avalikkuse jaoks unustusehõlma kõik sellega seonduv. Vabadusristi kavaleride avalikule teadvustamisele sai asuda alles Eesti taasiseseisvumisperioodil. Kahjuks oli aga aeg oma töö teinud, enamik ristivendadest olid juba meie hulgast lahkunud. Aeg on olnud armutu ka mitmete arhiivimaterjalide ning kirjakogude suhtes.
Kui 1993. aastal asutati Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit (ESHL), sai selle üheks põhikirjaliseks eesmärgiks Vabadusristi kavaleride elukäikude põhjalik uurimine, nende viimaste puhkepaikade väljaselgitamine ning mälestuse jäädvustamise. Sinna koondusid juba varem mitmeid aastaid omaette Vabaduse Risti kavaleride uurimisega tegelenud Jaak Pihlak, Mati Strauss ja Ain Krillo. Sihiks seati kavaleride kohta täieliku andmebaasi loomine ja edaspidi ka koguteose avaldamine. Tehtu esimeseks väljundiks oligi 1997. aasta juunikuus ilmunud registri esiktrükk. Seoses ESHL-i uue juhtkonna poolt seatud teistsuguste eesmärkide ja töömeetodite ning organisatsioonis tekkinud arusaamatuste tõttu jäid nimetatud isikud alates 2001. aastast selle tegevusest kõrvale. Siiski nende omavaheline side ei katkenud ja töö Vabaduse Risti kavaleride koguteose koostamisel jätkus.

Aastail 2001–2005 oli põhitähelepanu koondunud kaheosalise koguteose „Vabadussõja mälestusmärgid” koostamisele. 2006. aastal jätkas Mati Strauss Soome kodanikest Vabaduse Risti kavaleride elulugude koostamist. Aasta lõpul saadi kokkulepe Eesti Sõjamuuseumiga, kes lubas rahastada elulugude koostamist raamatu tarbeks. Kahe aastaga jõudsime koostada 1035 elulugu. Kahjuks lõpetas sõjamuuseum majandussurutise tõttu 2009. aastast rahastamise. See ajendas meid asutama mittetulundusühingu Vabadussõja Ajaloo Selts (VAS), et pöörduda rahataotlusega otse Kaitseministeeriumi poole. VAS kanti 2. oktoobril 2009 mittetulundusühingute nimekirja. Tema egiidi all on aastaga valminud veel 330 elulugu. VAS-il valmib lähiajal koduleht ja sealt saab siis jälgida Vabaduse Risti kavaleride uurimise seisu ning probleeme. E-aadress on

Ligi 25. aasta töö tulemusena on selgitatud kõigi 2077 Eesti kodanikust Vabaduse Risti kavaleri sünniaeg. Kahjuks on 10 Katschanovi pataljoni mehe omad teada vaid aasta täpsusega. Nende teenistuslehed ei ole säilinud, nad sündisid Petseri ligidal Katschanovi vallas, mis jäi hiljem osaliselt Läti ja praeguseks Vene territooriumile. Sünniaegade täpsustamise eesmärgil (põhiliselt vanalt kalendrilt uuele ülemineku kontrolliks) on interneti keskkonnas oleva Saaga kaudu leitud 1957 sünnikannet. Ligi 53 kannet on veel leidmata, ülejäänud on põhiliselt Venemaal ja jäävadki leidmata. 1935. aasta raamatu nimekirjas puuduvad neli nime on tuvastatud: Teofil Dreverk (aastast 1939 Jaan Karm), Christian Freyberg, Arnold Hinnom ja August Päid (ka Päit), kaks nime oli korduses: Voldemar Grünberg ja Peeter Kask (mõlemad said 2 VR-i) ning Briti kodanike nimekirjas oli Eesti kodakondsusse astunud Anatoli Derjugin (Anatole Derjuguine). Seni on selgitamata 142 kavaleri (neist 10 katschanovlase) surmaaeg. Välismaalaste uurimisel on selgunud, et poolakate nimekirjast oli välja jäänud Kassimierz Porebski (VR I/2, 1925) ja soomlaste nimekirjas on vähemalt viis nime korduses: Bror Erkki Hannula, Tihon Jermischeff, Elias Jokinen, Einar Marttinen ja Johannes (ka Hannes, Hans) Oksman), kes on saanud 2 VR-i ning nelja puhul on kahtlus, et nimed korduvad, aga andmeid selle kinnituseks veel napib. Seega oli välismaalasi 1048–1052 ja Vabaduse Risti kavalere kokku 3125–3129. Praeguseks on valmis 2031 ja koostada veel 1101 elulugu. Koguteose tööpealkirjaga „Eesti Vabaduse Risti kavaleride elulood” koostamise lõpuleviimine ja kavandatud valmimine on plaanitud meie esimese teenetemärgi 95. aastapäevaks – 24. veebruariks 2014.

Ka haudade otsingud on kestnud ligi 25 aastat. Hetkeseisuga on leitud ja pildistatud 762 hauda, lisaks on veel 40 hauda, millel puudub eesnimi või mis on üldse tähiseta; 54 haua kohta on teada, et need on alles ja ootavad järgmistel ekspeditsioonidel pildistamist; 145 hauda on ülemaetud või koos kalmistuga hävitatud; seni leidmata haudadest 476 on Eestis, 134 läänes, 392 idas (mis on ilmselt enamikus hävinud) ning 74 on täiesti teadmata, sest nende Vabaduse Risti kavaleride kohta puudub surmaaeg ja viimane teave neist on okupatsioonieelsest ajast. Seni leitud ja pildistatud haudadest asub 666 Eestis, 36 Rootsis, 20 Kanadas, 12 Ameerika Ühendriikides, 6 Inglismaal ja Saksamaal, 3 Austraalias ja Soomes, ning 1 Hispaanias, Lätis ja Taanis. Lisaks on veel läänes surnud ja nüüdseks Tallinnasse ümbermaetud 5 ning mujale Eestisse 2 Vabaduse Risti kavaleri.

Ühisekspeditsioonid väljaspool Eestit algasid 1995. aastal Lätist ning 1996 ja 1998 Soomest. Soome-ekspeditsioonid on hiljem jätkunud 2004., 2008. ja 2009. aastal ning on olnud kõige viljakamad: on leitud 88 soomlasest Vabaduse Risti kavaleri hauda. Kokku on 121 välismaalase hauast fotod.

2007. aasta algul kutsuti Eesti Muinsuskaitse Seltsis (EMS) kokku välismaal asuvate eesti ühiskonna- ja kultuuritegelaste haudade ja mälestusmärkide kaardistamise töörühm, milles osalevad peale EMS-i veel Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Kultuuriministeeriumi, Välisministeeriumi, Muinsuskaitseameti ja Arhivaaride Ühingu esindajad. Hilisema nimega kaasmaalaste mälestuse jäädvustamise toimkond. Eesmärgiks oli luua kõigile vabalt interneti kaudu kättesaadav andmebaas väljaspool Eestit maetud kaasmaalaste haudade kohta. Andmebaas valmis 2008. aastal ja seda esitleti 21. augustil Rahvusraamatukogus rahvusvahelisel konverentsil “Poliitilised repressioonid 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel”. Andmebaas asub Muinsuskaitseameti kodulehel rubriigis „Register”, pealkirjaga „Matmispaikade register”, kuhu on kantud juba 173 nime. Esmalt kandis sama toimkond sinna Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks koostatud Eesti riigi jaoks olulise riigi- ja ühiskonnategelase 90 nimega nimekirja. Edaspidi oli andmebaasi täiendamise eelduseks haua aadressi või foto olemasolu. Sellest tingituna ongi esialgu Vabaduse Risti kavaleride osakaal nende pikaajalise uurimise tulemusena suur.
Andmebaasi täiendamise eesmärgil on korraldatud mitu ekspeditsiooni. Esimene neist oli 2008. aasta suvel Stockholmi ja selle ümbruse kalmistuile. Osalesid Peep Pillak, Mati Strauss ja Heini Vilbiks.

Tänu sellele, et osade kalmistute kohta oli internetis haudade otsingu võimalus ja nende puhul, mille kohta ei olnud, abistas eelnevalt genealoog Peeter Grünberg haudade aadresside otsingul, oli reis väga edukas: leidsime ainuüksi Vabaduse Risti kavaleridest 21 haua või urni hoiukohta. Teine reis oli väikebussiga läbi Rootsi ja Taani Saksamaale. Osalesid Ants Kraut, Peep Pillak, Helle Solnask ja Mati Strauss. Münsteris tutvustasime ESTO 2009 raames matmispaikade registrit. Rootsis surnud 43-st Vabaduse Risti kavalerist on nüüd leidmata veel vaid kaks, lisaks üks, kelle haua tähtaeg möödus ja haud on ülemaetud. Sellel aastal olid sama koosseisuga otsimisreisid Inglismaale ja Kanadasse. Torontos leidsime kõik 19 seal teadaolevalt maetud (või urniga mausoleumis olevad) Vabaduse Risti kavalerid. Sõlmisime hulga kontakte, et jätkata uuringuid nii Kanadas kui ka Ameerika Ühendriikides. Montreali ja Vancouverisse on juba läbi vahendajate läinud abipalved, leidmaks seal vastavalt 6 ja 2 Vabaduse Risti kavaleri hauad. Seni on leidmata isik, kes aitaks leida Kristjan Kalmeti VR II/3 (1895–1985) hauda Elliot Lake’is.

Kõigil reisidel on kohalike eestlaste poolt olnud väga soe ja abivalmis vastuvõtt. Eriti tahaksin tänada Peeter Luksepa’t ja Peter Kyhni (Rootsis), Raimo Pohjolat (Soomes), Helve ja Juhan Partsi (Leicesteris), Vaado Sarapuud, Kalle Kadakast, Laas Leivatit ja Jüri Kivimäed (Torontos). Samuti saatkondi, kes on meie uurimistööle igati kaasa aidanud, eriti logistika korraldamisel. Samuti tahaksin tänada rahastajaid: Kultuuri-, Kaitse-, Haridus- ja Teadusministeeriumi. Loodetavasti jätkab Välisministeerium järgmisel aastal meie ettevõtmiste toetamist.

Kaasmaalaste toimkonna kontaktaadress on Eesti Muinsuskaitse Selts, Pikk tänav 46, 10133 Tallinn; e-aadress

Mati Strauss,
elektriinsener,
Eesti Muinsuskaitse Seltsi juhatuse liige
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus