USA presidendivalimiste avalöök (2)
Arvamus 11 Jan 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Bush, Clinton, Bush …. Clinton? Sellise USA presidentide järjestuse pakkusid välja mitmed vaatlejad, kui selgus, et endine esimene leedi, president Bill Clintoni abikaasa Hillary Rodham Clinton kavatseb kandideerida tänavustel presidendivalimistel Ühendriikides.

Tee Valgesse Majja pole ei kerge, sirge ega sile. Sellest said kandidaadid aimu juba 3. jaanuaril Iowas toimunud eelvalimistel, kus võidutsesid uustulnukad – demokraat Barack Obama ja vabariiklane Mike Huckabee.

Ilmselt tegid kogenud kandidaadid ootamatust kaotusest oma järeldused, sest 8. jaanuaril New Hampshire’is toimunud eelvalimistel võitis demokraatidest kindlalt Hillary Clinton 39%-lise toetusega ja vabariiklastest John McCain 37%-ga. Ülejäänud demokaatide kandidaaditest kogus Obama 36, John Edwards 17, Bill Richardson 5 ja Dennis Kucinich 1% häältest.

Vabariiklaste leeris järgnesid McCainile Mitt Romney 32%; Mike Huckabee suhteliselt tagasihoidliku 11%-ga; New Yorgi ekslinnapea Rudolph Giuliani 9, Ron Paul 8 ja Fred Thompson ning Duncan Hunter kõigest 1%-ga.

Kolumnist Maureen Dowd küsib 9. jaanuari New York Times’is oma arvamusloo pealkirjas: „Can Hillary Cry Her Way Back to the White House?“, viidates pr. Clintoni hetkelisele emotsionaalsusele, kui ta vastas esmaspäeval ühes Portsmouthi kohvikus toimunud vestluses küsimustele, kaotades korraks enesekindluse ja poetades pisaraid. Mõned saadet jälginud pidasid seda halvaks märgiks ja tulevase võimaliku vägede ülemjuhataja nõrkuseks, teised seevastu nägid alati esindusliku ja enesekindla „raudse leedi“ pisarates tema naiselikku ja inimlikku külge. Kas pisarad võiksid olla siis kampaaniale kasuks? Ajakirjanikud olid kolmapäeval varmad kinnitama, et üle 45-aastaste hääletajate seas oli pisaratel ja veekalkvel silmadel suur mõju. Pr. Clinton jättis kohvikus korraks tagaplaanile ka oma enesekesksuse ja saavutuste loetlemise ning rõhutas, et kandideerib üksnes ajendatuna soovist riigile kasu tuua. Võime ka kujutleda, millise stressiga seisab Hillary Clinton ainsa naiskandidaadina silmitsi: kriitikud heidavad halastamatult nooli tema käitumise, riietuse ja isegi hääletooni suunas. Mõni ime siis, et ta korraks enesevalitsuse kaotas ja lubas oma „fassaadi“ taha piiluda!

Maureen Dowd meenutab seoses sellega Spencer Tracy sõnu Katharine Hepburnile filmis „Adam’s Rib“: “Jälle uuesti see vana mahl, garanteeritud südamete sulataja. Naise mõned pisarad, mis on happest kangemad.“

Oleks aga väga vale Hillary Clintoni valimisedu New Hampshire’is üksnes pisarate arvele kirjutada, märksa olulisemaks faktoriks olid seal tema kogemused, oskus oma kampaaniat kiiresti kohandada; sama kehtib ka John McCaini kohta. Boston Globe’i 9. jaanuari juhtkirjas kinnitataksegi, et kogemused on olulised ja et 8. jaanuar kujunes „Hillary Clintoni päevaks“.

Nüüdseks on siis toimunud kahed eelvalimised, kuid palju tööd ja närvikulu on kandidaatidel veel ees. Ralli Valgesse Majja jätkub täie hooga – jaanuaris toimuvad eelvalimised Lõuna-Carolinas ja Nevadas.

Esimeses on Barack Obamal head väljavaated võiduks, kuna seal elab palju afro-ameeriklasi. Hillary Clintonil on samuti eduvõimalused mõlemas osariigis. Kandidaatidel tuleb aga rinda pista veel 48-s osariigis.


Tõenäoliselt teeb Barack Obama omakorda järeldusi New Hampshire’i õppetunnist ja kohandab oma kampaaniat vastavalt, sest on ilmne, et hea suhtlemisoskus ja poliitilise „rokktähe“ oreool ei vii mitte alati võidule.

Valijad vajavad oma seisukohtade kujundamiseks rohkem aega, aga seda on neil ka küllalt, sest eelvalimised on kestnud vaid nädala.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus