ÜLO VOOGLAID: Ees seisab hääbumine tühiseks või ränkraske ellujäämisvõitlus (5)
Eestlased Eestis 15 May 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tekst on võetud Sõltumatust Infokeskusest

Praegu huvitab paljusid, kas seoses valitsuse vahetumisega tuleb nüüd elualadel mingeid muutusi või veereb kõik endistviisi.

Koalitsioon kinnitab, et Eesti on kriisi põhjast läbi ja asub nüüd juba tõusuteel. Ma ei arva, et valitsus peaks olukorda näitama tegelikust veel mustemana, aga ka ilustamine ei sobi. Vaja oleks rääkida tõtt ja pidada meeles, et vale ajendab veel enam valetama, vaesus põhjustab vaesust, harimatus harimatust, vägivald vägivalda jne.

Mis puutub inimeste aktiivsusse ja vastutustundesse, siis need kujunevad läbi otsustamise; otsustamine aga on võimalik ühest küljest tänu harituse, informeerituse ja kogemuste ühtsusele ning teiselt poolt tänu õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusele. Otsustamine on võimalik vaid valikusituatsioonis! (Sundsituatsioonis tuleb teha seda, mida kästud, nii nagu kästud, siis kui kästud, sellest mis kästud jne.) Vastutustunnet ja aktiivsust ei saa tekitada, nad tekivad koos otsustamisega.

Osaliselt informeeritud inimesed on petetud

Inimestel ei ole vaja infot; vaja on olla informeeritud. Kui inimesed tunnevad, et neile ei anta orienteerumiseks ja arutlustes ning otsustamises osalemiseks vajalikku infot või saavad aru, et ei saa aru, ei ole küllalt kogenud selleks, et ette näha ja ära tunda otsustega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi, siis võib tekkida võõrdumine ja indolentsus.

Neid, kes peavad rahva petmist pidevalt või vahetevahel vajalikuks, ei ole kuigi palju, aga neid, kes lihtsalt ei tea, kuidas olud ja olukord tegelikult on, miks mingid vastuolud on tekkinud ja aina suurenevad, on kõik kohad täis.

Üldiselt ja põhimõtteliselt nõustutakse, et petmine ei sobi ei koalitsioonile ega opositsioonile, aga kui mõni oma erakonna liige valetab ja vale välja tuleb, siis nimetatakse valetamine eksituseks ning üritatakse teha nägu, et pole viga midagi, sest teised „eksivad“ veel rohkem ja tähelepanu väärivateks sigaduseks oleks vaja pidada palju suuremaid tempe... Meelevaldsete seletuste (loe: valetamise) õigustamine aina avardab valetamise võimalusi ja võib juhtuda, et varsti ei saa keegi enam aru, mis on vale ja mis on tõde, kes aina valetab ja keda oleks võimalik veel uskuda ja usaldada.

Väikestel valedel on tendents kasvada suurteks. Isegi Kadriorust vastatakse kodanike kirjadele: „....tänab Teid kirja eest. Võimaluse korral seda arvestatakse...“, muudest kohtadest rääkimata. Võib öelda, et ametnike ja saadikute side rahvaga on katkenud või katkemas, sest suhtlemine ei ole võimalik; jäänud on kohtlemine.

Raske on ette kujutada, mis võib olla ühiskonnas sellest veel hullem, kui rahvas ei usu ega usalda isikuid, kes moodustavad juhtkonna. Paar aastat tagasi ostis Rootsis üks minister endale riigi raha eest sukkpüksid... ja pidi ametist lahkuma, sest ta ei olnud enam usaldusväärne. Punkt.

Usun, et Rootsis on nii ka tulevikus ning nii peaks olema ka Eestis. Sellel, kes valetab, ei ole moraalset õigust nõuda ja eeldada, et teised räägivad tõtt. Valetaja ja valetamise õigustaja ei saa kasutada oma administratiivseid õigusi, sest on häbiväärne.

Kui panna teadus, haridus ja kultuur ritta ja vaadata, milline neist on kõige sügavamas kriisis, siis pole kahtlust, et täna seab keegi "esikohale" teaduse, keegi kõlbluse, keegi hariduse...

Sellisel reastamisel ei ole kuigi palju mõtet; oluline on märgata, et haridus, teadus ja kultuur saavad edeneda vaid vastastikusel toel - koos. Ka mahajäämus, mis muudab ühiskonna arengu võimatuks, kujuneb nende kolme koostoimel.

Tundub, et süsteemse asjaajamise nõue ei ole Toompealgi lausa võõras, aga praktikas süsteemseid kästusi ei esine. Toompeal tehtavate analüüside, otsuste ja teostusprogrammide kvaliteet on madal. Eriti kahetsusväärne on olukord seetõttu, et võltsimine ja jokk-utamine on muutunud normiks. Normiks on muutunud ka pealiskaudsus.

Võimalik, et loodusteadustes ja täppisteadustes on olukord oluliselt parem kui ühiskonnateadustes, aga sedagi oleks vaja terasemalt vaadata ja veenduda, et ka sel ei esitata soovitavat tegeliku pähe. Kui oleks uuringuid, siis oleks arvamuste asemel ka selliseid teadmisi, mille abil oleks võimalik täiustada haridussüsteemi. Siis saaks luua uut nii tehnikas ja tehnoloogias kui ka energeetikas ja igapäevases elukorralduses.

Kurja juureks on ühtede argus ja teiste ükskõiksus

End asjatundjaks valetanud isikud kardavad, et see vale, mille harjal nad on karjääri teinud, tuleb välja... Põhjendamatult mingisse rolli pääsenud isikud üritavad tavaliselt varjata oma küündimatust kõrkuse, hoolimatuse ja salatsemisega. Võimuvõitlus hüvede ahmimiseks on põhjustanud ühiskonna kõlbeliste aluste varisemise.

Ees seisab kas hääbumine tühiseks või ränkraske ellujäämisvõitlus. Nn „üleminek“ läks liiga lihtsalt. Nii lihtsalt, et paljudele tundus, nagu võiks pealispinna muutmisest piisata. Sisemus, aastatega kogunenud kompleksid, ahnus, valetamine, hoolimatus, umbusk, omakasupüüdlikkus, soov elada ühiskonna, looduse, kultuuri ja tulevaste põlvkondade arvel jms, mis eelmise režiimi ajal sisse kasvas, jäigi sisse.

Eheda, tõese olemise asemel üritatakse ikka edasi mängida otsustamist-juhtimist-valitsemist, lootes salamisi, et keegi ei märka ja kui märkabki, siis ei söanda avalikult osundada. Riik, mille kõrgem seadusandlik kogu ja ametnikkond ei ole usaldusväärne, ei saa olla stabiilne ning ei saa ladusalt funktsioneerida, muutuda ja areneda.

Veel pole võimatu, et olukord hakkab paranema, aga pole teadmist, ammugi mitte üksmeelt, et „hangumiseks“ nimetatud võõrdumise ja võõrandumise põhjused avastada, sõnastada ja avalikustada ning seejärel ka rahvas kaasata sellise süsteemi loomiseks, mille abil oleks võimalik hangumise põhjustest jagu saada.

Mis peaks juhtuma, et Eesti jõuaks taas kord hoogsa arengu teele?

Perekonna, kogukonna ja üksikute koolide toel sirgub Eestis pidevalt ka silmapaistvalt haritud inimesi, aga võrreldes potentsiaaliga on see tilk merre. Kui aga uus põlvkond kasvab kiiva, siis ei saa riiki jätkusuutlikuks pidada.

Edu saavutamine eelseisvas iseseisvusvõitluses sõltub palju sellest, kas need inimesed, kes on kõrgetel kohtadel, võtavad aru pähe ja tahavad käituda riigimehelikult. Ja kas haritlaskond, eeskätt ülikoolidesse ja muudesse koolidesse settinud inimesed, leiavad endas jõudu teha lõpparve selle minevikuga, kus nad üritasid päev-päeva kõrval kaaskonda ja ühiskonda petta.

Esiteks tuleks teadvustada, et Eesti kirstunaelaks on kujunenud harimatus, millega kaasneb hoolimatus ja vastutamatus. Haridust, nagu ka kultuuri, ei saa (ei ole võimalik!) kuskilt sisse osta.

Valikut ei ole: need saadikud ja ametnikud, kes on adekvaatsed ja aduvad oma häbiväärse olukorra põhjuseid, peaksid saama võimaluse suunduda õppesse, mis lõpeb avaliku eksamiga. Need aga, kes ei taha või ei ole võimelised oma vastutust teadvustama ja suhtumist muutma, oleks vaja suunata tegema midagi sellist, milles riigi ja rahva kahjustamise võimalus oleks minimaalne.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus