Ülevaade eestikeelsete ajalehtede olukorrast väljaspool Eestit 2007 a. alguses (4) (5)
Arvamus 20 Jul 2007 Jüri EstamEWR
    Trüki   E-post   FB     
Summa summarum

Välis-eesti lehtede tüüpilised lugejad on küllatki kõrges vanuses. Kõrgemas vanuses, kui oodata oskasin. Nad on sellises eas, et see vajutab paratamatult pitseri pagulaskultuurist välja kasvanud paberväljaannete tulevikule. Õigemini öeldes lõpp paistab, ja saabub ilmselt järgmise paari kuni kümne, võibolla 15 aasta vältel, vähehaaval. Erinevates asukohamaades on pilt erinev. Teatud kombinatsioone rakendades oleks ilmselt võimalik aega võita. On ka võimalik, et mõnes riigis läheb teatepulk täiel määral üle noorematele inimestele, kellel pole pagulusega enam otsest pistmist. Mulle öeldi aga mitmest toimetusest, et praeguseks peavad need ajalehed või nende enamus end endiselt kunagisele pagulaskonnale orienteeritud väljaanneteks. Paistab, muide, et loetletud ajalehtedes kasutatakse teadlikult veidi vähem keerulist keelt kui kodumaal paaril põhjusel, vähemalt nii see on Rootsis ja Kanadas. Üks põhjus on see, et eesti keel on ise muutunud aastatega ja kunagistel pagulastel on sellega mõnikord raskusi, teine on see, et välis-eesti oludes võrsunud nooremad inimesed pole omandanud päris seda keeleoskuse taset, mis kodumaal tavaline on.

Osalt selle tõttu, et vanad tegijad nagu Harald Raudsepp, Juhan Kokla ja Harri Kiisk on meie hulgast lahkunud, et Eesti on jälle vaba, ja arvestatav osa Eestist pärit materjalidest sobivad ka võõrsil avaldamiseks, aga ka selle tõttu, et kunagine pagulasideoloogia on hägustunud ja osaliselt ajast ja arust, ja kuna neid lehti aitavad luua kodumaalt tulnud inimesed, kelledel muuhulgas pole samu teadmisi ja kokkupuuteid olnud varasema välis-eesti värgiga, võib öelda, et kunagiste pagulaslehtede spetsiifika on muutunud õige palju. Sellegipoolest ei ole see oma varasemat karakterit ka päriselt minetanud. Endiselt tehakse ühiskondlikku-seltskondlikku reportaazhi, endiselt ilmuvad mõned materjalid, mis on olemuselt spetsiifiliselt diasporaa ja isegi kunagise pagulaskonna ainelised. Mis jääb paratamatuks, on pagulaseestlaste ja nende järeltulijate arvu jätkuv vähenemine, nagu Tönu Parming kunagi ennustas.

Pagulasajakirjanike, õigemini „pagulapsajakirjanike“ read on niigi hõredad ja seega muutuvad ajalehed aina rohkem sarnasteks ajalehtedele Eestis, ja ei ammuta ainest sama palju kui vanasti 1944. aastal Eestist lahkunute meelsusest. Tugevaima välis-eesti lehe toimetuse esindaja Kanadas ütles, et „10 a. pärast ilmume ilmselt ikka veel, ainult et nägu ei ole siis enam sama“.

Tulevikuväljavaated

Selles ei ole mingit kahtlust, et kui üks või rohkem välis-eesti ajalehtedest ei orienteeri end ümber näiteks „uue laine“ väljarändajatele, surevad kunagised pagulaslehed üksteise järel järgmise ühe või kahe dekaadi vältel välja, kui nad ei ühine või kui ei minda internetipõhiseks sellisel viisil, mis tekitaks lugejaid juurde. Internet ei sobi aga igale vanemas eas kasutajale, nii et tuleb püüda kirjastada pabervariante (või siis osalt paberil ja osaliselt online) senikaua, kui jaksame. Ent isegi üheks väljaandeks ühinedes ei ela pagulaspõhine perioodika igavesti.

Iseküsimus, millised eksisteerivatest välis-eesti ajalehtedest profileerivad end ümber (Eesti Elu paistab seda juba teinud olevat, vähemalt osaliselt, tänu tugeva võrguväljaande loomisele).

Äkki sünnib koguni uus ajaleht või portaal, mis oleks sellise sisu ja orientatsiooniga, et uuema aja väljarändajad Eestist näeksid selles midagi kasulikku ja huvitavat. Seda sedavõrd, et uued diasporaa kihid selle ka omaks võtaksid. Räägitakse, et lätlastel Iirimaal on oma kohalik ajaleht olemas, nende kogukonna suurus seal pidavat küündima lausa mitmekümne tuhandeni.

Kõikjal kurdavad ajalehed – ükskõik kui suured ja ükskõik mis keelt nad kasutavad – et nende lugejate arv langeb. Trükiväljaanded ei sure ilmselt välja, aga hakkavad elama kahte küllatki erinevat elu, nagu on juba sündimas. Üks vorm on meile vana tuntud vorm, paberil ja passiivselt, teine vorm on sama väljaande reageerimisvõimelisem, portatiivsem ja interaktiivsem, ning selle tõttu ühistegelikum ja sotsiaalsem variant küberkeskkonnas.

Suurema internetipõhisusega väljaannete puhul kergituvad paratamatult küsimused, kuidas neid majandatakse, kes maksab arved, ehk: kas suudetakse säärase väljaande toimetajale või toimetajatele palka maksta? Organisatoorsetest küsimustest nagu „kes, mis, milleks, kuidas“ jne, ei tule mingit puudust.

Kaks varasemat Toronto ajalehte läksid kokku ja nende najal moodustati Eesti Elu aastail 2001/2002. Toronto on muidugi selline haruldane koht võõrsil, kus saab piltlikult öeldes kõiki asju eesti keeles ajada, alates pangaskäimisest kuni hambaarsti külastamiseni.

Aga kuidas jääb pisemate väljaannetega? Aili Eistrat, kes toimetab Londoni ajalehte, lausus: „Lugejaid jääb vähemaks, ega meile palju aega antud pole. Punnime. Eesti Hääl ilmub veel 2-3 aastat, võibolla isegi 5. Kevad saabub, talunik vaatab ringi, heina pole, ja lehm on surnud.“ (Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus